Maijooks 2016

Ma pole küll teab-mis spordiblogija (ja maijooks pole teab-mis spordiüritus), aga see oli mu selle aasta esimene (ja harukordsel juhul mitte viimane) jooksuüritus, seega oleks vast paslik üht-teist kirja panna.

Maijooks on meie väiksema ja suurema pereringi traditsioon, mis on pere esindajate poolest aastatega üha rohkem kokku kuivanud, kuna järele jäingi vaid õnnetu väike mina, kes ihuüksinda selle tiiru ära tegi ja pärast jooksu puuga tõtt vahtides oma suhkrujooki luristas nagu mingi luuser, kellel sõpru pole. Okei, tegelikult ei olnud asi nii dramaatiline, aga natuke oli tunne küll, nagu ma oleksin mingi kontrahipster. You know, kui hipsteritele meeldivad asjad enne kui need ägedaks saavad, siis mulle meeldivad asjad ka siis kui nad enam ägedad ei ole.

Ma tahaks hirmsasti öelda, et see aasta oli mul juba järjekorras kuues maijooks, aga kui ma oma eesmärke kokku loen, siis peab vist ikka tunnistama, et viies oli. Ma kavatsen muide seal osaleda, kuni nad korraldamise lõpetavad või kuni kümme aastat täis saab. Minu varasemate aastate eesmärgid olid:
1. aasta - joosta läbi vähemalt pool maad (siis ma ei suutnud veel üldse kauem kui 500 m järjest joosta) - õnnestus!
2. aasta - kogu distants ilma suremata läbi joosta, vahet pole, mis ajaga - õnnestus ka! Aeg oli vist 45 minutit või miskit, aga selleks ma reaalselt valmistusin ka
3. aasta - joosta kiiremini kui Getter Jaani eelmisel aastal (sest ma kaotasin talle mingi kümne sekundiga või midagi) - õnnestus peaaegu kahe minutiga!
4. aasta - joosta alla 40 minuti - õnnestus ajaga 39.01, kuigi ma jõudsin vaid korra enne seda jooksma

Sellel aastal oli mul väike lootus eelmise aasta iseendast kiirem olla (sest Getteriga võistlemine ei paku enam pinget), aga kuna ma arvasin, et mu aeg oli 38 midagimidagi (sest mälestustes tunduvad asjad ikka helgemad), siis see tundus veits liiga utoopiline, eriti kuna ma 1,5 nädalat enne jooksu ei teinud trenni kui sellist üldse ja veetsin enamuse ajast süües.

Kui teha veel üks väike kõrvalepõige korralduse poolele, siis see on ikka aasta-aastalt viletsamaks läinud. Ma mäletan neid esimesi aastaid, kui finišis jagati maasikaid, Karl Madis laulis romantilisi laule ja seksikad zumbapoisid tegid soojendust. Sellel aastal oli küll raja äärde rohkem seksikaid noormehi pandud, mis on muidugi alati tervitatav, aga see oli ka põhimõtteliselt kõik, isegi myfitnessi kehakoostise analüüs oli tasuliseks läinud (ok, 2 euri, aga ma tavaliselt ei jookse, mündid taskus) ja goodie bag oli ka väga suures osas täis kriidipaberist pahna, millega isegi lõket ei saa teha. Okei, ma tean, selle ürituse point peaks olema liikumine, rahvasport, blablabla, aga kui ma maksan 20 euri, siis nad võiks ju ka veits rohkem panustada.

Iiiigatahes, kui nüüd selle aasta jooksust rääkida, siis algus ei tõotanud head. Ärkasin pool seitse, sest päike paistis lagipähe ja enam mul uinuda ei õnnestunudki, millega seoses ma sõin hommikusööki liiga vara. Kui jooksuks läks, oli söömisest möödas juba viis tundi, aga kuna mul oli vastupandamatu soov oksendada, siis ma ei julgenud rohkem süüa ka ja laadisin endale hoopis umbes 1,5 liitrit Häädemeeste vett sisse. Ürituse alal siiski tundus, et veresuhkur vajab turgutamist, seega kahmasin väga ebaviisakalt endale terve peotäie Vahvlihaldjate vahvlipuru, mis oli degusteerimiseks mõeldud.

Ilm oli selline, et ma võisin lasnakal bussi oodates pm ilma kukkumata ette nõjatuda, sest tuul hoidis mind püsti ja lauluväljakul oli lausa arktiline olla, kuigi Lembitu Kuuse korrutas pidevalt, et on nii palav, jookske kindlasti võimalikult väheste riietega, jooge palju vett, on hästi palav, palav palav palav. Lõpuks otsustasin enne starti ikkagi dressika pealt võtta ja maikaga joosta ja see oli reaalselt mu elu parim otsus, sest kui start anti, siis oligi nii palav, nagu oleks risti läbi kõrbe jooksnud.

Minu maijooksutsüklid on üldiselt alati ühesugused. Alguses on ärritus, sest iga aasta on mingid tšikid, kes pressivad ennast jumala eest kõige esimesse ajavõtuga jooksu starti, suruvad ennast küünarnikkidega kõigist (sealhulgas minust) ettepoole, sörgivad pärast starti massi sees väravatest välja, võtavad siis neljakesi kõrvuti ritta ja hakkavad jalutades juttu ajama. Iga. Jumala. Aasta. Ärritus möödub peagi ja mu lemmikosa on umbes kolmandal kilomeetril pärast joogipunkti, kui tropp suht ära hajub, sest seal metsas on nii mõnus joosta. Siis tuleb see osa, mis kulgeb eramajade vahel ja see on kõige lõbusam, sest sealsed elanikud (?) on alati jooksjate toetuseks midagi välja mõelnud, mehed ja lapsed jagavad maitsevett ja mahla, mõnedel aastatel ka veini (ma never ei saa mahti midagi võtta, aga siiski on armas) ja siis saabub SURM, ehk see teelõik, mis on lauspäikese käes, tuult pole ja väga-väga raske on eksisteerida. Seal ma olen pea iga aasta näinud kiirabi mõnda naist tohterdama.s Eelmisel aastal nägin sellel lõigul joostes ainult silme ees muste täppe ning kõrvus kohises ja kuna mu iiveldus sellel aastal püsis, siis seal hakkasin juba päris tõsise pilguga otsima põõsast, kuhu oksendada. Mu enesetunnet ei teinud muidugi ka paremaks see, et umbes teisel kilomeetril läks mul tossupael lahti ja otsustasin miskipärast, et ei võta tempot pärast seda rahulikult üles, vaid lidun elu eest samasse kohta tagasi, kus ma olin, ja see tõstis mu pulsi 185 kanti, kust see enam alla ei läinudki. Aga pärast seda osa tuleb mäest alla jooks, viimased ergutused ja ongi finiš.

Kui maailma kõige rõvedam wc kogemus (ikka siis kui on halb olla, satuvad ellu kõige jäledamad vaatepildid) ja keskmiselt halb enesetunne välja arvata, siis võib rahule jääda küll. Eriti kuna ma ei jäänudki lombakaks (naljakas, kuidas sellised väikesed asjad hakkavad elus rõõmu pakkuma). Aeg oli 39.06, ehk siis viis sekundit eelmise aasta omast aeglasem. Oleks ma seda teadnud, siis oleks vbolla natuke pingutanud veel, aga noh, 30nda eluaastani pidi supervorm püsima, nii et natuke on veel aega seda rekordit püüda.

Ma muidu paneks siia spordifotost võetud pildi ka, aga mul on tunne, et nad iga aasta võistlevad, kuidas must jooksu ajal koledamaid pilte saada (ma muidu nii ilus inimene). Kuidas mõned saavad samal ajal sportida JA glämmid välja näha, jääb igavesti müstikaks.