Eat all you can: Berlin 2016

Esimest korda käisin Berliinis 2006. aastal, kui Saksamaa jalgpalli MMi korraldas ja vaatepilt oli ikka hoopis midagi muud. Jalgpallid olid igal pool. IGAL pool. Lisaks jalgpallidele, mis niisama tänavaid kaunistasid, oli muuhulgas ka Berliini teletorni kuulike hiiglaslikuks jalgpalliks muudetud. Põõsad olid pügatud ümmarguseks ja värvitud jalgpallimustriga. Isegi puuriidad olid ümmarguseks laotud ja ära värvitud. Brandenburgi väravale ei pääsenud ligi, sest selle ees oli hiiglaslik jalgpall, mille sees, kujutate ette, vaadati jalgpalli. Praktiliselt ainsad meened, mida osta sai, olid jalpalliteemalised, ja mul on sellest ajast siiani Hispaania värvides jalgpallisärk (sest kollane ja punane on ilus, jee) ja pean nüüd igavesest ajast igavesti Hispaania meeskonna poolt olema.

The first (and last) time I was in Berlin was in 2006 and Germany was hosting the FIFA World Cup. The city could not have looked more different then now. It was immersed with footballs, to say the least. The television tower was made to look like a humongous football, bushes were trimmed round and painted like footballs and we couldn't get near the Brandenburg gate because there was a gigantic football in front of it in which, you guessed it, people were watching football. Even pretty much all the souvenirs were football-themed, which is why I am now rooting for the Spanish team forever and ever because I bought their fan shirt there.

Seekordne pikk nädalavahetus, tuntud ka kui Suur Söögiorgia 2016, teenis kolme peamist eesmärki. Esiteks ei saanud ma esimesel korral oma Berliini-isu täielikult rahuldatud ja mind näris alati tunne, et tahaks tagasi minna. Teiseks oli see võimalus aega veeta Teresaga, kes meile teisest Saksamaa osast vastu sõitis. Ja kolmandaks... me tahtsime süüa. Palju. Tänu Teresa vennanaise infole ja tol nädalavahetusel toimunud erinevate kultuuride festivalile ei osutunud see eriliseks probleemiks.

This year's long weekend, also known as the Great Food Orgy of 2016, had three main purposes. Firstly, I did not quite get to see enough of Berlin the last time and I always had a feeling that I wanted to go back. Secondly, it was an opportunity to spend time with Teresa who joined us from the other end of Germany and thirdly, we wanted food. A LOT. And thanks to tips from Teresa's brother's girlfriend and the festival of cultures that took place there that weekend, I would say that definitely worked out. And luckily we didn't even get home morbidly obese, like I feared.

Meil olid esimesed 1,5 päeva planeeritud vaatamisväärsustele ja pühapäev festivalile, aga ilm pööras ära, nii et kahjuks päris nii ei läinud. Muide, esimesel päeval oli naljakas vahejuhtum. Ma olin just maininud Teresale et huvitav, millal me esimesi eestlasi kohtame (mille suhtes Teresa oli skeptiline, sest kamoon, Berliin on nii suur linn) ja kõndisime parajasti oma hostelisse, kui nägime tänaval mingeid suht kahtlasi noori tüüpe. Istusid tänaval maas, kerjasid raha, ahistasid möödakäijaid ja räuskasid niisama. Ja mis ma järgmisena kuulen, sulaselge eesti keel! "Tra, ma ütlesin talle, tra 40 eurot, tra, ära mölise, tra, raisk!" Neid parimaid palu jagub meil ikka igale poole.

 Lükkasime söögiorgia kohe esimesel õhtul käima falafeli, hummuse, halloumi, kebabiliha ja muu heaga. Siit ei ole aru saada, aga see oli taldrik oli hiiglaslik ja vaatamata näljale ei suutnud me seda kolmekesi ära süüa.

We kicked off our food orgy with delicious hummus, falafel, halloumi and other stuff I can't name. You can't really tell from the picture, but the plate was humongous and even between the three of us we couldn't quite finish it, even though we had been close to starving.

 Täielik turistikas Brandenburgi värava juures (enne pulkstatiivi (jah, see on järjekordne termin selfie stickile)).

Tourist selfie with the Brandenburg gate (this was before Mark the Selfie Stick joined us)

 Berliini katedraal ja teletorn.

The Berlin Cathedral Church and the television tower.

 Järgmisel päeval jalutasime vist terve linna läbi (tegelikult mitte, sest Berliinis on vaatamisväärsused üksteisest suht absurdselt kaugel). Berliini loomaaia väravad ja esimene endlikepi-enekas!

I swear, we walked through the entire city the next day (that's actually not true, because everything is really far away from each other in Berlin). This is our first selfie stick selfie at the gates of Berlin zoo.

 Siis viis Teresa meid kommipoodi, kuhu soovi korral tellitakse komme üle kogu maailma ja mingi valik on seal kohapeal ka olemas. Pood ise ei olnudki niiii khuul, aga idee on muarust super!

Then Teresa took us to the candy shop (insert 50 Cent joke here) where they order sweets pretty much from all over the world and Teresa got to fill her paper bag with American candy.

 Tuul oli juba päris võimas, selleks ajaks kui me Berliini traditsioonilist karrivorsti proovisime. Tegelikult see muidugi polnud traditsiooniline, see oli lihtsalt vorst, millele raputati karrit ja tavalist ketšupit peale, aga parem kui mitte midagi!

There's not party like a currywurst party! By the time we tried out Berlin's special curry sausage it was getting so windy that taking pictures AND holding on to my food was getting really really tricky. The food wasn't REALLY traditional, but hey, food is food!

 Sony keskus Postdami väljakul. Kui mu turistiraamatut uskuda, siis maailma parim koht vaba aja veetmiseks. Seal on mingi miljon kino ja kohvikut ja ka välikino, kus saab kupli all rannatoolides lesida ja filme vaadata.

Sony Center on the Potsdamer Platz, which according to my tourist book is the world's best place to spend your leisure time. It holds a bunch of cinemas and cafes and also an outdoor cinema, where you can lounge on beanbags and watch movies.

 Kogu Berliin oli täis mingeid karusid, kes hoidsid käsi üleval, justkui nad võtaksid kõige osas kõhkleva seisukoha (või pidutseksid täiega). Lõpuks sattusime tervele näitusele, kus igal riigil oli oma karu. Siin on Eesti oma.

The entire Berlin was full of bears with hands in the air as if they were feeling completely clueless about stuff (or raising the roof) and we stumbled upon a whole exhibition of bears from each country of the world. This was Estonia's.

 Mälestusmärk Hitleri režiimi ajal hukkunud juutidele. See oli üks põnevamaid monumente mida ma näinud olen, kuna kõrvalt vaadates tundus see lihtsalt nagu hunnik betoonkaste, aga seal vahel kõndimine oli tõeliselt omapärane (ja rusuv) elamus.

Monument to all the Jews killed during Hitler's regime. Though it looked like a random bunch of concrete boxes from outside, walking between them was really a unique (and depressing) experience.

 Riigipäevahoone.

The Reichstag building.

 Charlottenburgi loss.

The Charlottenburg palace

 Lihtsalt üks tõeliselt õõvastav beebi.

Just a creepy baby.

 Väljavõtteid Berliini müüri pikimast 1,3 km pikkusest osast, millele kunstnikud üle kogu maailma oma taiesed tegid.

Some pictures from the longest 1.3 kilometer remaining section of the Berlin wall where artists from all over the world left their artwork.

 Ilmselt kogu müüri kuulsaim pilt, vene kunstniku Dimitri Vrubeli "Bruderkiss", millel Leonid Brežnev suudleb Ida-Saksamaa keskkomitee turvasekretäri Eric Honeckeri, kes vastutas Berliini müüri ehitamise eest.

Probably the most iconic picture on the entire wall, Russian artist Dimitrji Vrubel's "Bruderkiss", showing Leonid Breshnev kissing Eric Honecker, the man responsible for building the Berlin wall.

 Spree jõgi.

The Spree river.

Reaalselt ainus pilt, mille ma pühapäevasel festivalil tegin, kuna ilm läks nii külmaks, tuuliseks ja vihmaseks, et üle tunni me seal olla ei saanud (churrod šokolaadikastmega on pildil, muide) ja me pm veetsime aega rongide ja trammidega ringi sõites ning iga 1,5 tunni tagant kohvikutes süües, sest seal oli vähemalt soe. Aga asi oli seda väärt!

This is really the only picture I took on Sunday at the festival (churros with chocolate sauce) because it got so cold, windy and rainy that we really couldn't stay there for more than an hour. I know, I know, I'm an Estonian and cold should be my second language, but I swear, penguins were building bonfires at the Berlin zoo. So we just spent most of the day riding around in trams and city trains and eating every 1.5 hours like babies, because at least it was warm in the cafes. But it was all worth it!