Kõigest viie kuu pärast jõudsime 24. märtsini, päevani enne Teresa sünnipäeva, kus tema Saksamaalt ja mina Eestist kohale lendasime ja veetsime umbes 15 minutit paaniliselt telefoni otsas, et teineteist Milano "pisikeses" rongijaamas üles leida ja Firenzesse sõita. Mingi rongimaagia tõttu olid äriklassi piletid odavamad kui tavaklassis, nii et saime oma 300 km/h sõitu nautida nahktugitoolides istudes ja tasuta snäkke ja jooke näost sisse ajades.
Pilte mul väga palju ei ole, sest üritasin esimest korda rohkem filmimisele keskenduda, seega kelle elus on 10 minutit üleliigset aega ja tahab näha mind väga veidraid näoilmeid tegemas, siis lisan siia postitusele ka meie filmi (esimesest kolmest päevast valminud vlogi).
Üks asi, mis meile esimesel päeval Firenzes selgeks sai - kui tahate süüa, tasub minna keskturu teisele korrusele. Seal on KÕIKE ja see kõik on nii hea, alates käsitsi valmistatud pitsast-pastast mereandide ja Jaapani toiduni.
Pühapäeval oli Teresa sünnipäev ja kinkisin talle selle puhul väikse Toskaana ringreisi koos veini degusteerimisega. Ühest küljest oli äge, sest mõnedesse kohtadesse poleks me muidu teadnud võib-olla minna, samas oli mul juba täiesti meelest läinud see grupiga reisimise "võlu", kus iga koha uudistamiseks antakse kindel arv minuteid ja sa ei saa enne ära minna kui ajakava ette näeb (viimases linnas anti meile kaks tundi aega, kui kõik olid juba täiega väsinud. Seal oli reaalselt nii külm ja suurt midagi vaadata ka polnud, nii et me veetsime poole ajast H&Mis, sest seal oli soe).
Itaalia ühes pildis: kaks tuvi kaklemas pitsatüki pärast
Esmaspäeval kõndisime niisama mööda linna ringi, ilm oli megasoe, nii et iga natukese aja tagant istusime päikese käes mõnes kohvikus, et jäätist süüa või kohvi juua.
Õhtul läksime aga ühe lennukis kohatud itaallase soovituse peale Firenze steiki sööma ja Teresa sünnipäeva järeltähistama. Meid küll hoiatati, et see on suur, aga püha jeesus, ma pole iial söönud midagi, mille jaoks tuleb laua kõrvale tuua eraldi laud, sest see ei mahtunud meie (niigi nelja inimese) laua peale ära. Ma arvan, et see oli vähemalt kilo liha, pluss lisandid. Õhtu lõpuks higistasime juba mõlemad lihatükiga maadlemisest üsna profuusselt ja olen kindel, et kui oleksin nutma hakanud, oleks mul pisarate asemel silmanurgast hakkliha pudenenud.
Teisipäeval kolasime jälle mööda linna ringi, mis oli küll tore, aga hakkas natuke väsitama, sest olgem ausad, Firenze on ilus, aga selle vanalinn ei ole otsatu, ning üha enam ummistasid tänavaid USA ja Prantsuse teismeliste hordid, kes ei ole just maailma kõige tasasema häälega. Pärastlõunaks oli meil aga broneeritud Michelangelo "Taaveti" vaatamine (okei, see oli tegelikult terve muuseum, aga olgem ausad, kes seda muud värki ikka tahab vaadata). Tuleb tunnistada, et see oli väga imposantne, samas kui me poleks külastust ette broneerinud, siis 2,5 tundi selle pärast järjekorras küll never poleks viitsinud seista.
Kolmapäeval oli meil mõlemal kõndimisest juba üsna kopp ees (mis teha, kui kaks intensiivselt reisijat kokku saavad). Siis sõitsime tagasi Milanosse, mis väikesest hubasest Firenzest tulles oli nagu ämbritäie külma veega näkku saamine. Ühesõnaga ei leidnud me sellest linnast erilist võlu, eriti kuna me miljokad pole ja erilist šoppamise tunnet ka nagu polnud. Eks nende suurlinnadega ongi nii, et on inimesi, kellele nad annavad energiat, ja neid, kellelt nad selle energia võtavad. Meie Teresaga oleme juhtumisi need, kelle suurlinnad energiast tühjaks imevad.
Küll aga oli Milano juures päris tuus see, et me saime pidevalt tasuta süüa ja juua. Istusime katedraali vastas ühte kohvikusse, Teresa tellis endale pärastlõunase kokteili ja mina klassikese vett, pärast mida ilmus teenindaja suure kandikuga ja ladus konkreetselt meie laua toitu täis. Meie segaduses nägude peale selgitas ta, et need on kokteili juurde käivad tasuta "suupisted". Noo me saime kahepeale nendest suupistetest kõhu ikka päris täis ja see juba ütleb midagi, sest me olime eelnevalt mitu päeva Firenzes erinevate hõrgutistega oma magusid venitanud (kaasa arvatud selle steigiga...) Teresa ütles siis, et tal on veider nii palju süüa ja ainult ühe kokteili eest maksta, nii et ta tellis teise joogi veel jaaa... taldrikud viidi minema ning toodi tagasi kaks korda ROHKEMA toiduga. Normaalne.
Kogu see toit tasuta
Õhtusöögi ajaks lonkasin mina oma vasakut jalga juba nii tugevalt, et 40 minutit kesklinna kõndimist ei tulnud väga kõne alla, seega otsustasime minna ühte väikesesse restorani otse oma hosteli vastas. TripAdvisoris seda küll polnud, aga noh, mõtlesime, et mingit pitsat või miskit sealt ikka saab. See koht osutus täpselt selliseks söögikohaks, mida filmides näeb, kus laudadel on ruudulised linad, kuhu kohalikud tulevad peredega õhtust sööma ja kus omanik tunneb kõiki nimepidi (ausõna, poolte külastajate nimi oli Marco). Ilmselgelt paistsime me seal silma ja omanik võttis meid oma erilise tähelepanu alla. Kõigepealt kostitas ta meid mõlemat klaasi vahuveiniga. Siis veel ühe klaasiga. Kui me magustoitu tellida ei soovinud, siis tõi ta meile tasuta šokolaadikooki. Ja siis veel korraliku klaasitäie limoncellot. Veel normaalsem.
Päris kena oli Tallinnasse maanduda... kuni ma lennujaamast välja astusin ja kringliks külmusin
Ja lõppu meie suurepärane VLOG!
No comments:
Post a Comment