Esmamuljeid Austriast

Hoi hoi, poisid ja tüdrukud! Mul ei ole viimasel ajal üldse erilist kirjutamistuju, aga oleks vast mõistlik esmamuljed esmalt kirja panna, enne kui liiga kaua aega mööda läheb ja need üldse enam nii värsked ei ole.

Kuna ma ei tea, kes seda blogi loevad, siis vbolla peaksin ka natuke selgitama, miks ma üldse Austrias olen. Põhimõtteliselt on see minu hingetõmbe-aasta. Ma suutsin ennast tõlkimise, õppimise ja kõige muuga natuke läbi põletada ja tundsin, et mu fookus on kadunud, seega tundus ainuõige lahendus ennast süsteemist täielikult eemale tuua, teha midagi totaalselt teistsugust ja katsuda asju värske pilguga näha. Nii et nüüd olen ma siin, ühes (õigemini kahes) Austria väikelinnas suure järve ääres mägede vahel, õpin aktiivselt saksa keelt ja hoian silma peal kahel väiksel mõnglil.
Ma ei hakka oma otsust õigustama (igaks sajaks juhuks mainin siiski, et ma EI tulnud endale siia meest otsima, jumala eest), kuigi ma tean, et ajastus võib tunduda väga paljudele väga kummaline, aga minu jaoks oli see praegusel eluhetkel vast ehk ainuõige otsus. Kui ma poleks seda praegu teinud, ei oleks ma seda iialgi teinud ja pärast ilmselt kahetsenud.
Ma ei kirjuta siia väga palju detaile oma perest, sest ma ei tea, kuivõrd see neile meeldiks ja ega see ju nende süü pole, et mulle kirjutada meeldib. Pereema (K) ja pereisa (G) on lahutatud ning elavad eraldi linnades, üksteisest 7-minutilise autosõidu kaugusel. Emal on suur korter ja isal hiiig-las-lik maja. Ausalt, ma pole nii eepilises majas kunagi olnud. Aga nendest majadest-korteritest kirjutan vast kunagi rohkem, kui mul kaamera ka on, et saaksin vähemalt vaatest pilti teha (eepiline!). Kuna ema ja isa on lahus (aga nad saavad väga hästi läbi ja mõlemal on uued partnerid, isa girlfriend on täiega tore, ema peiksi näen ilmselt reedel), on poisid, kuueaastane M ja kaheksa-aastane E poole ajast ema ja poole ajast isa juures. See on väga keeruline süsteem ja mul on märkmik täielikult täis kirjutatud, kus ma mis ajal olema pean, aga sellega harjub ilmselt ära. Mõlemas kohas on mul oma tuba, aga K juures ei ole mul oma toas wifit, nii et ma ei tea, kui palju ma seal blogida viitsin.

Aga igatahes, minu esmamuljed: mu põhiline hirm oli see, et ma ei saavuta poistega kontakti keelebarjääri pärast, aga eneselegi hämmastuseks avastan juba pärast teist päeva, et ma mitte ainult ei saa väga paljust aru, millest mulle ja minu ümber räägitakse, ma suudan ka ise poistega enam-vähem suhelda. Ma arvan, et praegu saame me üksteisest umbes 50% aru, aga see olukord paraneb kindlasti kiirelt. Laupäeval alustan ka keelekursusi, mis seda kõike veel toetavad (hurraa laupäeviti kell 6.30 ärkamisele!) Ema ja isa on mõlemad supertoredad, isa on eriti tšill, ema on oluliselt nõudlikum, aga väga avatud suhtleja, nii et ma arvan, et misiganes konfliktid tekivad, me saame need lahendatud. Poistega olen ka siiani hästi läbi saanud, eriti väiksemaga, kes on lihtsalt selline nunnu päikesepoiss, et mina, kes ma vandusin, et ma poisse iial ei sünnita, olen peaaegu valmis oma sõnu sööma. Eile oli meil K-ga natuke stressi oma graafikute klapitamisega ja M tuli meie juurde: "Jääge positiivseks! Hingake! Homme on uus päev!" Ja natuke aega hiljem küsis ta mu käest, kas ma olen juba täiskasvanu. Ma küsisin talt, et mis tema arvab, ta jäi hästi mõtlikuks ja ütles siis, et sellele vastamiseks peab ta teadma, millal mul puberteet algas (jah, ta on kuuene). Oeh, lapsesuu...
Eile oli mul korraks väike murdepunkt ka, kogu infot oli korraga nii palju ja mind jäeti õhtul lastega pm üksi ja ma pidin neid söötma ja nad magama panema ja toad koristama ja õppima, kuidas erinevaid asju puhastatakse ja kuidas nende fäänsi triikrauaga triikida ja mul polnud endal olnud mahti mingi kaheksa tundi järjest süüa ja siis oli küll korraks selline tunne, et appi, ma tegin siiatulekuga kohutava vea, aga siis ma sain süüa ja skaipida ja esimest korda pärast kolme ööd korralikult magada ja siis me tulime siia isa juurde ja kõik oli väga tšill, nii et nüüd ma olen taaskord veendunud selles, mida ma juba ennegi teadsin: see EI olnud viga.

Vot nii. Pilte mul praegu ei ole, sest pole olnud veel mahti kaamerat välja võtta, aga nädalavahetusel on mul vaba aega ja loodetavasti on ilm ka veel ilus, nii et küll saab pilte ka! Täna oli muide siin 27 kraadi ja poisid ujusid basseinis, vesi oli 24 kraadi, aga ma unustasin muidugi oma ujumisriided K juurde. Homme pidavat lausa 29 kraadi tulema.