Kuna meie naasmisest on möödas juba umbes-täpselt nädal, siis on kõige värskemad mälestused juba jahtunud, aga natuke juttu ja pilte ikka leiab.
Mu väike õde veetis sellel kevadel kaks kuud Londonis ja mõtlesime K-ga, et võiks teda seal külastada. Kuna sellel aastal on mul puhkustega nii, et pea kõik vabad päevad lähevad reisimise alla, siis oli see jaanipäeva pikk nädalavahetus eriti tervitatav, kuna siis ei pidanud väga palju lisaaega töölt vabaks küsima, also lahendas see iga-aastase peavalu selle osas, kus jaanipäeva pidada.
Aastatega on mulle selgeks saanud, et Riia kaudu on enamikel kordadel ikka oluliselt majanduslikult mõttekam lennata kui Tallinna, seega asusime juba päev varem Riia poole teele, et mitte 23. hommikul lennukile jõudmise üle liialt põdeda. Muide, saime Superbusiga Riiga kahe eurtsi eest, nii et läks veel eriti hästi.
Kuigi tavaliselt mulle Riia väga meeldib, või vähemalt on mul sellega seoses palju sooje mälestusi, siis viimastel kordadel on seal kuidagi väga meh olla olnud. Ka seekord ei osanud me suurt midagi peale hakata, kuna ilm oli palav ja tänavad jaanipäeva tähistatavatest lätlastest umbes, seega minu vanalinnas hängimise plaan ei tundunud kuigi ahvatlev. Veetsime oma Riia-õhtu traditsiooniliselt Lidos süües ja pärast jõime Radissoni hea-vaate-baaris alkoholivabasid kokteile. Ööbisime samas hostelis, kus eelmisel suvel Teresaga (hello, 10 euri öö) ja seadsime järgmisel hommikul sammud juba nii koduseks saanud Riia lennujaama poole.
Kui tavaliselt on kõik mu lennud läinud võrdlemisi sujuvalt, siis seekord vedas reisi alguses küll igatpidi viltu. Istusime lennukisse ja K jõudis just mainida, et juba kisuvad jalad krampi (Ryanairi lennukid on vist mõeldud ikka maksimaalselt minupikkustele jupatsitele), kui piloot teatas, et prantslased on hakanud streikima ja õhkutõus viibib tund ja 20 minutit. Lennukist maha meid mõistagi ei lastud. Kohale jõudes selgus, et K kohver, mis väravas ära võeti, oli saadetud saabuva pagasi sekka, mitte lihtsalt lennuki kõrvale tõstetud nagu tavaliselt, seega ootasime seda sada aega. Siis me ei leidnud bussi üles (sest ma ei oska silte lugeda). Kui me bussi lõpuks leidsime, oli saba nii pikaks veninud, et saime istekohad kõige taha ja istusime tublisti üle tunni aja wc kõrval. Bussijaamast tuli veel sõita ühe rongi ja ühe bussiga, kuni me lõpuks hotelli jõudsime.
Kogu selle aja sadas paduvihma. Ei teinud tuju just kõige paremaks. Algselt pidime maanduma 12 ajal ja minu kõige pessimistlikemate plaanide järgi oleksime pidanud hotelli jõudma kolmeks, mis oleks meile veel tubli pool päeva jätnud, aga noh... viie ajal saime lõpuks oma kotid maha toetada. Vähemalt oli hotell megafancy ja Merilyst vaid 15 minutit kõndida, seega sain oma valutavat kurku natuke tema juures sooja teega leevendada, enne kui me linna fish and chipse otsima suundusime. Lõpuks läks aga asi nii hästi, et vihm jäi järele ja saime kogu lõunakalda vaatamisväärsused ära näha.
Järgmisel hommikul ärkasin kell pool neli, sest ma ei saanud enam hingata, ja rohkem und ei tulnudki. Ootasin mis ma ootasin, aga lõpuks otsustasin vaadata, mis internetis toimub ja siis selgus, et Brexit oli toimunud. Põhimõtteliselt terve järgmise päeva puutusime sellega igal sammul kokku. Alustades BBC-st, mille me kohe käima panime, kui ma lõpuks K suutsin ka oma nihverdamisega üles ajada, kuni inimesteni, kes närviliselt bussides oma rahasid ja aktsiaid pärast naela kukkumist liigutasid ja lugematute reporteriteni, kes parlamendihoonete ees meeleheitlikult parimat filmimise tausta välja üritasid võidelda.
Meil oli aga tolleks päevaks plaanis lausa kaks tiiru London Eyega, nii et ka Brexit ei suutnud meie turistiks olemist segada.
Kui ma näen välja nagu zombie, siis see on sellepärast, et ma tundsin ennast nagu zombie.
Pärast seda käisime maailma kõige ägedamal jõetuuril. Ausalt. Tavaliselt ma väga neid überturistikaid ei fänna, aga kuna me saime London Eye piletitega nagunii soodukat ja seda kiideti ka taevani, siis otsustasime proovida. Seda ma soovitaks küll kõigile maailma inimestele (just London Eye oma, teiste kohta ei tea). Esiteks näeb linna hoopis teise külje alt ja teiseks oli meil hiiglama humoorikas ja hea jutuga giid, kes suutis sellesse 40 minutisse mahutada täpselt parasjagu huvitavaid fakte ja peaaegu kohatuid nalju, nii et kumbki ei muutunud tüütuks. See on peen oskus!
Siis kaesime veel Trafalgari väljaku ja admiral Nelsoni (või Nelson Mandela, nagu Keiu teda kutsus, kui me 2009 seal käisime, hehe) ja veel mõned olulised turistikad üle, et siis emme ja Merilyga sohos lõunat süüa.
Ja siis tegime veel romantilise õhtuse London Eye tiiru.
Järgmise päeva hommikul tundsin ennast veel rohkem, nagu oleksin terve öö peadpidi kahe madratsi vahel maganud ja mu entusiasmi tase oli päris madal (kiidusõnad siinkohal K-le, kes meie mõlema eest entusiastlik oli!), aga sattusime poolkogemata geiparaadile. Või noh, ma teadsin, et see toimub ja ma tahtsin seda korraks näha, aga kuna see jäi meie teekonnale risti ette, siis pidime sellest ringiga ümber minema ja saime paraadist ikka päris palju osa. Ja see oli minu jaoks reisi tõeline kõrghetk! Ausalt ka, selles oli midagi nii rõõmsat ja positiivset ja värvilist, et mu enesetunne läks sada korda paremaks ja käed värisesid pärast sellest energialaengust veel pikalt (umbes nagu pärast Mika kontserti).
Mõni inimene oli veel tulnud paraadi vaatama.
Lõpetasime oma laupäevase jalutuskäigu Hyde parki kõige fancymate majade keskel tuiates. On väga äge vaadata neid poode seal tänava ääres - riidebutiik, veinibutiik (kus kõige kallim jook, mida me nägime, maksis 17 000 naela), Porsche pood, veel üks riidebutiik, eralennukite pood...
Taevas oli dramaatiline, aga õnneks olime iga sajuhoo ajal parajasti kuskil toas
Põikasime ka parki, šoppasime Harrodsis, vaatasime kuninganna hütikese üle ja saime siis kokku emme ja Merilyga, et Jamie Oliveri restoranis Covent Gardenis õhtust süüa. Ma hirmsasti tahaksin selle restorani kohta midagi head öelda, noh, et ikkagi Jamie Oliver ja nii. Teenindus oli tegelikult väga tore ja hinnad normaalsed, aga toiduga ma küll rahule ei jäänud. Merily ilmselt veel vähem, sest koju jõudes tabas teda toidumürgitus, mille me ka kohe restoranile ära kaebasime ja nad lubasid selle Merilyle kompenseerida. Ma veel ei tea, kuidas, aga mina isiklikult loodan, et nad saadavad Jamie meile Eestisse süüa tegema.
(Pööraksin tähelepanu nendele võõrastele noormeestele meie selja taga)
Lõpetasime õhtu selfiestickiga fotoseeriaga Big Beni taustal
Ja siis lõppu üks pilt, mis on Facebooki jaoks liiga romantiline ja kõik hakkaksid mind narrima. Aga ma väikestviisi loodan, et Harrods näeb seda ja teeb meid oma reklaaminägudeks. See au ja kuulsus kuluks küll marjaks ära!
Ja nii oligi. Järgmisel hommikul asusime kümne ajal hotellist teele ja kõigest 17,5 tundi hiljem olimegi K juures Tartus, kust mina veel kohe järgmisel päeval veel Pärnusse edasi sõitsin.
No comments:
Post a Comment