Pean tunnistama, et pärast Teresa sünnipäeva läksin laisaks ja otsustasin K-le samas stiilis kingituse teha, seega sai ta endale Horvaatias ühe seikluse valida ja nii me reedel Plitvice parki oma sammud (või õigemini bussi) seadsime. Kõigest kolm nädalat pidi oma kingitust ootama.
Plitvices käisime me eelmisel korral Keiuga ka, tookord omal käel, mis on kindlasti selles suhtes mõnusam, et saad rahulikult omas tempos käia ja ei pea nagu lammas oma karja ootama pidevalt. Samas grupiga on kahtlemata mugavam, sest ma mäletan seda, kuidas me pärast pargis matkamist maantee ääres istusime ja lootsime, et me ikka Zadari tagasi ka saame, sest infopunktist öeldi, et buss peaks tulema "mingi aeg ja kusagil tee ääres seisma jääma".
Äratus oli kell kuus, Splitist sõitsime välja kell pool kaheksa ja Plitvices olime umbes 11 ajal. Tagasi Spliti jõudsime enne kaheksat, nii et tore väike 12-tunnine päevake.
Kevadel peab arvestama veidike ekstreemsemate jalutustingimustega.
Imekombel jäid jalanõud täitsa kuivaks
Igal juhul on Plitvice üks koht, mida ma Horvaatia juures kindlasti soovitan, eriti kevadel, kui vett on rohkem ja inimesi vähem. Mul ei ole eelmisest korrast väga palju meeles (peale emotsiooni, et ilus oli), aga kolmetunnist paadisõidu ootamist augustikuu 30-kraadises kuumuses mäletan ma elavalt. Eriti veel seda osa, kus me seisime mitmeid tunde ja vaikselt järjekorras küpsesime ja siis seal oli üks vene perekond, kellel oli lõunasöögiks kaasas terve kolmeliitrine purk keedetud ja kooritud mune. Ja kui nad selle purgi avasid, et sööma hakata, siis see hais... õõh.
Kõige kõrgem kosk - 78 meetrit
Seekord oli aga palju lebom. Pool tunnikest vist ootasime oma paati ja paaris kohas pidime raja peal ootama, et Aasia trustide hordidest mööda saada, aga muidu sai täitsa jalutada ja nautida.
Ja otseloomulikult video ka. Ausalt, ühel päeval ostan endale stabilisaatori ja siis ei näe enam keegi, kuidas mu käed värisevad.
No comments:
Post a Comment