Gastronoomiliselt hea nädal

Hoiatus! Postitus sisaldab hulganisti toidupilte.

Eelmine nädal oli tõeline maiuspala mu sisemisele omnomnomnivoorile, sest nii palju fancyt toitu ma ühe nädala jooksul vist varem oma elus küll (vähemalt Eestis) söönud pole.

Algas see juba eelmisel esmaspäeval, kui mul oli Tallinnas vaja enne bussileminekut natuke keha kinnitada ja otsustasin Viru keskuses asuva Cafe Lyoni järele proovida, sest igasugu trendikad blogijad on seda omajagu kiitnud. Teenindus oli super ja toit nägi megapõnev välja, aga kahjuks erilist muljet mulle maitse poolest ei avaldanud. See oli midagi-midagi kitsejuustuga ja mul pole sellest ka pilti, sest mul oli nagunii imelik üksinda süüa ja veel imelikum oleks olnud oma toitu veel pildistama ka kukkuda.

Ma ei tea, mul on tekkinud üksi (väljas) söömise osas mingi kiiks sellest ajast saadik, kui ma New Yorgis ja Washingtonis pidin alati "table for one" ütlema, kui ma söömas käisin. Ilmselt ma kujutan seda ette, aga mind vaadati alati sellise kaastundliku näoga, nagu ma oleksin vaene pidalitõbine, kellel ühtegi sõpra pole. Nagu ma ilmselt kujutasin ka ette seda, et mu üksilduse leevendamiseks pandi mind alati maksimaalne hulk inimesi teenindama. Little Italys pitsat süües oli mul vist lõpuks kokku neli või viis teenindajat, kuigi ma reaalselt sõingi ainult pitsat.

Igatahes oli eelmisel nädalal ka Pärnu restoranide nädal ja kuna me eelmisel aastal jäime sellega totaalselt hiljaks ning pidime suvalises kohas suvalisi asju sööma, siis seekord ma hakkasin registreerima kohe, kui selleks võimalus avanes. Proovida oleks ju võinud igasugu restorane, aga enamus menüüsid jättis mind suhteliselt külmaks, seega jäid lõpuks sõelale Ammende villa, sest neil olid põnevad menüüd, also, see on Ammende villa, ja Piparmünt, kus ma olen sada aastat tahtnud käia.

Neljapäeval siis tõmbasime vanaemaga kleidid üll ja sõitsime oma ihutaksojuhiga Ammendesse. Saime oma ihutaksojuhi nii, et ta andis sinnasõidu ajal meile oma mobiilinumbri ja ütles, et helistaksime otse talle, kui koju tahame saada. Päris mugav!

Toitude nimesid ma ei mäleta, aga tänu oma armsale uuele telefonile, oma Juicy Lucyle, sain need vähemalt üles pildistada.

Toit oli hea, aga minu jaoks mitte midagi maadraputavat, samas kogemuse mõttes oli see muidugi äge. Aga ma mõtlen, et isegi kui ma megarikas oleks, siis ma selle põhjal vbolla sinna tagasi ei läheks.

Eelroog: lõhe ja midagimidagi

Pearoog: rebitud sealiha, kartulipuder ja midagimidagi. 

Magustoidu pilt on miskipärast mu telefonist plehku pannud, aga seal sees oli see praksuv suhkur, mis suus sulades keele peal krõbisema hakkab, see oli nii lõbus. Lapsepõlv tuli meelde.

Laupäeval viisin K tema möödunud sünnipäeva puhul Piparmünti, mis oli mulle juba oluliselt rohkem meeltmööda. Toit oli fantastiline ja teenindus oli nii armas ja õhustik oli nii mõnus ja üldse, 9/10, ma ütleks (10 ei saa anda, sest part oli tsipa üle küpsetatud, oh mind gurmaani). See menüü eritas mind nii väga, et magustoidust ei jõudnud isegi pilti teha, enne kui olin selle juba pintslisse pistnud. Aga magustoiduks oli lavendli brüleekreem (kuigi me lavendlit selles ei tundud, aga äkki see olekski imelik olnud) kirsside ja mingi valge asjaga, mis meenutas natuke habemeajamisvahtu ja maitses natuke nagu mittemiski.

Eelroog: võis marineeritud krevetid, peekon, asjad ja seesama habemeajamisvahu moodi asi

Pearoog: part, see fäänsi teravili ja meganämmad kastmed

Ja siis loomulikult oli veel pühapäeva hommik, kui me käisime K-ga Kookoni vahvlibaaris, mis on lihtsalt fantastiline. Lisaks sellele, et nende vahvlid on ideaalsed ja lisandeid saab oma maitse järgi panna nii palju kui ise tahad, on minu arvates pühapäeva hommikul vahvlibaari külastamises lihtsalt midagi nii idüllilist.

Kurb osa eelmise nädala (ja ka selle nädala, aga nüüd pole enam vahet) juures oli see, et ma suutsingi oma teisipäevasest jooksust või millest iganes nohusse jääda, seega vähemalt kolmandikku maitsetest ma ei tundnudki. Ma olen oma keha peale siiani megasolvukas, sest lisaks restoraninädalale rikkus see tõbisus ka ära mu megageniaalse eelmise nädala trenniplaani ja nüüd ma pean veel vähemalt nädala ootama, enne kui jooksma saan.