Elu Mika laulus

Ma ei tahaks nüüd küll oma laiskust ja lohakust kogu maailma ette laiali jaotada, aga pohhyolo, nagu ma ikka armastan öelda, Ega selle varjamine mind ka paremaks inimeseks tee.

Mul pole absoluutselt midagi selle vastu, kui tuba on puhas ja korras (kellel oleks, eks). Mitte nagu steriilselt lage ja läikiv koduajakirja-tüüpi puhas ja korras (selle vastu mul natuke on küll), aga selline "süstemaatiliselt" segamini, ehk et kõik asjad on omal kohal ja miski pole mattunud liiiiiiiiga suure tolmukihi alla. Aga minuga ei juhtu midagi, kui asjad nii ei ole. Minu poolest võib see tolm rahulikult koguneda ja asjad erinevate mõõtmetega hunnikutesse grupeeruda, kui mul on parajasti kiirem periood ja vabadel hetkedel on valida, kas koristada või näiteks trenni teha või süüa või magada. Ideaalis muidugi koristaksin siin igal nädalavahetusel, aga nädalavahetusi, kus ma reaalselt kodus olen, on ikka väga vähe. Nädala sees mittekoristamist sai vanasti hästi välja vabandada sellega, et töö lõppedes oli väljas juba pime. Nüüd peab hakkama muid vabandusi otsima...

Igatahes, mu jutu point on selles, et kuigi on täitsa tore, kui tuba on puhas, ei oska ma sellest niiiiii suurde vaimustusse sattuda, et tahaksin lakkamatult lapiga erinevaid pindu nühkida. Aga kuni eelmise nädalani ei osanud ma arvata, et minu jaoks leidub üks väga oluline erand.

Me siin Pärnus elame neljandal korrusel ja aknad käivad natuke viletsa süsteemiga lahti, mistõttu on neid üsna keeruline pesta (kuigi tõele au andes pole ma selleks ka väga suuri ponnistusi teinud pärast seda, kui ma Tolstoi korteri aknaid pestes tulin väga lähedale teise korruse aknast alla lendamisele ja leidsin, et olgu nad pealegi pigem natuke mustad, kui mul vähemalt hing sisse jääb) ja vanaema kurvastas päikselistel päevadel alati natuke, sest siis paistis mustus akendel eriti selgelt välja. Nii me siis otsustasime ema ja õega talle sünnipäevaks vidinate asemel kinkida aknapesuteenuse. Mina ei osanud sellest väga midagi oodata, sest noh, tehniliselt minu toa aken paistis ju veel läbi küll.

Eelmisel kolmapäeval tuligi meile kohale üks mees, üks ämber ja mõned pesulapid. Alguses mõtlesime küll, et äkki peab tõstuki kohale kutsuma või miskit, aga sellal, kui mina tööd lõpetasin, pesi tema kõik neli akent nii seest kui väljast puhtaks ilma kordagi alla kukkumata (kuigi neljandalt korruselt vist ainult ühe korra saabki kukkuda, kui nüüd järele mõelda). Kui mind tööd üle vaatama kutsuti, siis ma vist reaalselt võpatasin korra, eriti oma toa akent nähes. Full HD! Paneksin siia juurde pildid, kui see mingit senssi meigiks, aga kuna need on aknad siis nad on... läbipaistvad. Igatahes kujutage ette väga-väga puhtaid aknaid. Paar esimest korda kui pärast aknapesu oma tuppa tulin, pidin endale meelde tuletama, et seal ikka on klaasid ees veel.

Asja halb külg on muidugi see, et ma ei taha enam üldse tööd teha. Vahiks ainult aknast välja, staring at the sun (juhul kui te mõtlesite, millisele Mika laulule ma viitan). Teadsite, et maailm on nii värviline? Puhtad aknad! Kes oleks võinud arvata, et üks asi saab muutuda lihtsalt niiii palju rõõmustavamaks lihtsalt sellepärast, et see on puhas. Okei, ilmselt kõik inimesed maailmas peale minu, aga ma olengi mõnikord natuke aeglane.