iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast;
kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb
Euroopa väiksemaks, samuti ka siis,
kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta
sinu Sõprade või sinu enda Lossi purustab;
iga inimese surm kahandab mind, sest mina
kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi
päri, kellele lüüakse hingekella: seda
lüüakse sinule.
- John Donne
Alustuseks peaksin ütlema, et selle raamatu pealkiri on võib-olla üks ilusamaid pealkirju, mida ma tean. See L-ide rohkus loob sellele nii maagilise kõla (ka originaalis) ja sõna 'hingekell' võib olla üks kauneimaid sõnu üldse. Ka selle raamatu moto meeldib mulle väga.
Nagu ma vist kunagi mainisin, ei jäta ma raamatuid just tihti pooleli. Pigem olen ma selline hambad ristis lõpuni välja vedaja ja kui midagi lõpetamata jääb, tunnen ma suurt süüd ja ei unusta seda iial. Selle konkreetse raamatuga on küll nii, et kui ma poleks võtnud pähe, et sellest saab raamat, mille ma varem pooleli jätsin ja nüüd lõpuni loen, siis oleksin selle ka teist korda pooleli jätnud. Ja ma tõesti ei tea, miks.
Gümnaasiumi ajal pidasin Hemingwayd üheks oma lemmikautoritest. "Ja päike tõuseb" läbilugemiseks kulus mul vist kaks õhtut ja ma veetsin ikka kaua aega oma magamistoa privaatsuses unistades, kuidas ma Hispaaniasse lähen ja paljaste kätega jõest forelli püüan. "Hüvasti relvad" aga on siiani raamat, mis mulle esimesena pähe tuleb, kui mul palutakse raamatut soovitada, eriti kui ma tean, et küsija ei ole väga suur lugeja. Seda raamatut on lihtsalt nii kerge armastada, sest ta on nii üheselt mõistetavalt nukker, lihtne ja traagiline.
"Kellele lüüakse hingekella" aga saigi minu Hemingway-armastuse lõpu alguseks (teiseks vist kasvasin ka temast ülikooli minekuga natuke välja). Esimest korda suutsin seda lugeda umbes 40 lk ja panin siis käest. Ma arvan, et sellest on nüüd umbes kaheksa aastat möödas. See tundus siis (ja tundus tegelikult nüüd ka) kuidagi nii veniv, nii raskemeelne ja mul oli sellest nii keeruline ennast läbi närida, tundes samas, et ma ei saa oma vaeva eest piisavalt vastu. Ma ei kahetse otseselt, et selle lõpuks läbi sain ja oma aega sellele kulutasin, kuid isegi nüüd, kus ma selle kaanest kaaneni läbi lugesin, tunnen, et see jäi poolikuks. Nagu ma poleks sealt saanud seda, mida ma sealt saama oleks pidanud. Need tegelased jäid mulle lõpuni kuidagi tüütuks ja kogu asjade kulg kaugeks. Aga kulminatsioon oli aus ja lõpp meeldis mulle väga, ehkki see ettaimatav oli.
No comments:
Post a Comment