UneRutt

Saage tuttavaks - Rutt

9. septembril kell 21.12 täitus üks mu suurimaid eluunistusi. Pärast 20 aastat jutukeste sahtlisse kirjutamist vajutasime peikaga ühele maagilisele "Avalda" nupule, mis võimaldab päris minu enda peas valmis küpsenud jutukakukesed tuua inimesteni, kes neist rõõmu võiksid tunda!

Aga astume paar sammu tagasi.

Nagu öeldud, oma kõige esimese lastejutu panin ma kirja 8-aastaselt. See oli lugu ühest tüdrukust ja tema väikesest õest, kes teineteisele lugusid jutustasid. Lugusid, mida ma ise oli "meie platsi" lastele (Pärnu Mai rajooni paneelmajade gängihierarhia, ojee) jutustanud juba sellest ajast, kui ma mäletan. Näiteks, kas te teadsite, et kiigeplatsil elab robothunt, kes sööb lapsi ja on nähtamatu? Ja kui mina ütlen, et ta tuleb, siis peavad kõik jooksu pistma ja üle parkla karjamaale jõudma, sest seal tõmbab Jeesus (wut?) piiri ette ja ta ei saa edasi tulla? Või et minu maja ees võsas on vargapesad? Need on sellised pesad, mis on puude otsas ja näevad välja täpselt nagu varesepesad, ainult et seal elavad tillukesed varesepoegade suurused mustade maskidega mehed, kellele nende mustade maskidega varesesuurused vanemad toitu toovad, kuni pojad on piisavalt suured, et vargapesast välja minna ja minna oma vargaasju tegema. Aga seda teadsite, et mul on vanem õde, kes elab mu toa seina sees, sest mu vanemad keelduvad tunnistamast, et ta on olemas? (Ma mäletan, kuidas ma tahtsin teda seina seest välja lasta - selleks ei pidanud tegema muud kui käärid pistikupesasse pistma ja ta oleks vabaks saanud. Selle asemel lasin hoopis tervel korrusel korgid välja ja mu ema sai minu peale päris pahaseks... ups). Mu esimesed lastejutud olid muide ka kaunistatud minu enda illustratsioonidega.

Ruti, Noora ja Kristoferiga Ruti sünnipäeva tähistamas

Need lood on minuga kaasas käinud läbi lasteaia, algklasside, põhikooli ja keskkooli kuni ülikooli ja "täiskasvanueani" välja. Ma isegi ei tea enam, kui mitu korda ma mõne lastejutu kirjutamist alustanud olen. Tahtsin kirjutada just lastele, sest mulle on alati tundunud, et kassid, koerad ja lapsed mõistavad mind kõige paremini, aga ei leidnud seda õiget tegelast.

Aga mind kummitas üks lammas. Üks lammas, kes sõi puu all rohtu. Ja seda rohtu sõi ta selle puu all julgelt oma kümme aastat või rohkemgi, kuniks ühel päeval küsis K, et miks ma siis ometi temast ei kirjuta. Ja nii ta sündiski, meie UneRutt, eestikeelne järjejutt kõigile lastele ja endistele lastele, mille saab tõmmata (hetkel veel ainult Androidiga) telefonisse ja ise lugeda või hoopis kuulata Keiut oma sulnil häälel ette lugemas.

Ruti maailm

Sellest hetkest kui K esimesed koodijupid kirjutas ja kunstnik esimesed pintslitõmbed tegi kuni selleni, kui me lõpuks rakenduse Google Playsse üles saime, kulus KÕIGEST 2 aastat, 2 kuud ja 28 päeva, nii et kaua tehtud küll, aga minu enda tagasihoidliku arvamuse kohaselt lausa harukordselt kaunikene, eelkõige kuna meie illustraator on maailma kõige andekam Marja-Liisa Plats.

Rutt lugemas kõiki imelisi kommentaare, mis talle juba Google Plays jäetud on, ja lootmas, et neid kirjutatakse muudkui juurde!

Hetkel on olemas ainult kuus lugu, aga neid tuleb veel ja veel ja veel ning loodetavasti ei kulu meil ka iOS-versiooni väljasaamiseks järgmist 2 aastat, 2 kuud ja 28 päeva...

Rakendus on leitav SIIT või toksides Google Playsse sisse "UneRutt".

Ühtlasi on Rutil oma Instagrami konto @unerutt, kus ta jagab oma jälgijatega kindlasti, kui uusi lugusid lisame või muud põnevat juhtub.

Maagiline Harry Potteri reis Londonisse + video

Ei tule vist suure üllatusena, et ma olen üsna andunud Harry Potteri fänn. Vaatamata sellele, et ma sain kõik raamatud endale alles eelmisel aastal (parim sünnipäevakink K-lt!), olen ma neid lugenud peaaegu sama palju kordi kui "Printsessi päevikuid" (ja see juba ütleb midagi!) Rääkimata muidugi filmide uuesti ja uuesti vaatamisest. Fun fact, Harry Potter on ühtlasi ainus põhjus, miks ma lapsena haigust teesklesin, et koolist puududa. Mu sõbranna laenas mulle kolmanda osa ja mul oli nii suur hirm, et ta küsib selle mult tagasi, et ma jäin koolist koju lihtsalt selleks, et saaksin selle teist (ja siis veel kolmandat) korda läbi lugeda lootuses, et see jääb mulle pähe.

Ometigi pidin ma päris põhjalikult järele mõtlema, kui Kristel mulle kevadel "Harry Potter and the cursed childi" pileteid pakkus, kuna selle näidendi läbilugemine oli minu jaoks tõeliselt raske ja kui mind ei kummitaks hiljem unes poolelijäetud raamatud veel aastaid, siis ma tõesti oleksin selle juba üsna alguses käest pannud. Aga noh, see on näidend. Näidendid ei olegi mõeldud lugemiseks. Äkki seda laval nähes tundub kõik loogilisem. Äkki tegelased ei tundu nii jaburad, konfliktid nii õhust võetud, äkki ühele täiusliku lõpuga loole veel ühe (kaugeltki mitte täiusliku) lõpu andmine on õigustatud?

Nooooh... Ei. Kõik need probleemid muutusid laval läbi mängituna veel teravamaks. Aga kas ma kahetsen, et ma läksin? Ei! Sest see etendus oli maagiline. Ma pole vist kunagi ennast nii lõhestununa tundnud, sest ma vihkasin seda sisu tuhande päikese tulega, aga armastasin vormi vähemalt sama palju. Need näitlejad, eriefektid, valguse ja varjudega mängimine... See oli nii imeline! Näidend oli tehtud kaheks etenduseks, üks lõuna ajal ja teine õhtul. Ilma naljata oli mul esimese etenduse viimasel kümnel minutil kananahk ihul ja ma suutsin vaevu hingatagi. Teise etenduse viimasel kümnel minutil... mitte nii väga.

Enne etenduse algust otsiti kõigi inimeste kotid ja taskud läbi. Järjekord oli "imepisike" - reaalselt ümber terve teatri hoone. Mõni ime, et nad palusid tund varem kohale tulla!

Ja järgmisel päeval täitus lõpuks üks mu suurtest unistustest. Käisime ära Warner Brothersi stuudios, kus suur osa Harry Potteri filmidest valmisid. Me tahtsime seda juba paar aastat tagasi teha, kui K-ga Londonis käisime, ent jäime broneerimisega lootusetult hiljaks. Ehk siis, kui plaanida minna suvel, tuleks paar kuud varem kindlasti oma külastus kinni panna.

Suur saal, Dumbledore'i kabinet, Siganurme, Võlukunsti ministeerium, Sigatüüka rong... Seda emotsiooni ei ole võimalik sõnadesse panna ega ka tegelikult piltidega edasi anda. Tegin seal ka video (GoPro kvaliteet siseruumides on üsna vilets kahjuks), mis võib-olla midagigi suudab väljendada.

Reisiseltskond oli imetore, ainult et minu hiiglasliku kuju kõrval olid nad ikka tõelised kääbused...

Ja lõppu video ka:

Minu kõige kallim hammas

Nii, siit see nüüd siis tuleb, read, mida ma arvasin, et ma mitte kunagi ei kirjuta (ja suur jumal, kuidas ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnu!) - minu hambasaaga viimane peatükk.

Kõik sai alguse juba ammu-ammu, kui ma veel gümnaasiumis käisin ja üks hammas mulle pidevalt valu tegi. Vaatas seda üks ja teine arst, kuid väidetavalt ei olnud temaga häda midagi. Hilisemas eas kuulsin linnalegende, et kui sul 19. eluaasta kohe-kohe kukkumas on, siis hambaarstid väga riigi raha eest hambaid remontida ei tahagi, vaid ootavad, kuni nad saavad sulle isiklikult arve esitada, aga need on mõistagi kuulujutud ja neid kinnitada või ümber lükata ma ei oska. Igaljuhul, kui ma esimesel ülikooliaastal esimese suvalise hambaarsti juurde sisse jalutasin, leiti maagilisel kombel ka sellest hambast auk, mis mõnesaja krooni eest korda tehti.

Möödusid mõned kuud, aga hammas, va sindrinahk valutas edasi. Üritasin seda ignoda, kuni ühel päeval käis krõps ja peeglisse vaadates oli neljandik hambast ära murdunud. Selleks ajaks elasime Karlovas, nii et pöördusin oma murega kodulähedase hambaarsti juurde. Arst tundus alguses väga tore ja sõbralik, aga häid uudiseid tal mulle anda ei olnud. Hammas olevat plommi all edasi lagunenud ja kõik kolm juurt olid põletikus. See tuli mulle paraja šokina, sest kui paar väikest auku välja arvata ei olnud mu hambad varasemalt pea üldse mingit sekkumist vajanud. Järgnes juurte suretamine, tühjendamine, juurepikkuste mõõtmine, röntgenid, the works. Hea küll, see hammas oli tõesti valus, nii et ilmselt oli see vajalik, ainult et.. Ainult et iga kord, kui ma arsti juures suu lahti tegin, leidis ta augu ka mõnest muust hambast. Ja nii ma seal nädalst nädalasse käisin ja oma viimaseid kroone/eurosid sinna vedasin. Ma ei saa muidugi midagi kindlat väita, aga siiani tundub mulle väga kahtlane, et veel pool aastat varem ei olnud mul väidetavalt teiste hammastega üldse midagi viga ja nüüd järsku oli mul praktiliselt igas hambas auk. Kui keeruline on tegelikult mõni auguke juurde puurida ja see uuesti ära täita ning seejärel arve esitada?

Siis algas teine etapp, kus ma vahepeal läksin suvel Pärnusse ja sügisel, kui pidime raviga jätkama, oli arst minu suureks üllatuseks Soome kolinud. Ravi oli aga poolik, ajutine täidis peal ja tuli leida teine arst. Jalutasin siis järgmisesse suvalisse polikliinikusse ja panin aja kinni. Aga kuna eelmine arst oli läinud koos mu röntgenite, juurepikkuste ja muuga, tähendas see, et kõik see tuli uuesti läbi teha. Kõik juured uuesti lahti. Uuesti erineva paksusega viilid kanalisse. Uuesti see rõve valu, kui viili ots juuretippu jõuab. Ja loomulikult uuesti kõige selle eest maksta. Selles polikliinikus sattus mulle arst, kelle käed ko-hu-ta-valt värisesid. Ei olnud vist ühtegi korda, kui ta poleks mulle midagi peale kukutanud. Ühe korra mingi terava riista, mis mu kaela ära kriimustas, nii et veri väljas. Siis kukutas ta mulle kurku ühe viilidest, millega juurekanaleid laiendatakse. Ja siis kukkus mulle kurku üks nendest peenikestest pabertihvtidest, mida juuri kuivatatakse vms. Boonusena põletas ta mul viimasel korral mingi kuuma oraga ka põse ära, nii et mitu nädalat oli jälg näos. Aga vähemalt oli siis hambaga kõik, eks?

Ei! Vaatamata sellele, et mu lõualuusse mingi post betoneeriti, oli 3/4 mu oma hambast läinud ja tegelikult arst hoiatas ka, et igavesti see püsima ei jää. Möödusid mõned aastad, kui ma ühel ööl pahaaimamatult nätsu närides koos nätsuga ka viimase 1/4 hambast välja tõmbasin. Seega tuli leida JÄRJEKORDNE arst, sest selle eelmise juurde ei läheks ma noa ähvardusel ka tagasi (ja ta ilmselt kukutaks seejärel selle noa mulle silma vms). Läksin siis Pärnus mingi suvaka juurde, kes lappis selle kiirelt ära, küsis mingi hunniku raha ja pani mulle südamele, et ma selle siiski ära laseksin kroonida.

Nii möödus veel paar aastat, kui ma igal vana-aasta õhtul andsin endale lubaduse järgmisel aastal hammas korda teha, kuni leidsin, et enam igaks juhuks ei venita. Seekord tegin põhjalikku tööd Google'iga, sest olgu ma neetud kui ma eales enam suvaka arsti juurde lähen. Ja nii jõudsin ma Kalmer Lepiku juurde, kes on Pärnu ilmselt kõige kuulsam ja tõenäoliselt ka kõige kallim arst. Aga noh, mul oli mitu aastat, et mõelda sellele, mida tähendab suvalise ja odava arsti juures käia. Ronisin pukki, rääkisin mure ära ja tegime röntgeni. Aasta parim uudis - eelmine arst tegi nii "head" tööd, et lisaks emotsionaalsele traumale oli ta ka mu juured hõredalt täitnud ja need tuli üle teha. Teate, mis see tähendab? UUESTI juurtes sonkimine, pikkuste mõõtmine ja see maailma kõige illllgem valu, kui viil juurepõhja puutub... Aga tehtud see sai ja röntgen jäi ilus ja nüüd lõpuks, LÕPUKS pandi täna mulle peale ka mu uus peen kroon, mis teoreetiliselt peaks siin maamunal kestma sama kaua kui mina. Oleks see ometi nii!

Kõiki summasid on keeruline tagantjärele kokku lüüa, sest kogu see värk algas ju pea 10 aastat tagasi, aga ma väidan üsna enesekindlalt, et nelja arsti juures kokku loopisin ma sellesse hambaauku umbes 1800 eurot. Ehk siis, see üks ainuke hammas on nüüd ametlikult mu kõige kallim vara, sest see maksab rohkem kui mu arvuti, telefon, luger ja ilusad kleidid kokku (muud mul siin ilmas hinge taga eriti polegi, hehe). Aga see on läbiiiiiiiiiii!!!!!

Põhimõtteliselt ma olen nagu see naine, ainult et raha liigub vastupidises suunas

Või kas on?



Ühtlasi, pls ärge varastage mu hammast ära. Ma ei usu, et kellegi teise nii lolli leiate, kes oleks valmis selle eest nii suure summa välja käima.

Õhtusöögiks jäätist

Ma olen olnud offlainis. Ma olen olnud maal. Eile hommikul sai Treimanis meie majakese uks lukku keeratud ja see märkis minu sellesuvist seitsmenädalast sealviibimist. Küll vahelduva eduga ja aeg-ajalt siia-sinna käies, aga lõpuks ikka tagasi Treimanisse. Ja nüüd on nii veider tagasi linnas olla, tempo on nii kiire ja ma tean, et Tartu Maksimarketis ei ole mind vahepeal ükski müüja igatsenud, Treimani poemüüjad jäävad mind aga küll lahke sõnaga meenutama.

Ühesõnaga, milline suvi! Esimestest sulejopedega terrassil veedetud õhtutest maailma kõige maagilisema Muinastulede ööni, kui umbes kahekilomeetrisel rannalõigul lugesime ühel hetkel kokku 22 lõket. Lademetes suitsukala ja sauna ja alkoholivaba õlut, uusi ja vanu suvekoeri, uusi sõpru ja vanu armsaid, diskoõhtuid terrassil, lauamänge, Mölkkyt ja naeru ja päikest ja jääkülma merevett ja soolakringliga vee peal hulpimist, päikeseloojanguid, hommikujookse inimtühjas rannas, ah see kõik oli peaaegu talumatult mõnus. Ja nüüd on nii kummastav, et see ongi läbi. Kuigi ma pean aususe huvides mainima, et meil on nüüd Tartus nii hubane korter, et esimest korda oma noores elus olen ma olen üsna elevil mõttest suve lõpus tagasi Tartusse kolimist. Paar päeva Pärnut veel jäänud.

 Sellest, kui suvi veel külm oli

 Soolakringli hooaja avamiseni

Ja päikeseloojangud 

 Ja tormipilved

Ja mustikametsad 

Ja topeltvikerkaared 

Ja see "kontoriinimese" "raske" eluke 

 Ja hommikul pärast ärkamist otse randa ja ujuma

 Ja kolmekordsed vikerkaared

 Ja tühi rand

Ja hommikusöögid õues koos raamatu ja herilastega 

Ja naabritega pulli tegemine 

Ja vana-vanaema turvamine diskoõhtul

 Ja soe suitsukala otse ahjust, oimaivõi...

Ja siis lõpetuseks need maagilised muistsed lõkked (ja valgusinstallatsioonid meres)

Kolimine

(natukene küll after the fact, aga mainin siiski ära, et ma jooksin Maijooksul isikliku rekordi, jessssssssssss).

Ma olen viimasel ajal lakkamatult kolinud. Või noh, ma olen terve elu viimasel ajal kolinud. Ausalt, ma võin silmad kinni oma kotte kokku ja lahti pakkida ja prognoosida täpset riideesemete arvu, mida mul on vaja nt viie-, kaheksa- või kümnepäevaseks tripiks. Mitte ühtegi ülearust eset minu kotis, ooei. Viimasel ajal on seda aga natuke laiaulatuslikumalt ette võetud. Noh, et mitte ainult kott, vaid ka kohvrid ja kastid ja jalavannikausid ja... Põhimõtteliselt vähem kui kuu jooksul kolm kolimist.

Kõigepealt Horvaatiast tagasi Eestisse kolimine, mis hõlmas endas küll vähe asju, aga suurt stressi, sest mu pagasiruum oli VÄGA piiratud ja kõik tuli millimeetri täpsusega ära mahutada ja seejärel Tartus uuesti mitte-väga entusiastlikult lahti pakkida, sest nädal pärast tagasi jõudmist ootas meid Kolimine suure K-ga. Okei, mitte väga suure K-ga, sest me küll vahetasime korterit, aga see korter, kuhu me kolisime ... on meie endise korteri vastas. Ütleme siis, et kolimine keskmise algustähega.

Aga oh boy, võttis see vast aega. Alustasime kolimisega laupäeva õhtul ja saime viimased asjad korterist välja kolmapäeval. Kuna kolisime väiksema pinna peale, hõlmas see endas väga ulatuslikku asjade väljaviskamist, ära annetamist ja laialijagamist, mis oli uskumatult vabastav. Lisaks tähendas kolimine seda, et me pidime lõpuks koristama oma eelmises korteris kohti, mida ausõna polnud vist keegi mitte eales koristanud, aga noh, me tahtsime maailma parimate endiste üürnike auhinda saada (okei, K tahtis, mina tehniliselt seal ei elanud).

Aga kui kõik lõpuks tehtud sai ja eelmise korteri võtmed üle antud said ja me saime lõpuks uues korteris maha istuda, siis olid emotsioonid laes küll. Kuigi eelmine korter oli väga ilus ja fancy ja antiik ja lühtrid ja pehme mööbel ja puidust pinnad, siis see oli ikkagi pigem nagu korter. Aga uus korter on peaaegu nagu kodu (mõni ime, sest kaks absoluutselt suurepärast inimest ja üks imeline koer on seda viis aastat endale koduks kujundanud). See on nii päikseline ja valgusküllane ja värviline ja imeliste vaadetega ja oh, kes oleks arvanud, et ainuüksi söögilaua omamine võib elukvaliteeti nii palju parandada. Nüüd on meil ka väga hea ülevaade majas toimuvast ja ükski naaber ei pea enam muretsema, et kui ta ostab endale uue auto või võtab uue peika, siis keegi ei märka, sest meie märkame! Või noh, märkaSIme, sest neli päeva pärast teise korterisse kolimist pakkisin ma taaskord oma kohvri ja koti ja veel ühe koti ja kolisin suveks Pärnusse, nagu juba traditsiooniks saanud.

Ja nüüd ma elan oma parimat Pärnu elu. Või õigemini hakkan elama, kui hambaarsti trauma hajub, tuul vaibub ja mu hammas enam ei valuta. Sõidan igale poole rattaga, käin rannas jalutamas, söön lõhkemiseni arbuusi, hängin Mariaga, olen ettevõtlik ärinaine, väldin sarjade vaatamist ja loen raamatuid. Mmmm, parim Pärnu elu. Samas esimest korda elus vist leebelt kripeldab Tartusse tagasi, sest see korter on nii MÕNUS. Sest kui ma Tartu inimesi veenan veel Pärnusse tulema, siis no see korter on seal suhteliselt paigal.

Aa, lõppu veel väike lugu sellest, kuidas ma olen idikas. Nimelt tuli siin eelmise kuu lõpus üks suurem töö ja siis tuli kohe kuu alguses veel üks töö otsa ja ma arvutasin, et kui ma tõlgin päevas 7,5 lehekülge, siis järelikult ma tõlgin kahe päevaga ... 30 lehekülge :D ja JÄRELIKULT ei ole 250 lehekülge kuuga tõlkida absoluutselt mingi probleem. Nagu ma juba mainisin - idikas. Õnneks see on fain, sest mul polnudki plaanis enne juulit maale kolida (jess, veel üks kolimine) ja ega ma nüüd NII palju ka ei pea rattaga ringi sõitma ja arbuusi sööma ja Horvaatias sai puhatud küll, nii et need nädalavahetused ka nii kriitilise tähtsusega ei ole, aga jeesus, Kris, oleksid pidanud ikka seda va "Matemaatika õhtuõpikut" lugema, kui sellest veel kasu oli. AGA, ma ei tea, kas ma olen seda juba maininud, aga ma pean väga oluliseks seda, et kui ma teen midagi lolli, siis tagajärjed peavad minu jaoks olema maksimaalselt halvad, sest siis jääb meelde ja teinekord võtan näiteks kuramuse kalkulaatori omal taskust välja. Teinekord.

42 päeva suve

Olen nüüd Horvaatiast tagasi, aga oleks vist viisakas otsad kokku tõmmata, enne kui uusi emotsioone nii palju peale tuleb, et jälle kõigest kirjutamata jääb.

Kui mu eelmine postitus oli võrdlemisi negatiivse tooniga, siis sealt edasi läksid asjad igatahes ülesmäge. Utsitasin end natuke vähem töötama ja natuke rohkem Horvaatiat nautima, kuniks selleks veel võimalus oli. Siiski osutusid kokkuvõttes need kaks üksinda veedetud nädalat - mida ma tegelikult kõige suurema põnevusega ootasin - mu kõige vähem lemmikuteks kogu selle aja jooksul (ja ma ei andesta korteriomanikule selle eest eales, et ta asjad minu jaoks niimoodi ära rikkus).

Viimasel nädalal tuli aga mulle külla Susanna pere ja see oli kõik hirmtore. Sain töölt ennast (enam-vähem) vabaks võtta ja veidi oma tädikohuseid täita (st Hansukesele tagaistmel mängimiseks limonaadipudelit ulatada) ning nendega ringi trippida. Isegi ühe suure Horvaatia-unistuse sain täidetud ja raftingul käidud.

Mõned pildid veel viimasest nädalast.

Viimasel nädalal kiskus ilm jahedapoolseks ja üsna vihmaseks, aga meil õnnestus enamjaolt vihma päris hästi vältida. Seal paremal suure halli pilve sees oli nimelt parajasti Split. 

Jälle ähvardab 

Alati ei õnnestunud ka ilma eest pakku pääseda. Hetk pärast selle pildi tegemist saime päris korralikult läbimärjaks, ehkki me olime seaduskuulekad ja ei läinud ujuma, sest sildid keelasid. Isegi Hansuke, kellele sõbralik Horvaatia tädi kilekoti pähe tõmbas, oli päris-päris märg ja ta EI olnud selle üle õnnelik.

Maria küsis mu käest üks päev, et mille ma endaga Horvaatiast kaasa võtan ... No ma võin öelda, et ma ei võtnud kaasa suveniire, sest mu kotid olid ääreni täis, seega sorri, sõbrad. Aga ... Tahtmata kalduda liigselt sellesse "ela-oma-unistuste-elu-püüa-päeva" lobasse, siis ma pean siiski nentima, et see tunne, kui sa oled midagi nii kaua tahtnud ja millestki nii kaua rääkinud ja selle lõpuks päriselt ära teed, on päris võimas. 

Isegi kui see kogemus ei kujunenud lõpuks selliseks, nagu ma oma vaimusilmas ette nägin, siis vähemalt ma nüüd tean. Horvaatia on võrratu ja sellel on mu südames kindlasti eriline koht, aga päris imede maa, nagu ma oma peas teda ette kujutasin, see siiski ei ole. Küll aga tunnen ma nüüd totaalselt, et ma raiskan Eestis istudes oma tööst pakutavat potentsiaali, sest ma võiks vabalt iga aasta vähemalt kuu külmal ja pimedal ajal hoopis kusagil soojas kohas rõdu peal rohelist teed luristada. Elame-näeme.

Aga asjad, mida ma jään Horvaatiast tõeliselt igatsema: vaade, vaade, vaade ja vaade.

Vaade, kui oli hommik

Vaade, kui ma tegin tööd 

Vaade, kui ma käisin jooksmas

Ja vaade, kui oli õhtu

#puhkuseväsimus

Enam kui kaks kolmandikku Horvaatia ajast on nüüd möödas ja kui ma üdini aus olen, siis ma hakkan siin olemisest natuke väsima.

Esimene pool, ehk siis esimesed kolm nädalat, olid suurepärased. Kõigepealt oli K siin ja me tegime nii palju ägedaid asju (ja kulutasime nii palju raha, ohmygod), mis said ka blogisse (ja vlogidesse) üsna hästi dokumenteeritud. Kui K ära läks, tulid siia mu ema ja õde. Nendega koos ma nii palju ägedaid asju teha ei saanud, sest mulle jõudis kolinal kohale, et ma siiski siin päriselt puhkusel ei ole ja kahe nädala jooksul kuhjunud kohustused tuli ette võtta. Ometi veetsime nendega väga mõnusalt aega - käisime söömas, tegime rannas esimesed ujumised ja sõitsime saare peale.

Kui nad eelmisel pühapäeval tagasi Eestisse läksid, algas minu kahenädalane Suur Üksindus (mitte ajada segi üksildusega!) ja asjad hakkasid kuidagi allamäge minema. Absoluutselt mitte sellepärast, et ma üksi olen! Olen tegelikult seda aega iseendaga väga nautinud.

Aga... Aga esmaspäeval suutsin ma korteriomanikuga tülli minna. Või läks tema minuga tülli või läksime me mõlemad üksteisega tülli, ükstapuha, see ei ole mu olemist siin just väga mugavaks teinud, sest me üritame teineteist vältida (või vähemalt nii mulle tundub) ja mul on pidevalt tunne, et ta kahtlustab mind milleski ja käib minu järel luuramas - see viimane pole muide mitte minu paranoia, vaid see konkreetselt ongi nii. Ükspäev käis koristaja linu vahetamas jms ja omanik sadas ka korterisse sisse. Tuli oma taimele väetist panema. Okei. Aga kui su taim kasvab rõdu peal, siis miks sa oma väetisetopsiga magamistoas ja elutoas tiiru pead tegema ja igasse kappi piiluma? Kas sa arvad, et ma varastan su teleka ära siis, kui ma veel ise siin olen? Pff. Aga no okei. See konflikt mind tegelikult enam nii väga ei häirigi (see korterisse sadamine häirib), aga ma väldin teda palju parema meelega kui üritan iga kord korterisse tulles või välja minnes temaga mingit smalltalki teha #introvert.

Õnneks või kahjuks oli mul viimasel nädalal ka nii palju tööd, et ega ma väga väljas käia ei saanudki. Samas, üksi (ja Horvaatias ja vabakutseliseks) olemise eelis - ärkad hommikul, teed paar tundi tööd, lähed randa, käid ujumas, ronid mäe otsa vms, tuled koju ja töötad veel õhtul kella kümneni.

Lisaks muutus eelmise nädala lõpus Split kuidagi... ebameeldivaks. Kolmapäeval saabusid linna Briti poissmehed. Ja nad olid nii rõvedad. Lärmakad ja purjus ja lõhkusid kuidagi seda kuurorti õhustikku (või hoopis võimendasid, kui suvisele Pärnule ja soomlastele mõelda). Neljapäeva hommikul oli tugev tuul. Tegin tiiru mere ääres ja leidsin poissmehed rannast. Üks istus madalas vees, ropsis vette ja võttis sõõmu purgist õlut, ropsis uuesti ja jõi uuesti ja iga kord kandsid lained okse talle ilusti sülle tagasi. Veidi maad edasi hulpis vees hiiglaslik surnud rott. Vähemalt ma arvan et see oli rott ja mitte kassipoeg. Ma loodan. Nats kesklinna poole - veel üks rotilaip vees. Ja kirsiks tordil hulpis päris kesklinnas vees kassilaip. Öelge nüüd, et see pole rõve!

Inimesi tuleb ka järjest juurde, nii et tänavad on muutunud suhteliselt läbimatuks ja kui mu lemmikut toidupoodi poleks kesklinnas, siis ma vist teeks edaspidi kõik oma käigud Marjani pargi poole, sest see on endiselt mu lemmik koht Splitis.

Ühesõnaga - kuus nädalat on võib-olla ikkagi natuke liiga pikk aeg. Kui ma oleks pidanud neljanda nädala lõppedes koju tulema, siis ma poleks üldse väga kurvastanud. Muidugi nädala pärast tulevad Susannad, nii et mõned seiklused on veel ees. Ahjaa, seiklused, mida ma vlogida ei saa, sest mu GoPro on kutu. Jess!

Palju nuttu ja hala, aga samas... kui ma tulen pühapäeva hommikul rõdule oma pannkooke sööma ja väljas on nii soe, et ma saan nabapluusi väel olla ja õhk lõhnab eilsest äikesetormist nii magusalt ja linnud laulavad ja meri on suur ja sinine ja mäed on veits vines ja päike paistab ja külmkapis on turult ostetud arbuusi, siis... siis see kõik on ikkagi päris tuus.