Tuesday, May 22, 2018

42 päeva suve

Olen nüüd Horvaatiast tagasi, aga oleks vist viisakas otsad kokku tõmmata, enne kui uusi emotsioone nii palju peale tuleb, et jälle kõigest kirjutamata jääb.

Kui mu eelmine postitus oli võrdlemisi negatiivse tooniga, siis sealt edasi läksid asjad igatahes ülesmäge. Utsitasin end natuke vähem töötama ja natuke rohkem Horvaatiat nautima, kuniks selleks veel võimalus oli. Siiski osutusid kokkuvõttes need kaks üksinda veedetud nädalat - mida ma tegelikult kõige suurema põnevusega ootasin - mu kõige vähem lemmikuteks kogu selle aja jooksul (ja ma ei andesta korteriomanikule selle eest eales, et ta asjad minu jaoks niimoodi ära rikkus).

Viimasel nädalal tuli aga mulle külla Susanna pere ja see oli kõik hirmtore. Sain töölt ennast (enam-vähem) vabaks võtta ja veidi oma tädikohuseid täita (st Hansukesele tagaistmel mängimiseks limonaadipudelit ulatada) ning nendega ringi trippida. Isegi ühe suure Horvaatia-unistuse sain täidetud ja raftingul käidud.

Mõned pildid veel viimasest nädalast.

Viimasel nädalal kiskus ilm jahedapoolseks ja üsna vihmaseks, aga meil õnnestus enamjaolt vihma päris hästi vältida. Seal paremal suure halli pilve sees oli nimelt parajasti Split. 




Jälle ähvardab 

Alati ei õnnestunud ka ilma eest pakku pääseda. Hetk pärast selle pildi tegemist saime päris korralikult läbimärjaks, ehkki me olime seaduskuulekad ja ei läinud ujuma, sest sildid keelasid. Isegi Hansuke, kellele sõbralik Horvaatia tädi kilekoti pähe tõmbas, oli päris-päris märg ja ta EI olnud selle üle õnnelik.

Maria küsis mu käest üks päev, et mille ma endaga Horvaatiast kaasa võtan ... No ma võin öelda, et ma ei võtnud kaasa suveniire, sest mu kotid olid ääreni täis, seega sorri, sõbrad. Aga ... Tahtmata kalduda liigselt sellesse "ela-oma-unistuste-elu-püüa-päeva" lobasse, siis ma pean siiski nentima, et see tunne, kui sa oled midagi nii kaua tahtnud ja millestki nii kaua rääkinud ja selle lõpuks päriselt ära teed, on päris võimas. 

Isegi kui see kogemus ei kujunenud lõpuks selliseks, nagu ma oma vaimusilmas ette nägin, siis vähemalt ma nüüd tean. Horvaatia on võrratu ja sellel on mu südames kindlasti eriline koht, aga päris imede maa, nagu ma oma peas teda ette kujutasin, see siiski ei ole. Küll aga tunnen ma nüüd totaalselt, et ma raiskan Eestis istudes oma tööst pakutavat potentsiaali, sest ma võiks vabalt iga aasta vähemalt kuu külmal ja pimedal ajal hoopis kusagil soojas kohas rõdu peal rohelist teed luristada. Elame-näeme.

Aga asjad, mida ma jään Horvaatiast tõeliselt igatsema: vaade, vaade, vaade ja vaade.

Vaade, kui oli hommik

Vaade, kui ma tegin tööd 

Vaade, kui ma käisin jooksmas

Ja vaade, kui oli õhtu

No comments:

Post a Comment

Vana-aasta õhtu blogimeem 2019

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole? See aasta oli uute asjade suhtes üsna erakordne. Peamiselt meenuvad viis asja: 1....