Sügisel oleks nii-nii napilt täitunud üks minu suurimaid unistusi - me jõudsime väga lähedale Pärnusse oma kodu ostmisele. Siis seda ei juhtunud ja mul oli natuke tunne, nagu kogu maailma kurbus oleks korraga mulle peale vajunud. Ja mul oli vaja see maha raputada. Kuna olin kogunud raha korteri jaoks, mida me siiski ei ostnud, ja juhtumisi sain just siis kätte ka raamatu tõlkimise palga, otsustasin täita ühe oma teise suure unistuse.
Aasta oli 2012 kui me Keiuga Horvaatias käisime ja minu peamine emotsioon sellest oli, et ma tahan siia tagasi. Mitte ainult nädalaks, vaid tahangi tagasi, tahan siin veeta vähemalt kuu aega, nautida päikest ja lihtsalt olla. Aastad möödusid, unistused tulid ja läksid, mõned isegi täitusid, mõned lükkasin kõrvale (näiteks unistus abielluda deltaplaaniga Suure Kanjoni kohal lennates, samal ajal kui külalised kanjoni serva peal veebikaamerast otseülekannet vaatavad), aga Horvaatia unistus ei kadunud. Ja siis sügisel ma mõtlesin, et... aga miks mitte nüüd. Rikas ma pole, samas korteri üürimise summa oli mul tol hetkel olemas ja midagi mõistlikumat ma poleks sellega nagunii ette võtnud. Mul ei ole ühtegi kohustust, mis mind Eestis kinni hoiaks. Ei kontoritööd, karja lapsi ega isegi mitte kassi. Minu elus on praegu hetk, kus mina ei sõltu kellestki ja keegi ei sõltu minust. Asi see siis kohver kokku panna ja minna vaadata, kas reaalsus vastab mu unistusele. Selle asemel, et surmani mõtiskleda, et mis siis, kui...
Ja siin ma nüüd olen, viiendat päeva Splitis. Mul on suure terrassiga kahetoaline korter künkaserval, vaatega merele ja mägedele. 42 päevaks. Puhkus see päriselt pole, sest mingit tööd peab ikka tegema, aga see ei ole just eriline vaev, kui seda saab teha sellise vaate ja õhustikuga kohas.
Vaade minu rõdult
Hommikusöögid
Ükspäev käisime turul - värsked apelsinid, mandariinid ja maasikad
No comments:
Post a Comment