Esmaspäeval käisin oma maailma parima sõbrannaga maailma parima sõbrapäeva puhul V Spas veidike ligunemas ja saunas oma vanu konte soojendamas. Ma ei ole maailma kõige suurem spaade fänn, sest mul on aastatega tekkinud veider vastumeelsus enese märjaks tegemise suhtes, aga umbes täpselt kaks korda aastas läheb see küll täpselt õigesse hingesoppi, eriti kui väljas on külm ja mornid inimesed hangede vahel bussi ootavad, samas kui mina mullivannis sidrunivett luristan. Kuigi pean tunnistama, et isegi siis tõmbab mind ikka hoolega rohkem erinevatesse saunadesse, mida V Spas jagub õnneks kamaluga. Pärast põhjalikku saunatamist ja täpselt parasjagu mulli- ja muud vannitamist läksime veel massaaži, kus mind muditi elus esimest korda kuumade kividega. Alguses ma mõtlesin küll, et ma sulan palavusest sinnasamasse massaažilauale ära, sest mul hakkas järsku tagantjärele kogu saunahigi voolama ja siis pandi mulle peale üks tekk ja siis kuumad kivid ja siis veel üks tekk. Aga ei sulanudki, saavutasin hoopis täieliku õndsuse, mida ma tundsin isegi järgmisel päeval veel sellel määral, et ei jaksanud trennis trummipulkigi käes hoida, rääkimata enese liigutamisest.
Pärast spaad ja kosutavat My Kitchen Rulesi pausi käisin veel oma äripartneriga kohvikus äri- ja muud juttu rääkimas.
Teisipäeval olid vastlad ja selle puhul viisime naabritega mu umbes viis aastat tagasi ostetud (ja siiani igal talvel kurvalt naabrite keldris seisunud) kelgu aka Marie Underi maja kõrval olevale mäele ja taasavastasime tõsiasja, et kelgutamine on neetult lõbus ja on peaaegu uskumatu, et me seda iga päev ei tee. Isegi mu sõbranna koer Rosin tegi oma elu esimese kelgusõidu, aga tema vist sellest nii väga vaimustuses ei olnud. Pärast õuetegevusi sai muidugi veel hernesuppi ja vastlakukleid näost sisse aetud (kuigi tõele au andes oleme me neid K-ga juba vähemalt kuu aega erinevates variatsioonides söönud. Soolakaramelli vastlakuklid... mmmm...)
Kolmapäeval oli sõbrapäev ja ehkki ma olen siiani olnud pigem sõbralik sõbrapäeva tähistaja kui romantiline valentinipäeva tähistaja (välja arvatud muidugi minu ja Kristeli üliromantilised "50 shades of Grey" vaatamised), siis sellel aastal tõmbasin oma uue kleidi üll ja läksin K-ga Lihuniku restorani nende valentinipäeva menüüd mekkima. Lõppkokkuvõttes ei olnudki see niiiiii romantiline, sest kuigi ma broneerisin meile laua sada aastat tagasi, pandi meid istuma hoopis kõrvuti akna all oleva leti äärde koos mingite teiste meestega.
Pärast oleksime muidugi saanud ka teise laua äärde kolida ja teineteisele sügavalt silma vaadata, aga selle laua taga oli ruum, kust rippusid konksu otsast alla veiserümbad (ma arvan, et see on see sõna) ja sellest ruumist avanes läbi klaasi teisele lauale otsevaade, seega otsustasime vahele jätta. Aga toit oli hea küll!
Neljapäeval sõitsin Keiuga Tartust Pärnusse, et minna reedel juuksurisse ja siis reede õhtul Mariaga Tallinnasse sõita (jep, ma olen nüüd see tšikk, kes pelgalt juuksuri pärast ühest linnast teise sõidab, aga kamoon, mul on Pärnus maailma parim juuksur - ma ei saa oma tukaga riskida!)
Laupäeval sai kirja üks mu selle aasta töövõitudest - pärast pea kaheaastast planeerimist, mitmekuust fotograafide valimist ja broneerimist sai meil lõpuks meie pere neli põlvkonda naisi Fotoraadi käe all üles pildistatud.
Ehkki fotograaf arvas, et piltidega läheb nädal, saime esimese sneak peek pildi juba eile õhtul ja see meeldib mulle nii väga, et ma ei suuda ülejäänusi ära oodatagi!
Lisaks pidasime eile õhtul veel keskmisest suurema kambaga mu ema sünnipäeva ja täna maandusin lõpuks tagasi Pärnus, kus ma olen kuni neljapäevani ja ka siin on põhimõtteliselt kõik päevad planeeritud.
No comments:
Post a Comment