Igatahes jah, kui töö vahepeal korraks hinge saab tõmmata (eriti ei saa), siis on päris palju asju, mida kirja võiks panna, aga iga päeva õhtuks on mu aju lihtsalt niiiiii laisk et ma suudan vaevu söömistki meeles pidada (täna äärepealt ununes).
A mõtlesin, et panen selle pikema vaikuse kompensatsiooniks kiirelt ühe tänase vahejuhtumi kirja. Kõik algas sellest, et universum või kummitus või misiganes helistas Susannale.
Olen oma toas, telefon on koridoris ja kuulen järsku, et telefon kutsub ühe korra ja jääb siis vait. Mõtlesin, et äkki kostis naabritelt, aga kontrollisin ja mu telefon oli valinud iseseisvalt Susanna numbri, ühe korra kutsuda lasknud ja siis kõne lõpetanud. Piinlik tunnistada, aga Susanna polnud mul isegi hiljutiste kõnede seas. Läksin siis mureleid ostma ja lõpuks saime teineteist telefoni teel ka kätte, kuna universum seda ilmselgelt nii väga soovis. Istusin trepikoja ette ja rääkisin Shoshiga, kui järsku tuli ülevalt naabri kass ja viskas ennast minust paari meetri kaugusele külili. Nagu see kass ei tule reaalselt mulle iialgi ligi, uskuge mind, ma olen proovinud teda mingi kaks aastat meelitada juba. Siis tuli paari minuti pärast teine kass, nühkis ennast vastu mu jalgu ja heitis samuti ennast minu ette. Siis läks veidi aega mööda ja mu selja taha aknale tuli VEEL üks kass ja kui ma kõne ära lõpetasin ja üles hakkasin minema, piilus parajasti nurga tagant veel NELJAS kass. Nii et ma arvan, et see on lõpuks juhtunud. Mu vanatüdruku lõhn on nii tugev, et kõik ringi hulkuvad kassid reageerivad sellele.
PS Kui vanatüdrukdusest (suurepärane sõna) rääkida, siis laupäeval on jälle maarjapäev ja isegi mina plaanin oma alkoholivabas elus erandi teha ning punase veiniga endale punaseid põski ja head tervist (kuluks ära küll) sebida. Rääkimata sellest, et mehele saab.
PPS Käisin eile üle 2,5 nädala trennis ja ehkki tundsin end täna hommikul nii, nagu keegi oleks mind trepist alla visanud, tundus olevat hea mõte 10 km peale joosta. Kinnise nina ja palava ilmaga.
No comments:
Post a Comment