Koduperenaise raev

Ma hakkan siin nüüd vaikselt oma koduperenaise (täiskohaga koduabilise, kuidas soovite) rutiini sisse minema. Selles mõttes on see elu, mida ma praegu elan, põnev, sest see erineb nii totaalsel määral sellest elust, mida ma varem elasin, ning ühtlasi teeb see mulle üha rohkem selgeks midagi, mida ma tegelikult teadsin juba kuueselt: koduperenaist ei saa minust mitte iialgi-iialgi-iialgi.

Kirjutan oma päevarutiinidest kunagi hiljem täpsemalt, kui olen saanud pikemalt asjasse sisse elada, aga üldiselt erinevad mu päevad G ja K juures üksteisest nagu... nagu öö ja päev. Ses suhtes, et G juures on nagu öö ja K juures on nagu päev. Või midagi sellesarnast.

Kui G juures ei pea ma põhimõtteliselt mitte midagi tegema ja ma hakkasin juba pärast ühte päeva tõsiselt mõtisklema, miks ma seal üldse olen, siis K juures on mahaistumise aeg enne poiste magama minekut väga üürike ja ma tunnen end alati natuke süüdi, kui ma midagi ei tee.

Olgu öeldud, et ma ei kurda absoluutselt. See, mida mulle lubati, tundus alati liiga hea, et olla tõsi, ja mul pole selle vastu mitte midagi. Pealegi on praegu veel kõik uus ja huvitav ja ma katsetan seda uut rolli nagu mingit veidrat kostüümi või juukselõikust, mida on mõnda aega lõbus proovida, aga mis tegelikkuses on minu olemusega tugevas vastuolus.

Ma arvan, et hiljemalt märtsiks on mul sellest nii kopp ees, et ma istun riidekapis ja ajan endale vaheldumisi veini ja šokolaadi näost sisse, ajan oma pea kiilaks või alustan basseinipoisiga afääri (tegelikult meil basseinipoissi ilmselt ei ole, sest bassein puhastab ennast ise, nagu pm kõik asjad G majas), noh, nagu meeleheitel koduperenaised telekas teevad. Või siis näen ma lõpuks valgust, mõistan, et minu senine elu oma koolide ja karjääriga on olnud mõttetu eputamine (ja ma olen selles feilinud, sest olgem ausad, koolis tasub käia vaid meest otsimas) ning käin Facebookis Virgina Woolfi grupis kõigile „karvaste jalgadega feministidele“ selgeks tegemas, et naise koht on kodus mitte riigikogus, ning veedan päevi unistades, milliseid kardinaid ma riputan oma tulevase kodu kööki ning mis värvi põll nendega kõige rohkem kokku sobiks, et mu kleidike mustaks ei saaks, kui ma oma abikaasat koju oodates talle ühe mahlase steigi teise järel küpsetan ning ootan päevast päeva ärevil südamel, millal, oh millal ometi see kiviga sõrmus tee minuni leiab... sest noh, kui juba ära pöörata, siis emba-kumba äärmusesse, keskteed on igavad. Ootame siis põnevusega märtsi!

Aga tegelikult ma tahtsin rääkida täna hommikust, sest see oli natuke naljakas. Ma ei ole jumala eest iial arvanud, et koduste naiste elu on lihtne või et nende töö ei ole „päris“ töö. Kui see neile sobib, siis on see ju suurepärane. „Good for them, not for me,“ nagu Amy Poehler ütleb. Aga ma pole kunagi päriselt saanud aru nende haavumisest selle üle, kui keegi arvab, et küll neil peab palju vaba aega üle jääma – noh, juba sellepärast, et neil ei kulu aega tööle ja koju minemisele jne.

Täna hommikul ärkasin ma poole üheksast ning kujutasin täiega ette, kuidas hommikuste toimetuste järel jääb mul ka aega mäevaatega rõdul joogat teha ja vähemalt kolm tassi rohelist teed juua. Tegin oma kohustusliku koristustiiru, tegin voodid, koristasin vannitoad, koridori ja elutoa, panin mänguasjad ära... tavaline värk. Siis sõin ja jõin oma esimese tassi teed ning võtsin ette köögi, mis oli parajas kaoses (kuigi ma koristasin seda eile nii lõuna ajal kui õhtul põhjalikult) ja pärast seda hakkasin lõunasööki tegema, mis võttis reaalselt KAKS tundi, osaliselt ka selletõttu, et ma pidin pidevalt retsepti google translatori abiga tõlkima, mis on muidu päris põnev alternatiivne viis keele õppimiseks. Ma sain sellega valmis täpselt nii, et jõudsin just maha istuda, kui K tuli ja ütles, et ta toob kohe poisid, kas ma kataksin laua ja valmistaksin ette köögiviljad ning kui ta poistega tuli, ütles ta rõõmsalt: „Oh, kas pole tore hoolitseda laste eest, kes käivad juba koolis, nii et sul on terve hommik vaba ja sa ei pea mitte midagi tegema?“ Ma suutsin teda lihtsalt jõllitada, sest ma polnud ärkamisest saadik isegi leidnud aega, et endale teist tassi teed teha, rääkimata hammaste pesust või joogast. Kas te teate, kui raske on selliseid olukordi üle elada ühe tassi teega? Teate või???

A muidu on kõik väga moos!