Eelmisel reedel/laupäeval toimus Kabli päikseloojangu festivali avaüritus, mis tähendas seda, et päikeseloojangust päikesetõusuni toimusid mööda Liivi lahe rannikut erinevad peod ja kontserdid, alustades Iklast, kust liiguti vana Riia maanteed mööda Jaagupisse, siis Kablisse ja siis Tolkuse rabasse päikest tervitama. Kuna ma olen nagu terve elu tahtnud rabas päikesetõusu näha, siis see tundus selleks ideaalne juhus.
Niisiis korjasid Keiu, Mats, Rosin ja K mind eelmisel reedel auto peale (muide, huvitav tähelepanek, et kõik mu elu päikesetõusud, mida ma olen teadlikult oodanud, et päikesetõusu vaadata, on toimunud koos Keiuga) ja me startisime mu maakodu suunas. Jõudsime Treimanisse umbes-täpselt päikseloojangu ajaks ja ilm oli pehmelt öeldes maagiline.
Nii me selle päikese teele saatsime, täiuslikus tuulevaikuses, selge taeva ja sooja ööga.
Pärast seda unustasime end seatiibu grillima, tequila sunrise mekutama ja pimedas Rosinat taga ajama, seega Jaagupi peost jäime ilma, aga Kablisse jõudsime see-eest enne ürituse algust ja saime natuke aega võrdlemisi inimtühjas rannas ringi vaadata.
Kella ühe ajal oli vaatetornist vaade selline. Pärast seda toimus miskitsoriti rokk-kontsert, mis mulle väga suurt muusikalist elamust ei jätnud ja minu peamine tähelepanu oli koondunud hambale, mille ma nätsu närides ära murdsin. Aga noh, kaua sa ühele hambale ikka mõelda jaksad ja poole kolme ajal liikusime rabasse edasi.
Kui kõik teised suundusid vaatetorni juurde kontserdile, siis meie otsustasime hoopis matkaraja läbi teha.
Eelmisel suvel oli üks õhtu, kus me Teresaga sõime pelmeene, jõime veini ja vaatasime John Oliveri ning läksime pärast langevaid tähti vaatama ja ma mõtlesin, et sellest enam romantilisemaks iial minna ei saa, aga krt see varahommik seal rabas vist ületas toda õhtut.
Me olime rabarajal ainukesed inimesed. On täitsa võimalik, et me olime terves maailmas ainukesed inimesed. Seal paksu udu ja veidra pimeda valguse sees oli see täitsa usutav.
Kui kell sai kolm (igaks juhuks tuleb veelkord ära mainida, et #nofilter).
Natuke kolm läbi jõudsime vaatetorni, mille all käis saksofonikontsert.
Viimast korda kuulsin saksofoni ilmselt üks päev enne Charlestonist lahkumist, kui sattusin peale sellele, kui T ennastunustavalt saksofoni harjutas. Kuulasin teda vist oma 10 minutit, enne kui ta mind märkas.
Aga saksofonimäng selgel suveööl rabas, kui päike hakkab tõusma... no see oleks nagu romantikõpikust välja karanud. Need pildid on tehtud vaatetorni tipust ja see valge väli seal all on udusse mattunud raba.
All mängiti pilli ja söödi imehäid pannkooke.
Ja siis kell 4.24 see juhtuski. Päike ilmus nähtavale, rabaudu värvus roosaks ja minul oli kange tahtmine selle laulu algust laulda:
https://www.youtube.com/watch?v=8zLx_JtcQVI
Järgmine päev oli tõeliselt kuum ja kui oma tubli kuus tundi täis sai magatud, käisime kollektiivselt ujumas ning Treimani kõrtsis järjekordseid pannkooke söömas. Pärast seda võtsime mitu tundi päikest ja mängisime vees Rosinaga (kuna ta kippus teiste koerte ja lendavate taldrikute peale natuke liiga elevile minema, oli Keiu lahenduseks talle rätik pähe tõmmata).
Siis läksid teised edasi uutesse seiklustesse ja jätsid meid K-ga romantika lainele.
Õhtul jõime K-ga ära maarjapäeva punase veini (ka Teresa saatis mulle Portugalist pildi, et on meie veinijoomise lubadusega kenasti järje peal) ja käisime öösel veel ujumas.
Pühapäeval sõitis ka K ära ja mina jäin maale, algse plaaniga jääda teisipäevani, sest mulle tundus, et peaks tagasi linna trenni minema. Tundus aga erakordselt napakas jätta kõik seeeeee koos täiusliku rahuga selja taha, et päev läbi umbses korteris istuda ja siis õhtul tund aega mitmekümne higise inimesega väikeses ruumis kangiga vehkida. Seega jäi otsus kolmapäeval linna sõita ja nii ma sealt neljapäeval lõpuks tulema saingi.
Elu oli täielik idüll, kuigi tööd oli palju, aga see polnud tähtis, sest kui töö sai tehtud, sai palja jalu randa mööda joosta, päikest võtta ja mustikaid korjata.
Ja vahepauside ajal sai kirssidest kõhu punni süüa. Kas te üldse teate, KUI palju kirsse peab sööma, et kõht punni läheks? VÄGA palju. Mul juba lõpuks kõht ja hambad valutasid nendest kirssidest, aga krt, tuli edasi süüa, muidu sõi neid üks lind, mu mortal enemy.
Ja nii see (peaaegu) nädalake seal möödus, jõin igal hommikul õues oma teed ja õhtul jäin pliidi praksumise ja merekohina (ja seintes jooksvate hiirte krabina) saatel magama.
Linnas on mul hoopis teine magamajäämise soundtrack. Selles tuleb ilmselt tänada seda, kes iganes mu akna alla korvpallirõnga paigaldas ja neid kosmilisi jõude, mis sellest korvpallirõngast linna kõige popima korvpallirõnga tegid. Selle igasuvise põnts-põnts-põntsutamisega olen juba suutnud vaikselt ära harjuda, aga eile äratas mind võpatusega kõige magusamast uinumise hetkest üles ühe noore vihase mehe siiras röögatus: "Sa kuradi türaÜRASK küll!"
Jah, linnas on kõik teistmoodi.
No comments:
Post a Comment