Mõned vihmaussid lihtsalt ei tea, mis neile hea on

Ma olen kümme päeva järjest trenni teinud. Peamiselt, sest ma olen oma peas praegu väga imelikus kohas. Või õigemini on probleemiks see, et ma ei ole oma peas kohal. Viimastel nädalatel on mu keha ja mõistus teineteisest üha kaugemale läinud ja mul on tunne, et mu keha on täielikult autopiloodi peal, samas kui mu mõtted on kuskil mujal. Ma olen isegi hakanud tööd tegema nii, et sõrmed trükivad ja tekstid liiguvad edasi-tagasi, aga mu aju ehmatab järksu, et krt, juba on pärastlõuna. Ma ei oska seda isegi seletada. See on nagu... ühest küljest nagu ürgne väsimus, aga teisest küljest nagu mingi ootusärevus. Et mu aju otsustas, et f--- this sugar, mulle aitab ja otsustas üksi edasi liikuda ja jättis keha praegusesse reaalsusesse. Sama oli ka 2014 enne Ussi minekut - et mu keha teadis küll, et buss sõidab metsavahel, aga aknast välja vaadates nägi mu aju ainult pilvelõhkujaid.

Noh ja ainus võimalus keha ja mõistuse ühte ruumi kokku toomiseks ongi trenni teha, sest siis ma olen sunnitud kohal olema. Vastasel juhul ma virutan endale näiteks kangiga vastu pead või kukun pikali (ma isegi ei suuda kokku lugeda neid kordi kui ma kangi ülessurumise ajal oma nina olen pahupidi tõmmanud - ma ei saa aru, kas mu nina on iseäranis väljaulatuv või võtan ma seda "hoidke kang keha lähedal" soovitust lihtsalt eriti tõsiselt). Ja pärast trenni on ka paariks tunniks iseenda tunne, aga siis saab päev otsa ja peab magama minema. Ja siis algab kõik jälle.

Uned on ka jälle väga painavad. Eile öösel ma näiteks nägin unes, et ma magasin hästi halvasti. Ja selles unes, mida ma unes nägin, nägin ma und, et ma olin mingis suures pimedas laohoones ja vaatasin abitult pealt, kuidas kümnete kaupa ebanormaalselt väikest kasvu mehi suurde mullivanni uppus. Ma oleksin tahtnud ära minna, aga keegi seisis mu seljakoti sanga peal ja ma ei saanud seda kätte. Ja siis ma vaatasin unes, kuidas ma magasin ja nägin ennast peaga edasi-tagasi vehkimas nagu õudusfilmis ja rabelemas, aga kui ma päriselt üles ärkasin ja kellaga oma und kontrollisin, siis päriselt ei liigutanud ma ennast peaaegu üldse. Jabur.

Ja pealkirjast nii palju, et kui ma täna trennist koju tulin, siis nägin ühte ekstrapaksu vihmaussi üritamas maja betoonääre sisse kaevuda. Kuna oli üsna kindel, et sinnajäädes oleks ta kas laiaks astutud või ära söödud, siis mõtlesin, et aitan teist ja veeretasin ta muru peale tagasi, et ta saaks mulla sisse omi asju ajama minna, aga sekunditega oli ta betooni peal tagasi ja üritas taas sinna pea ees sisse sukelduda. Mõned vihmaussid lihtsalt ei tea, mis neile hea on.