Ma pole nii ammu bloginud, aga mul on lihtsalt nii palju tegemist olnud. Ma tean, et mu viimane postitus oli kolm päeva tagasi (vist), aga mul on tunne, nagu sellest oleks mitu kuud möödas. Praegu on sõna otseses mõttes esimene kord reedest saadik kus ma saan istuda ja mul on kaks tundi enne järgmist üritust. Siiani oleme tüdrukutega lihtsalt terved päevad ringi jooksnud ja õhtul väsinuna voodisse kukkunud. Lisaks olen ma kolme päeva jooksul kohtunud rohkemate inimestega kui senise elu jooksul kokku, ma olen selles suhteliselt kindel.
Aga ma alustan siis algusest ja loodetavasti ei unusta väga palju. Kõigepealt juhtus see, et mu semu Polina hülgas mu. Lihtsalt ei vastanud enam mu kirjadele. Niisiis läksin ma suhteliselt nõutult reede hommikul oma üliõpilaspiletit saama (see on õnneks siit ümber nurga nagu suurem osa muid asju, me oleme maru heas kohas) ja sattusin juhuslikult seal kokku Ariailiga, kellega ma mais Tartus teed joomas käisin ja kurtsin talle, et ma ei tea kedagi ja mul pole ühtegi sõpra (boksikaaslastest polnud kedagi kohal veel). Ta võttis mu siis sappa ja tutvustas mind hulgale brasiillastele - siin on VÄGA palju brasiillasi - ja me läksime koos lõunale, aga kuna nad rääkisid omavahel ainult portugali keeles ja Ariail pidi ära minema, siis ma eraldusin grupist ja läksin omapäi linna avastama. Ja see oli väga hea, et ma seda tegin, sest nüüd tulevad inimesed minu juurde küsima, kust saab riideid ja jalanõusid või head külmutatud jogurtit (ARMASTAN külmutatud jogurtit) või kuidas saada turule või ookeani äärde ja ma tean kõike, sest ma jõudsin enne nende saabumist lihtsalt nii palju ringi käia. Lugesin siis pargis raamatut ja tulin ühikasse tagasi, suhteliselt hämmeldunult, et mul ikka veel ühtegi sõpra* ei ole. Kujutage ette - ma olin seal juba peaaegu 24 tundi olnud ja ikka veel ilma sõpradeta!
Siis jõudis kohale mu esimene boksikaaslane Astrid. Astrid tuleb Prantsusmaalt ja ta on 19-aastane, mis ei tundunudki alguses nii noor, aga siis mulle jõudis kohale, et ta sünniaasta on 1995. Oeh. Aga ta on vist natuke geenius, sest ta on 19 ja lõpetab järgmisel aastal baka. Ja ta on täiega armas.
Järgmisena saabus Ana Hispaaniast. Tema on 20, õpib äri-asjandust ja on väga väga ilus. Kui me laupäeval Targetist šoppamast tulime, siis meie maja brasiillased läksid selle üle lausa vaidlema, kes ta asjad tuppa saab tassida. Ka tema on väga tore, kuigi tal on siin veel hunnik omavanuseid hispaanlasi, nii et suure osa ajast hängib ta nendega.
Järgmisena saabusid Linhua ja Mo Hiinast, nemad on vist ka mõlemad 20 või midagi. Linhua ikka mõnikord tuleb meiega kohtadesse, aga Mo hoiab rohkem omaette ja vaatab oma toas sarju.
Siis läksime me Astridiga rahvusvaheliste õhtusöögile ja saime veel terve hunniku inimestega tuttavaks ja selleks hetkeks tundsin ma ennast juba nagu maailma kõige vanem inimene. Lauas oli umbes 20 inimest ja ainult ÜKS inimene peale minu tohib siin veel alkot juua (st on vanem kui 21) ja see inimene oli... 22. Tuleb tõdeda, et see sööklatoit siin ei ole just suurem asi, kõik, mis on magus, on väga magus, kõik soolane on hullumeelselt soolane ja kõik rasvane väga väga rasvane. Aga teises sööklas pakutakse tervislikumaid valikuid ka.
Mingi poole kaheteist ajaks ei olnud minu toakaaslast ikka veel saabunud, nii et ma sättisin ennast Supernaturali vaatama ja umbes südaööl jõudis lõpuks kohale ka Teresa Saksamaalt. Jumalale tänu Teresa eest, kes on 25 aastat vana :D Siiani oleme kõik väga hästi läbi saanud.
Laupäeva hommikul koguti kõik rahvusvahelised bussidesse ja viidi Targetisse šoppama, nii et ma sain endale lõpuks ometi teki ja voodiriided (siiani oli mul ainult padi) ja rätikud ja kõik muud asjad, mis siin ise osta tuleb. Näiteks prügikastid. Jah, nad ei anna prügikaste. Aa, meie ühikaboksike on selline, et Astrid ja Ana on ühes toas ja jagavad ühte dušši ja wc-d ja meie Teresaga ja Hiina tüdrukud jagame teist dušši ja wc-d (aga meil on kaks kraanikaussi ja hiiglaslik peegel) ja siis on veel ühine ala, kus on tilluke külmkapp, mikrolaineahi, diivan ja mõned toolid. Ühika teisel korrusel on ka suur köök, mida kasutada, aga lähim suur toidupood on umbes tunnise bussisõidu kaugusel, nii et ma vist piirdun peamiselt koolitoiduga.
Iiigatahes, pärast Targetit võtsime Astridiga külmutatud jogurtid ja jalutasime ookeani äärde, ma näitasin talle kõiki kõige ilusamaid maju - muide, seal ongi ühe maja peal Eesti lipp, sest see maja kuulub Harry Hugele, kes minu stipendiumi maksab - ja seda, kus ma delfiine nägin jne ja siis läksime reede õhtul Astridi, Ana, Linhua, Teresa ja Ana ja Teresa semudega välja sööma. Sõime sushit ja siis käisime pimedas veel ookeani ääres. Siin on selline tunne, et kui läheb pimedaks (mis juhtub kell kaheksa ja siis on kottpime ka), siis läheb ka palavamaks, aga tegelikult läheb vist lihtsalt niiskemaks. Kõige külmem öö siiani oli 26 kraadi.
Eile (pühapäeval) läks tõeliselt palavaks. Ma arvasin juba enne, et siin oli palav, aga ma eksisin. Õhuniiskus oli ikka oluliselt kõrgem kui eelmistel päevadel ja iga kord, kui hoonest väljuda, on selline tunne nagu keegi lööks sulle kotitäie kividega vastu nägu, see on lihtsalt nii rabav. Ja nii niiske, nagu prooviks vee all hingata :D Aga mulle ikkagi meeldib, ehkki see on väga väsitav. Eile läksime siis Astridi, Teresa ja Amyga, kes tuleb Ghanast ja keegi ei tea, kuidas ta meie tuppa sai, aga seal ta oli ja meiega ta kaasa tuli (lisaks ei ole ta nimi päriselt Amy, aga see oli midagi sarnast ja ma hakkasin teda Amyks kutsuma ja nüüd teevad seda kõik - ta ütleb, et tal pole selle vastu midagi) kõigepealt raamatupoodi ja tõime ära oma õpikud - 8 raamatu LAENUTAMISE eest tuli välja käia 260 dollarit. Siis võtsime me külmutatud jogurtit - jälle - ja ma näitasin neile ka, kuidas ookeani äärde saab. Ja siis tagasi tulles käisime šoppamas, mina riideid ei saanud, aga me ostsime Teresaga endale uued jooksujalatsid (siin oli selline diil, et kui ostad kaks paari, siis teine on poole odavam, nii et tasus ära) ja hakkame täiega trenni tegema... varsti.
Õhtul toimus aga nii kohalikele kui rahvusvahelistele pidu, kuhu me läksime, kuna seal lubati tasuta toitu. Jah... me läksime suht tühjade kõhtudega ja see "toit" tähendas krõpse, šokolaadi, suhkruvatti ja magusat popkorni. See toimus ülikooli spordihallis, kus nende kuulus korvpallimeeskond mängib, mis oli iseenesest päris lahe ja inimesed said ennast helendava näovärviga mökerdada ja siis saali keskel sinises valguses tantsida. Ma tundsin ennast seal kuidagi võõrana ja ei suutnud aru saada, milles asi, kuni Teresa sosistas, et ta tunneb ennast vanana ja siis ma sain aru, et mul oli sama probleem :D Siis tuli välja, et see pidu on peamiselt mõeldud esimese aasta tudengitele, ehk siis suurem osa inimestest oli 17-18.
Hakkasime just ära minema. kui Teresa nägi ühte oma tuttavat brasiillast, kes meie kõrvaltoas elab, kes omakorda nägi ühte oma tuttavat brasiillast, kes tõi kaasa oma sõbra Ecuadorist. Ja siis me hängisime nendega ja rääkisime juttu, see Ecuadori kutt oli NII elevil, et me hispaanlasi teame, kuna ta polnud saanud veel kellegagi hispaania keelt rääkida, nii et me tutvustasime teda Anale ja tema sõpradele. Aga jah, ülikummaline, see brasiilia tüüp oli just kaheksateist saanud, aga ta nägi välja vähemalt 25. Nii veider lihtsalt. Aga nüüd me teame oma naabreid. Lisaks vedas, et me neid nägime, sest muidu oleks me ära läinud ja jäänud ilma ülikooli kisakooritüdrukute etteastest, mis oli lihtsalt nii Ameerika. Ja lisaks, ühel hetkel hakkas mingi laul mängima ja KÕIK inimesed tantsupõrandal hakkasid ühtemoodi selle järgi tantsima, see oli TÄPSELT nagu filmis.
Me lobisesime nende tüüpidega kuni peo lõpuni (mis oli kell pool kümme :D) ja siis suundusid peaaegu kõik rahvusvahelised ülikooli peahoone ette, kus me lihtsalt tutvusime üksteisega ja rääkisime juttu. See oli nii äge lihtsalt. Ühel hetkel räägid sa prantslase ja sakslasega poliitikast, siis arutad brasiillastega kuritegevuse üle ja siis annad Ghanast ja Taiwanist pärit tüdrukutele nõuandeid, kust riideid osta. Oeh, see oli nii tore. Loomulikult ei mäleta ma mitte ühtegi nime ja ma olen suhteliselt kindel et keegi ei mäleta minu nime ka, aga seda lauset, et "hi I'm Christina and I'm from Estonia" ütlesin ma eile õhtul vist 50 korda. Inimesi jäi järjest vähemaks, aga õhtu oli nii soe ja meil jagus nii palju jututeemasid ja siis liitusid meiega ühed kohalikud kutid, kes ütlesid, et nad kõndisid mööda, kuulsid paljusid erinevaid aktsente ja "lihtsalt pidid tulema meiega tutvuma". See on kõik nii tore. Ma olen lihtsalt eufoorias.
Magama saime vist pool üks ja ärkasime pool kaheksa, sest me kõik pidime üheksast olema kõigile rahvusvahelistele kohustuslikul üritusel, kus meile igasugust infot jagati alates immigratsiooniseadustest lõpetades sellega, kuidas arstiabi saada. See kestis suurema osa tänasest päevast ja lõppes suure ühise jäätisesööminguga.
Nüüd ongi mul kaks tundi (või noh, nüüd veel tund) aega ja siis läheme me ülidisele tuleohutuse koolitusele ja pärast seda rahvusvahelistega õlut jooma. Ja homme ongi juba esimene koolipäev. Kõik, mida ma oskan öelda on, et siiani on elu Charlestonis lihtsalt vaimustav!
Aa, ja ma sain kirja Harri (Harry?) Huge esindajalt, et ta ootab mind ja seda teist eestlast, kes ka siin on, aga kellest ma suurt midagi ei tea, ja Charlestoni üliõpilasi, kes kevadel Tartus käisid, septembris enda juurde õhtust sööma. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, see on NII vinge maja.
Ja siin on NIII ilus, aga ma lihtsalt unustan pidevalt pilte teha. Mõned eile õhtust siiski on.
*kui ma ütlen sõber, siis ma mõtlen seda Ameerika mõistes, ehk siis tuttav
.jpg)
.jpg)
See viimane pilt tegi mind hästi natuke vähem kadedaks, et sa nii ägedas kohas saad olla :D
ReplyDelete