Cameron Diazi selle aasta esimene jooks

Oi, kuidas ma sellel aastal jooksmisega alustamist ootasin. Mulle meeldib väga joosta (teatud maani), aga ainult väga kindlates tingimustes. Esiteks ei tohi olla külm. Kõige külmem, millega ma jooksnud olen, oli +3 kraadi, ja ehkki see oli väike jooks, oli mul koju jõudes tunne, nagu mul oleks kopsudesse hapet valatud. Teiseks ei tohi olla tuuline. Kolmandaks ei tohi olla liiga päikseline. Neljandaks peab olema palju aega. Muusika peab ka täpselt õige olema, mul läks vist neli aastat, enne kui jõudsin playlistini, millest mul pärast esimest kuulamist surmani kõrini ei saa. Ja noh, isegi kui kõik faktorid on ideaalsed, ei ole harv nähtus, et mul on pärast esimest kilomeetrit kops koos ja pulss laes ja väiksed lapsed põgenevad nuttes mu teelt, sest ma olen näost Mikalilla. Või siis hakkab mul keset jooksu nii surmigav, et ma olen valmis ÜKSKÕIK MIDA tegema, et see õudus kord juba lõppeks. Aga mõnikord on see ka lihtsalt fantastiline.

Kuna eelmisel aastal ma ootasin ideaalseid olusid nii kaua, et lõpuks sain esimest korda jooksma alles mais, nädal enne maijooksu, siis seekord hakkasin juba pikalt ette valmistuma. Ostsin endale maailma kõige ägedamad pikad jooksupüksid ja erinevaid külmemale ilmale vastavaid riideesemeid, et ma ei peaks märtsikuus suusajopega jooksma minema nagu mingi... noh, inimene, kellel pole teisi riideid, millega märtsikuus jooksma minna.

Eile jõudis lõpuks kätte see päev, kui ilm tundus enam-vähem, mul oli palju aega ja olin pikalt planeerinud, et nüüd saab olema aasta esimese jooks (mis pole tegelikult päris õige, sest ma olen paaril nädalal käinud jõuksis lindi peal ka jooksmas). See päev on tähtis, sest aasta esimene jooks on minu jaoks tavaliselt ka aasta parim jooks. Harilikult ma esimesel korral üle 5 km joosta ei jõua, aga see-eest on enesetunne alati nii super, energiat jagub ja emotsioon on megapositiivne (muide, näib et sõna 'mega' liitmine erinevate adjektiivide külge on viimasel ajal mu lemmiktegevus). Jaaa siis teine jooks on harilikult selline nagu ma kirjeldasin, ehk jaksu pole, higi voolab ja ainus mõte, mis mu peas vasardab, on "siia ma suren, siia ma suren".

Tuleb tunnistada, et eilse jooksu algus head ei tõotanud. Tõele au andes pole mul nii halbatõotavat jooksu varem olnudki.

Jooksin umbes 100 meetrit, kui koperdasin, ja siis oleks nagu kõik hakanud aegluubis käima ja ma koperdasin veel ja veel ja nägin oma käsi ja jalgu mingeid veidraid liigutusi tegemas ja katkist asfalti enda all ja mõtlesin, et damn, sinna oleks nii halb kukkuda praegu, äkki ikka ei kuku, aga gravitatsioon tegi ühe tugeva tõmbe veel ja ma mõistsin, et midagi ei jää üle ja käisin suure hooga käpuli. Natuke aega olin seal maas ja halisesin, aga õnneks ma taipasin kohe pingi kõrvale kukkuda, seega vedasin ennast pingile ja halisesin veel natuke.

Mõtlesin, et täitsa veider, et ma pole mitu aastat kukkunud, aga nüüd otsin juba teist korda lühikese aja jooksul maaga lähikontakti, sest jõulude ajal panin ju Tallinnas ka keset trammiteed matsu. Sellel korral vähemalt mind keegi ei tõuganud, seega ehk õnnestub solvumisest tingitud nohu vältida. Leidsin, et ju mind on alateadlikult ikkagi mõjutanud kõik need romantilised komöödiad, kus Cameron Diaz võluvalt iga natukese aja tagant pikali käib (tõsiselt, kas keegi ta keskkõrva on kontrollinud? Mulle tundub, et tal on tõsised tasakaaluhäired) ja siis teda püsti aidatakse ja tasse laksust ära armutakse, sest see on nagu niiiiiii armas. Mind ei aidanud keegi püsti, ainult üks naine vaatas mind natuke kurjalt, et mida ma, lollakas, päise päeva ajal pikali kukun, seega pidin ise ennast püsti ajama ja mõtlema, kas minna edasi või tagasi. Kuna mu püksid jäid terveks (JESSSS) ja mõtlesin, et krt, ega must mingit nosi pole kasvatatud (mis pole tegelikult päris õige väide, sest mu ema ja vanaema poleks NEVER lubanud mul edasi joosta, aga neid polnud õnneks kaasas), seega mõtlesin, et kõnnin natuke ja vaatan, kuidas on, teen kas või väiksema tiiru, aga sörgin natukenegi. Teate ju küll neid motiveerivaid "veri on okei, pisarad on okei, oksendamine on okei, alla andmine pole okei" trenniplakateid. Lõpetad jooksu kõigest tühise lahtise luumurru pärast? Phäh!

Igatahes katsetasin kerget sörki ja kuigi põlved olid alguses kanged, siis see tunne kadus peagi ja ilm oli lihtsalt fantastiline, pulss püsis normaalsena (ma saan seda nüüd kella pealt vaadata, jess!), samm oli kerge ning lihtsalt ülimõnus oli olla. Algul mõtlesin, et jooksen mingi 3-4 km, aga kui ma juba mere äärde jõudsin, mõtlesin, et jooksen siis juba pargis ka, ja pargis leidsin, et läheks veel edasi, siis ma olin juba jõele nii lähedal ja... lõpuks jooksin 9 km. Muidugi oli mu keskmine tempo veits aeglasem kui tavaliselt, aga tunne oli see-eest mega. Vähemalt sinnani, kui ma jooksu lõpetasin ja natuke taastumiseks ümber maja kõndisin. Sssa nuga, kus mu põlved olid järsku valusad! Reaalselt pidin alla vaatama, et kontrollida, ega mu jalad põlvede kohalt pooleks polnud läinud. Kodus kui püksid ära võtsin, selgus, et nad olid ka lausa verised, aga õnneks tundus, et ainult nahk oli maas ja miskit hullu polnud. Istusin natuke ja läksin siis veel Liisuga jalutama, jalutasime selle sama ringi veelkord läbi, nii et minu eilse päeva kilomeetrite saldo tuli lausa 18. Täna on põlved enam-vähem ok (kuni ma neile toetuma ei pea), aga ranne, millele ma esimesena maandusin, on veidi rohkem valus, seega tuleb mõneks ajaks kang nurka visata ja bodypumpist loobuda. Nuuks.

Muide, sorri, et mul pole kohustuslikku jooksmamineku pilti siia lisada. Teate küll, see peegliselfie, kus vaadatakse telefoni, mitte peeglisse, üks jalg on sirge ja teine sellest risti üle ja toetub varbale ja siis pea on viltu ja üks käsi sikutab patsiotsa. You know. Lihtsalt, esiteks meil pole sellist peeglit, teiseks mul pole hetkel telefoni, mis selliseid pilte teeks, ja kolmandaks ma MITTE IIAL ei teeks endast sellist pilti. Aga noh, kujutage ette, et see on siin.