Lõpuks sain ma ikkagi hostelist liikuma ja läksin esimesena õhu- ja kosmosemuuseumisse. Või noh, eesti keeles oleks vist õigem öelda lennundus- ja kosmosemuuseumisse. Ma ei tea, ma olin suhteliselt uimane ja ilmselt ka alamotiveeritud, aga mulle see erilist muljet ei avaldanud. Teised siin hostelis räägivad, et see oli nende elu parim kogemus üleüldse. No võta siis kinni. Seda ma ütlen, et tegu oli järjekordselt ühe VÄGA külma muuseumiga ja see polnud ainult minu arvamus. Inimesed sikutasid omale jopesid selga ja käisid reaalselt lõdisedes ringi. Natukene ma seal uudistasin ja nosisin oma küpsiseid sest noh, kui mul on külm, siis ma söön ja lõpuks pidin õue sooja minema.
Vihma sadas endiselt päris kõvasti, nii et ma suundusin järgmisena loodusloomuuseumisse (Natural History museum). No see oli juba rohkem minu masti koht ja soovitaksin seda kindlasti kõigile, kes siia peaksid sattuma. Kolasin seal mingi kaks tundi ringi ja vaatasin kõik ära, mida tasuta vaadata sai. Suur boonus - enamjaolt oli seal sees normaalne temperatuur!
Kui ma sealt ära tulin, hakkas ka sadu lõpuks järele jääma ja no siis läks ikka tõsiselt palavaks. Palavaks JA niiskeks. Mitte väga erinev aurusaunast, tuleb tunnistada. Võtsin endale linnast salatit ja suundusin Valge Maja poole parki sööma. See oli päris huvitav kogemus. Kes iial on üritanud Eestis midagi pargis süüa, see teab, milline rõõm on olla varblaste näljastest pilkudest ümber piiratud. Siin on sama asi, aga oravatega! Ja nad mitte ainult ei vahtinud, üks neist reaalselt ronis mu pingi seljatoele, et mult toitu otse taldrikult ära süüa. Ükskõik, kui palju ma jalgu ei trampinud ja kätega plaksutanud, neid see ei heidutanud. Ühel hetkel oli mul ümber kolm oravat. Mitte, et ma oleks olnud kade nendega oma toitu jagama, aga kuna mu söök koosnes suhteliselt vürtsikast kanast, siis ma leidsin, et nad ei peaks seda saama (nemad ei nõustunud). Lisaks levitavad oravad ka igasugu haiguseid, seega ma polnud just väga vaimustatud sellest, et nad mulle taldrikusse ronida üritasid. Järgmine kord kui ma lõunaks näiteks tammetõrusid söön, siis kindlasti jagan ka oma karvaste sõpradega. Ohutus kauguses.
Pärast söömist kaesin siis selle Valge Maja kah üle. Siin on tegelikult pea kõik olulisemad majad valget värvi, aga see oli muidugi kõige valgem. No ma pole elus NII valget maja näinud, tegelt ka. Seda nägi loomulikult ohutust kaugusest ja isegi kiire pilgu heitmiseks pidi sadade turistidega koha eest aia ees võitlema, aga siiski, nüüd on ta siis nähtud. Washingtoni monumendile heitsin ka põhjalikuma pilgu.
Eilne filmiõhtu lõppes minu jaoks hetkel, kui üks tütarlaps liiga palju viskit joonud oli ja siin töötava mehe noksi haarama hakkas. No nad vist tundsid üksteist ikka varem kah. Noh, ikkagi, üsna ebamugav. Täna oli kavas üks talumatult halb actionfilm ja nüüd vaatame Weird Ali videoid. See juba läheb!
Aga sellest hostelist on mul küll juba suht kõrini, kuigi mu toas on siiani väga toredad inimesed olnud. Kaks ööd veel ja siis on juba tervist, Charleston!
No comments:
Post a Comment