Päästke lapsed seebikate küüsist

Mõnikord leian end ikka mõtlemast sellele, kui uskumatult palju viise on laste pekkikeeramiseks. Eile tulin jooksmast (kus ma peaaegu oleksin JÄLLE ninali käinud, aga sain viimase hetkel jala alla ja lõin lõualuud sellise hooga kokku, et hambast lendas pisike kild välja, thankyouverymuch) ja sattusin väga dramaatilise stseeni peale.

Üks väike tüdruk karjus teise väikse tüdruku peale (ma vanust ei oska hinnata, aga no mudilase east olid nad väljas, samas ilmselt koolis veel ei käi): "Ära pane mind proovile, kuidas sa julged minu peale solvuda! Sul pole õrna aimugi, milleks ma võimeline olen! Ma panen sind soovima, et sa poleks kunagi sündinudki! Kui sa kohe seisma ei jää, siis ma... siis ma... ma võtan selle liivakastimänguasja ja löön sulle sellega vastu pead!"

Ühest küljest on see muidugist koomiline, sest alati on naljakas näha väikeseid lapsi rääkimas nagu "täiskasvanud". Isegi kui see täiskasvanu on Lõuna-Ameerika seebiooperi naiskurikael, kes valmistub kohe trepist alla lükkama vaest Mariat, kelle ainus süü siin elus on, et Alejandro teda rohkem armastab. Või midagi sellist.

Aga teisest küljest on see maru kurb. Esiteks sellepärast, et ma olen näinud, kuidas seebikate ülekülluses kasvanud lapsed (ja ka täiskasvanud) mitte iial sellest välja ei kasvagi ja terve nende elu möödub mürgiseid intriige punudes ja Alejandrosid jahtides (ja aeg-ajalt Mariasid trepist alla lükates). Teiseks aga sellepärast, et see väike tüdruk oli USKUMATULT kuri. Ta nagu reaalselt värises suurest vihast, kui ta selle teise väikese tüdruku peale karjus ja see karjumine oli tõepoolest KARJUMINE, nii et kõigi ümbritseva nelja paneelmaja seinad sellest kriiskamisest vastu kajasid. Kuidas saab nii palju viha ühe väikese inimese sisse mahtuda?

Palun, hoidke oma lapsed seebikatest eemal. No tõepoolest.