Eelmisel aastal sai seda ikka väga suurejooneliselt ette võetud ja me tähistasimegi mu sünnipäeva nädal aega järjest IGA JUMALA PÄEV, kuniks mu päris sünnipäeval kõigil toss väljas oli ja keegi (kaasa arvatud ma ise) enam asjast suurt midagi ei arvanud (loe postitusi sellest imetabasest nädalast siit ja siit). Sellel aastal ma asja ilmselgelt nii suurelt ette ei saanud võtta, aga kuna ma oma sünnipäeva tähistan tänavu hoopis Viinis, siis osaliselt olude sunnil sai mõnede inimestega nädalake varem tähistamisega pihta hakatud küll.
Esiteks ei saa muidugi üle ega ümber sellest koogist, mille mu maaaaailma parim Kristel küpsetas (kuigi ma tahaks selle koogiga küll nii üle kui ümber olla. Kogu aeg). See. Oli. Eepiline. No te vaadake seda (ja vaadake millise graatsiaga Kristel pilti teeb ja Lightroomi kasutab, päriselt ka). Retsept on pärit siit ja mina võtan kõik oma mütsid maha nii selle inimese ees, kes retsepti üles pani, kui Kristeli ees, et ta seda järgida suutis ja midagi nii imelist valmist küpsetas. Omnomnom, ma ütlen teile!
Reede õhtul käisime sushit söömas ja sellest mul pilte pole (kuigi ma tean, et kui sushit süüa, tuleb ALATI pilti teha), nii et te peate mind lihtsalt uskuma kui ma ütlen, et me sõime sushit ja see oli sama imeline kui ikka ja mitte kusagil siin maailmas ei ole nii head sushit kui Tartus.
Laupäeva hommikul tegime mustikapannkooke, mis millegipärast ei tulnud jälle sellised välja nagu peaks. Siiani on nad tulnud umbes pooltel kordadel ja vaid ükskord olid nad nii kohevad ja krõbedad kui peaks, aga see-eest oli too kord ka nii vaimustav, et ma räägin neist veel aastasadu. Pilti ei teinud jällegi mina, sest üllatus üllatus! Kui oma telefoni umbes 5000 korda vastu põrandat või asfalti visata, juhtub ühel hetkel see, et kaamera on kõike muud kui adekvaatne ja piparkoogidki jäävad pildi peale roosad, mis me siis pannkookidest räägime. Seega on minu spontaansed pildistamised pildistatud ja kui midagi põnevat toimub, pean käima pinda inimestele, kellel on normaalsed telefonid või kaamerad, et nad selle jäädvustaksid.
Tartust kiirustasin laupäeva lõuna ajal Pärnusse, et teha üks perekondlik õhtusöök MUM cafés, kus ma olin juba aegade algusest saadik käia tahtnud. Sellest puuduvad jälle pildid, aga kujutage hästi elavalt ette, milline näeb üks keskmisest peenem taldrikutäis toitu ja nii põhimõtteliselt oligi. Ja kakao oli neil väga hea, muide. Ütleks, et viimaste aastate Pärnu parim, ehkki Romantika piparmündikakaol on mu südames alati oluline koht.
Pühapäevast algas mu sünnipäevanädala ambitsioonikas trennigraafik, kuus trenni viie päevaga, millest neli on juba tehtud, nii et praegu vähemalt näib, et õnnestub!
Esmaspäeva õhtul käis ka Maria külas ja mängisime traditsioonilise "Mees kes teadis ussisõnu" mängu.
Rohkem ma vist enne sünnipäeva otseselt ei tähistagi. Täna vaatame Mändsu juures Potterit, aga seda me teeme igal nädalal. Kahju küll, et mu sünnipäevanädalale sattus just mu kõige vähem lemmik osa (neljas), aga vähemalt on seal see Edwardi koht, mwahahaaa.
Üldiselt olen tõlkinud nagu homset ei tulekski, aga teate mis, just vaatasin kalendrisse ja tundub, et tuleb! Ja pärast homset tuleb ülehomne ja juba me stardimegi Riia poole, et laupäeva varahommikul Viini lennata! Jee!
No comments:
Post a Comment