Kuna viimastel nädalatel on tõlkejumalad mind millegipärast karistada otsustanud ja tööga on lausa haruldaselt vaikne olnud, olen ma olnud sunnitud endale muud meelelahutust leidma.
Esimese hooga asusin tuba koristama, aga pärast nelja-viite koristamistiiru hakkas mulle tunduma, nagu ma elaksin muuseumis ja kui ma korra veel koristaksin, siis ei jääks siia enam ühtegi asja, sest ma lihtsalt viskaksin kõik minema. Siis ähvardasin vanaema kapid ette võtta, aga millegipärast laideti see mõte üsna kategooriliselt maha. Järgmisena tegin köögis igasugu kulinaarseid katsetusi, aga seegi periood leidis lõpuks oma otsa ja mina olin jälle sunnitud endale tegevust otsima.
Samal ajal läksid aga ööd üha mustemaks ja mustemaks ja minu maailmakõigeilusamad helesinised küünlad, mida ma märtsist (!!!) saadik põletanud olin, leidsid oma otsa. Neist jäi aga nii suur osa põlemata, et patt oleks olnud neid minema visata, seega otsustasin neist ühe pitsilise jääküünla sulatada.
Seega, enne kui ma kirjutan meie (loodetavasti) fantastilistest seiklustest Viinis, tuleb siit üks marthastewartlik pesapunumise postitus.
Kasutatud materjalid: küünlad, mida üles sulatada, pooleks lõigatud piimapakk (fancymatel inimestel on selleks küünlavormid), jääkuubikud, haamer (fancymad inimesed purustavad jääd muidugi masinatega) ja üks lambikas küünal, mida keegi ei armasta (sest mul polnud tahti kuskilt mujalt võtta).
Esimese asjana panin suvalise pika küünla pliidile plekkpurgiga veevanni sulama, et tahti saada. See oli kõige aeganõudvam etapp, sest see lihtsalt eiiii tahtnud sulada. Umbes 15 aastat hiljem sain selle küünla siiski piisavalt üles sulatatud, et sain sealt tahi kätte ja ülejäänu lendas prügikasti.
Siis panin teise plekkpurgiga sulama oma ilusad sinised küünlad. Need olid õnneks nii rasked, et hoidsid purki ise püsti ja ma ei pidanud seda terve aja näppude (või tangidega) kinni hoidma.
Sellel ajal kui küünlavaha sulas, panin jääkuubikud ühe vana käteräti sisse ja peksin neid väikse haamriga peeneks. Tõstsin jää varem külmikust välja, et ta natuke hapramaks läheks ja purustasin selle nii peeneks kui sain (peenemaks kui siin pildil). Uskumatul rahustav tegevus, ma ütlen teile!
Piimapaki põhja tegin väikse augu ja lükkasin sealt tahi otsa läbi, ülejäänud tahi üritasin võimalikult püstisena hoida ja valasin sinna jääpuru ümber. Vahepeal oli vaha üles sulanud ja valasin selle jääle peale.
Täitsa õnnekombel oli mul vaha nii palju, et see kattis paari sentimeetri kõrguselt jää ära ja põhi jäi ilus ja ühtlane. Jätsin kogu selle värgi ööseks aknalauale tahenema ja hommikul lõikasin karbi ümbert ära, loksutasin vee välja (karbile tuleks kindlasti ööseks mingi kauss alla jätta, sest jää ju sulab), lõikasin tahi lühikeseks, keerasin küünla ümber ja voilà!
Raudselt kõige ilusam jääküünal, mille ma teinud olen. Ilmselt aitas kaasa see, et ma sain jää peenemaks kui tavaliselt ja vaha oli ka rohkem.
Mul pole aimugi, kas see põleb ka või mis ma temaga nüüd edasi teen, aga täitsa ilus on vaadata küll.
No comments:
Post a Comment