Veeeeel jooksust

Ma ei teagi, kumb on märkimisväärsem sündmus, kas see, et ma käisin eile jooksmas ja ei kukkunud ühtegi korda pikali või see, et ma jooksin 11 km järjest.

Kukkumishirm kummitas mind küll, tuleb tunnistada. Iga natukese aja tagant võpatasin hetkeks mõistes, et ma püsin endiselt jalul, aga mul on võimalus kukkuda. Alguses proovisin tee ääres pehmemal pinnasel joosta (et maandumine nii valus poleks), aga see ei meeldinud jälle miskipärast mu pahkluule. Ma pole eelmisest kukkumisest veel päriselt toibunud ka, vasakule põlvele otseselt toetada ei saa ja see lõpetas alles eelmisel neljapäeval mingite rõveduste immitsemise (õhhh), aga hoopis parem põlv oli see, millele tuleb nüüd mõnda aega trennides tugi peale panna. Randmevalu oleneb vist ilmast ja õhuniisksest (nagu minu vanuses tervisehädade puhul ikka kipub olema), aga kätekõverduste asemel tuleb nüüd igaks juhuks vist midagi muud teha mõnda aega (hehe, nagu ma muidu metsikult kätekõverdusi teeks), sest mul on seda rannet päris tihti vaja.

See distants on aga tegelikult ka minu jaoks natuke märkimisväärne, kuna see on pikkuselt teine, mille ma terves elus üldse läbi jooksnud olen. Lisaks oli veel eelmisel aastal samal ajal mu elu pikim läbitud vahemaa napilt alla 7 km ja sellelegi mõeldes pidin endale eelnevalt sisestama, et ma ikka suudan. Eile kui oma marsruuti plaanisin, siis aimasin küll, et see tuleb kuskile 10 km kanti, aga see ei hirmutanud mind üldse! Küll ma olen vapper.

Natuke aeglane olen ma ikka - kujutate ette, selle esimese ja teise jooksu vahel polegi ma teinud läbi maagilist arengut - aga samas minu jaoks on hooaja alguseni veel aega, also ma olen ka veel pisut lombakas ja pidin eile natuke aega kõndima, kuna pulss tõusis üle 180 ja see ei meeldi mulle väga.

Oma suurimaks šokiks ärkasin aga täna kell pool kuus kurguvaluga, kuigi ma ei suuda ette kujutada, kuidas ma possibly oleks saanud eile külmetuda, ilm oli lausa ideaalne ja tuult polnud ollagi (mis on Pärnus ikka päris haruldane). Mõnes mõttes ma olen isegi väikeste külmetushoogude üle alati natuke elevil (eeldusel et need on järgmiseks päevaks läinud), kuna need annavad mulle võimaluse Gordoniga uusi väestavaid smuutisid proovida ja õhtul jalavanni teha ning My Kitchen Rulesi vaadata. Ma ei tea miks, aga see kombo ravib mind pea alati terveks