Mina, sünnitusekspert

Ma olen juba mitu nädalat tahtnud seda intrigeerivat pealkirja siia panna, aga nüüd, kus lõpuks lepingud allkirjastatud ja asi ametlik, võib vist asjast üht-teist pajatada ka, sest minu arvates on see päris vahva lugu (ei, ma ei hakka surrogaatemaks).

Ma, eksole, tõlgin suht palju, juba viimased kolm(?) aastat või nii. Mõnikord on mu elus perioode, kus mulle näib, et ma midagi muud ei teegi, kui tõlgin. Vist kõige kurvem osa tõlkimise juures, peale selle, et sulli ei tule, on see, et kunagi pole aega tulemuse üle rõõmu tunda ja sellest tulemusest ei jää ka erilist jälge. Kliendid ei tea, kes nende tõlkeid teeb, paremal juhul nad lihtsalt võtavad seda valminud teksti kui iseenesest mõistetavat tulemit, halvemal juhul nad leiavad, et on minust targemad (ja tihti ongi, eks katsuge korraga olla ekspert patendilahendite ja kahvelsõidukite hingeelu aladel) ja vinguvad. Tööd on lõputult ja alati, kui midagi valmis saab, tuleb kohe midagi uut, või siis tuleb sada asja korraga. Eelmisel nädalal oli mul näiteks korraga käsil lehmaudara palsami, eelküpsetatud kartulite valmistusõpetuse, telekapuldi ja miskise e-kirja tõlkimine.

Üks parim võimalus tõlkijana nö märgi maha jätmiseks on raamatud. Kunagi, kui ma olin noor ja ullike, kujutasin ette, kuidas ma tõlkijana hakkangi raamatuid tõlkima ja see saabki minu tööks. Karm reaalsus on see, et raamatute tõlkimise eest saab veel vähem sulli kui tavaliste tõlgete eest, seega on see pigem nagu missioonitundest tehtav hobi, aga see-eest mõnikord väga tänuväärne, sest sinna läheb reaalselt minu nimi külge ja mul on füüsiline tõend sellest, et ma ei ole lihtsalt oma aega raisanud.

Oma esimest raamatut hakkasin tõlkima õite kogenematuna ja see protsess oli tegelikult võrdlemisi traumeeriv, sest mul polnud aimugi, mida teha, lisaks oli see päris keeruline tekst ka. Tegelesin sellega terve suve pärast esimest magistriaastat ja siis veel pool sügist takkapihta ja olin pidevalt ahastuses. Ma isegi ei tea, mitu pangetäit pisaraid ma sellepärast valasin või mitu korda I tuli koju ja leidis mu arvutiekraanile karjumas "Mida sa must saada tahad?!?!" Aga lõpuks, kui kõik sai tehtud, kaasnes sellega hunnik feimi ja ma nägin, kuidas minu tõlgitud raamat sai Rahva Raamatu TOP10 seas auhinnalise koha ja see oli maruuhke tunne.

Siis pakuti mulle teist raamatut, millega läks nii, et pärast kogu asjaajamist jäi mul umbes 250 lk tõlkimiseks alla kahe kuu, kuna pärast seda läksin ma Ussi. Eks ma andsin endast parima ja ei taha nüüd mingeid vabandusi otsida, aga ma olin pidevalt pooleldi juba mõtetega mujal ja kiire oli ka ja tagasisidest selgus, et selle raamatu tõlge oli kolossaalne feil. Mina arvan siiani, et asi niiiiii hull ka polnud, aga igatahes eeldasin, et sellest kirjastusest ma enam midagi ei kuule ja vaikselt leppisin faktiga, et jäängi igavesti konveiermeetodil igavaid dokumente tõlkima.

Kuniks paar nädalat tagasi tuli mulle postkasti kiri pealkirjaga "Tõlketöö pakkumine" ja pärast mõningast kaalumist leidsin, et okei, ma võin ju hakata veeel varem üles ärkama ja natuke lisatööd tegema, sest see toob ellu vaheldust ja on äge kogemus ja kui hästi läheb, siis ma saan raamatumaailmas uuesti heasse nimekirja. Ja see on nimekiri, kuhu ma meeleldi kuuluda tahaksin.

Ja nüüd ma siis olen juba umbes kaks nädalat tõlkinud... sünnitusõpikut. Just nii. Või tegelikult oleks vist õigem öelda, et see on raamat, mis peaks naisi julgustama kodus sünnitama. Ma pean tunnistama, et esimesel sirvimisel tundus mulle küll, et need kirjeldused ja illustreerivad FOTOD ei saa kedagi julgustada ÜLDSE sünnitama muul moel kui üldnarkoosi all, also olin võrdlemisi kindel, et kui ma oma sõpsidega neid lugusid jagan (sest kui mul on rõve, siis ma tahan et teistel ka oleks, sest jagamine on viisakas), lähevad nad kõik koos minuga vabatahtlikule steriliseerimisele.

Mida rohkem ma aga seda raamatut tõlgin ja teksti sisse lähen, seda rohkem pean tunnistama, et hakkan oma meelt muutma. Tähendab, mina ise ei kavatse endiselt sünnitada mingil muul moel kui lasta sellel lapsel endast inglilaulu saatel välja tereporteeruda, aga olen väga valmis nüüd sünnitusi vastu võtma. Ma ei taha (ja võib-olla ei tohi ka, seega see, mida ma järgmisena ütlen võib, aga ei pruugi raamatus sisalduda) nüüd spoilida, aga näib, et kodusünnitusel ämmaemandaks olemine tähendab peamiselt vee keetmist, käterättide toomist ja soovitamist mõelda, et sa oled veega täituv lilleõis või vaikselt avanev koobas või misiganes. Noh ja mõnikord küünarnukkideni kellegi vajayjaysse ronimist ja vaagnaluu raksudes lahti lükkamist, aga võib juhtuda, et selle osa ma jätaks vahele.

Seega, kui keegi peaks otsustama last saada, siis hiljemalt augustiks võib juba julgelt minuga koos hängida, sest kui kriitiline pudenemishetk kätte jõuab, olen ma täiesti valmis teile lilledest ja koobastest rääkima ja mahedate vaalakeelsete üminate saatel lapse siia ilma juhatama (välja arvatud juhul kui ma verd ja soolikaid nähes pildi tasku panen, misjuhul must ilmselt väga kasu pole. Muide, ma ei tea, miks ma arvan, et sünnitusega soolikad kaasnevad, aga ma olen selles alati täiesti veendunud olnud).