Oma (praeguseks) viimast päeva New Yorgis võtsin marurahulikult. Hommikul vedasin ennast esimese asjana lähedalasuvasse apteeki ja ütlesin töötajale: „aidake mind, ma lonkan!“ Seletasin talle enam-vähem, mis mul viga on ja ta andis mulle mingit lihasvalu leevendavat geeli. Ma ei tea, kas asi oli selles geelis või minu usus sellesse geeli, aga igatahes suutsin ma peaaegu terve päeva lonkamata olla. Jee!
Pärast hommikusööki ja väikest tšätti Indrekuga sõitsin linna ning kasutasin siinseid soodukaid ära ja ostsin endale uued kinnised jalanõud, kuna eelmised sõid vaikselt mu jalgu. Mu uued ketsid on mingi uudse memory foam tehnoloogiaga, nii et mul oli terve päeva tunne, nagu kõnniksin mööda pilvi. Hiilgav!
Alguses pidime Breti ja tema peiksiga Coney Islandile sõitma, aga me loobusime sellest plaanist, kuna ma ei võtnud rannariideid kaasa ja niisama tunnist metroosõitu ette võtta ei tundunud mõistlik. Hängisime natuke ühes pargikeses, haarasime tee pealt New Yorgi kuulsaid tassikooke (?) kaasa ja suundusime Central Parki. Mulle täitsa meeldis see vaikne tiksumine, sai aja maha võtta ja rahulikult ringi vaadata ja istuda nii palju kui tuju oli. Põhimõtteliselt olin ma tänaseks kõik ära näinud, mis plaanis, nii et see viimane päev jäigi rahulikult hängimiseks.
Mõtlesin, et kui ma siin olen, siis peaks ikkagi burgeri ka ära proovima ning kui see võimalus juba oli, kasutasin ära Breti kui pooleldi kohaliku kogemuse ja me jalutasime ühte restorani, kus liha küpsetatakse vastavalt tellimusele, ise saab valida, millist kuklit ja millist juustu tahad jne. Noh, ikka hoopis midagi muud kui mäkk. Mina võtsin veiseburgeri täisterakukli, cheddari juustu ja avokaadoga. Vaimustav!
Ja siis me jalutasimegi lihtsalt ringi, rääkisime juttu, vaatasime paari poodi sisse ja umbes kaheksa ajal sõitsin hotelli tagasi.
Kuna tänase kohta mul väga palju kirjutada ei ole, siis mõtlesin, et teeks väikese vahepala teemal „Kus on Estonia?“
Seda, kust ma pärit olen, on mult küll juba lugematuid kordi küsitud. See käib neil siin sama automaatselt kui tervitamine. Olen paar korda mõelnud, et mis siis saaks, kui ma vastaksin, et oh, ma olen Brooklynist.
Igatahes, esimest korda küsis mu päritolu kohta üks hotelli koristaja esmaspäeva hommikul liftis. Kui ma vastasin, et Eestist, oli tema sõnasõnaline vastus „Whaaaaat?!“ Ma siis seletasin, et see on Euroopas ja puha ja ta küsis, kas ma olen ikka kindel, et see on päriselt olemas. Ma vastasin et loomulikult ning tema kehitas õlgu ja vastas, et see „kõlab nagu Narnia“. Noh, ma olin selleks valmis, et inimesed Eestist suurt midagi kuulnud ei ole, aga et keegi mu kodumaa eksisteerimises kahtleb ja arvab, et ma nõia ja lõviga riidekappi jagan, ma küll valmis ei olnud :D
Teine üsna tavaline vastus on et aa, Venemaa, jaa ma olen Moskvas käinud, küll seal oli külm. Ma siis ikka üritan seletada, et jah, Venemaa on seal lähedal küll, aga Eesti on ikka omaette riik. Üks vaatas mulle selle peale segaduses pilguga otsa ja küsis, et kas ma olen siis Poolast või. Oeh.
Täna aga kohtusin (järjekordselt) hotelli liftis ühe Ameerika itaallasega, kes suundus sama metroo peale, kuhu minagi ja me rääkisime päris pikalt Eestist. Ta küsis, et mis riigid seal lähedal on ja ma vastasin, et näiteks Soome ja ta küsis, et oot, kesse Soome kuningas praegu ongi :D Aga igatahes, kui ta maha läks, siis ta tänas mind enda harimise eest ja lubas koju jõudes kohe kaarti uurima hakata. Noh, isegi kui ta seda päriselt ei teinud, oli see temast armas.
PS! Kuna ma olin täna (pühapäeva) hommikul veits omadega sassis, siis on need postitused nüüd natuke segamini. Kui ma siin ütlen "täna", siis ma mõtlen laupäeva.
Loomulikus (istuvas) poosis New Yorgi raamatukogu treppidel.
No comments:
Post a Comment