Kolimine

(natukene küll after the fact, aga mainin siiski ära, et ma jooksin Maijooksul isikliku rekordi, jessssssssssss).

Ma olen viimasel ajal lakkamatult kolinud. Või noh, ma olen terve elu viimasel ajal kolinud. Ausalt, ma võin silmad kinni oma kotte kokku ja lahti pakkida ja prognoosida täpset riideesemete arvu, mida mul on vaja nt viie-, kaheksa- või kümnepäevaseks tripiks. Mitte ühtegi ülearust eset minu kotis, ooei. Viimasel ajal on seda aga natuke laiaulatuslikumalt ette võetud. Noh, et mitte ainult kott, vaid ka kohvrid ja kastid ja jalavannikausid ja... Põhimõtteliselt vähem kui kuu jooksul kolm kolimist.

Kõigepealt Horvaatiast tagasi Eestisse kolimine, mis hõlmas endas küll vähe asju, aga suurt stressi, sest mu pagasiruum oli VÄGA piiratud ja kõik tuli millimeetri täpsusega ära mahutada ja seejärel Tartus uuesti mitte-väga entusiastlikult lahti pakkida, sest nädal pärast tagasi jõudmist ootas meid Kolimine suure K-ga. Okei, mitte väga suure K-ga, sest me küll vahetasime korterit, aga see korter, kuhu me kolisime ... on meie endise korteri vastas. Ütleme siis, et kolimine keskmise algustähega.

Aga oh boy, võttis see vast aega. Alustasime kolimisega laupäeva õhtul ja saime viimased asjad korterist välja kolmapäeval. Kuna kolisime väiksema pinna peale, hõlmas see endas väga ulatuslikku asjade väljaviskamist, ära annetamist ja laialijagamist, mis oli uskumatult vabastav. Lisaks tähendas kolimine seda, et me pidime lõpuks koristama oma eelmises korteris kohti, mida ausõna polnud vist keegi mitte eales koristanud, aga noh, me tahtsime maailma parimate endiste üürnike auhinda saada (okei, K tahtis, mina tehniliselt seal ei elanud).

Aga kui kõik lõpuks tehtud sai ja eelmise korteri võtmed üle antud said ja me saime lõpuks uues korteris maha istuda, siis olid emotsioonid laes küll. Kuigi eelmine korter oli väga ilus ja fancy ja antiik ja lühtrid ja pehme mööbel ja puidust pinnad, siis see oli ikkagi pigem nagu korter. Aga uus korter on peaaegu nagu kodu (mõni ime, sest kaks absoluutselt suurepärast inimest ja üks imeline koer on seda viis aastat endale koduks kujundanud). See on nii päikseline ja valgusküllane ja värviline ja imeliste vaadetega ja oh, kes oleks arvanud, et ainuüksi söögilaua omamine võib elukvaliteeti nii palju parandada. Nüüd on meil ka väga hea ülevaade majas toimuvast ja ükski naaber ei pea enam muretsema, et kui ta ostab endale uue auto või võtab uue peika, siis keegi ei märka, sest meie märkame! Või noh, märkaSIme, sest neli päeva pärast teise korterisse kolimist pakkisin ma taaskord oma kohvri ja koti ja veel ühe koti ja kolisin suveks Pärnusse, nagu juba traditsiooniks saanud.

Ja nüüd ma elan oma parimat Pärnu elu. Või õigemini hakkan elama, kui hambaarsti trauma hajub, tuul vaibub ja mu hammas enam ei valuta. Sõidan igale poole rattaga, käin rannas jalutamas, söön lõhkemiseni arbuusi, hängin Mariaga, olen ettevõtlik ärinaine, väldin sarjade vaatamist ja loen raamatuid. Mmmm, parim Pärnu elu. Samas esimest korda elus vist leebelt kripeldab Tartusse tagasi, sest see korter on nii MÕNUS. Sest kui ma Tartu inimesi veenan veel Pärnusse tulema, siis no see korter on seal suhteliselt paigal.

Aa, lõppu veel väike lugu sellest, kuidas ma olen idikas. Nimelt tuli siin eelmise kuu lõpus üks suurem töö ja siis tuli kohe kuu alguses veel üks töö otsa ja ma arvutasin, et kui ma tõlgin päevas 7,5 lehekülge, siis järelikult ma tõlgin kahe päevaga ... 30 lehekülge :D ja JÄRELIKULT ei ole 250 lehekülge kuuga tõlkida absoluutselt mingi probleem. Nagu ma juba mainisin - idikas. Õnneks see on fain, sest mul polnudki plaanis enne juulit maale kolida (jess, veel üks kolimine) ja ega ma nüüd NII palju ka ei pea rattaga ringi sõitma ja arbuusi sööma ja Horvaatias sai puhatud küll, nii et need nädalavahetused ka nii kriitilise tähtsusega ei ole, aga jeesus, Kris, oleksid pidanud ikka seda va "Matemaatika õhtuõpikut" lugema, kui sellest veel kasu oli. AGA, ma ei tea, kas ma olen seda juba maininud, aga ma pean väga oluliseks seda, et kui ma teen midagi lolli, siis tagajärjed peavad minu jaoks olema maksimaalselt halvad, sest siis jääb meelde ja teinekord võtan näiteks kuramuse kalkulaatori omal taskust välja. Teinekord.