Kolimine

(natukene küll after the fact, aga mainin siiski ära, et ma jooksin Maijooksul isikliku rekordi, jessssssssssss).

Ma olen viimasel ajal lakkamatult kolinud. Või noh, ma olen terve elu viimasel ajal kolinud. Ausalt, ma võin silmad kinni oma kotte kokku ja lahti pakkida ja prognoosida täpset riideesemete arvu, mida mul on vaja nt viie-, kaheksa- või kümnepäevaseks tripiks. Mitte ühtegi ülearust eset minu kotis, ooei. Viimasel ajal on seda aga natuke laiaulatuslikumalt ette võetud. Noh, et mitte ainult kott, vaid ka kohvrid ja kastid ja jalavannikausid ja... Põhimõtteliselt vähem kui kuu jooksul kolm kolimist.

Kõigepealt Horvaatiast tagasi Eestisse kolimine, mis hõlmas endas küll vähe asju, aga suurt stressi, sest mu pagasiruum oli VÄGA piiratud ja kõik tuli millimeetri täpsusega ära mahutada ja seejärel Tartus uuesti mitte-väga entusiastlikult lahti pakkida, sest nädal pärast tagasi jõudmist ootas meid Kolimine suure K-ga. Okei, mitte väga suure K-ga, sest me küll vahetasime korterit, aga see korter, kuhu me kolisime ... on meie endise korteri vastas. Ütleme siis, et kolimine keskmise algustähega.

Aga oh boy, võttis see vast aega. Alustasime kolimisega laupäeva õhtul ja saime viimased asjad korterist välja kolmapäeval. Kuna kolisime väiksema pinna peale, hõlmas see endas väga ulatuslikku asjade väljaviskamist, ära annetamist ja laialijagamist, mis oli uskumatult vabastav. Lisaks tähendas kolimine seda, et me pidime lõpuks koristama oma eelmises korteris kohti, mida ausõna polnud vist keegi mitte eales koristanud, aga noh, me tahtsime maailma parimate endiste üürnike auhinda saada (okei, K tahtis, mina tehniliselt seal ei elanud).

Aga kui kõik lõpuks tehtud sai ja eelmise korteri võtmed üle antud said ja me saime lõpuks uues korteris maha istuda, siis olid emotsioonid laes küll. Kuigi eelmine korter oli väga ilus ja fancy ja antiik ja lühtrid ja pehme mööbel ja puidust pinnad, siis see oli ikkagi pigem nagu korter. Aga uus korter on peaaegu nagu kodu (mõni ime, sest kaks absoluutselt suurepärast inimest ja üks imeline koer on seda viis aastat endale koduks kujundanud). See on nii päikseline ja valgusküllane ja värviline ja imeliste vaadetega ja oh, kes oleks arvanud, et ainuüksi söögilaua omamine võib elukvaliteeti nii palju parandada. Nüüd on meil ka väga hea ülevaade majas toimuvast ja ükski naaber ei pea enam muretsema, et kui ta ostab endale uue auto või võtab uue peika, siis keegi ei märka, sest meie märkame! Või noh, märkaSIme, sest neli päeva pärast teise korterisse kolimist pakkisin ma taaskord oma kohvri ja koti ja veel ühe koti ja kolisin suveks Pärnusse, nagu juba traditsiooniks saanud.

Ja nüüd ma elan oma parimat Pärnu elu. Või õigemini hakkan elama, kui hambaarsti trauma hajub, tuul vaibub ja mu hammas enam ei valuta. Sõidan igale poole rattaga, käin rannas jalutamas, söön lõhkemiseni arbuusi, hängin Mariaga, olen ettevõtlik ärinaine, väldin sarjade vaatamist ja loen raamatuid. Mmmm, parim Pärnu elu. Samas esimest korda elus vist leebelt kripeldab Tartusse tagasi, sest see korter on nii MÕNUS. Sest kui ma Tartu inimesi veenan veel Pärnusse tulema, siis no see korter on seal suhteliselt paigal.

Aa, lõppu veel väike lugu sellest, kuidas ma olen idikas. Nimelt tuli siin eelmise kuu lõpus üks suurem töö ja siis tuli kohe kuu alguses veel üks töö otsa ja ma arvutasin, et kui ma tõlgin päevas 7,5 lehekülge, siis järelikult ma tõlgin kahe päevaga ... 30 lehekülge :D ja JÄRELIKULT ei ole 250 lehekülge kuuga tõlkida absoluutselt mingi probleem. Nagu ma juba mainisin - idikas. Õnneks see on fain, sest mul polnudki plaanis enne juulit maale kolida (jess, veel üks kolimine) ja ega ma nüüd NII palju ka ei pea rattaga ringi sõitma ja arbuusi sööma ja Horvaatias sai puhatud küll, nii et need nädalavahetused ka nii kriitilise tähtsusega ei ole, aga jeesus, Kris, oleksid pidanud ikka seda va "Matemaatika õhtuõpikut" lugema, kui sellest veel kasu oli. AGA, ma ei tea, kas ma olen seda juba maininud, aga ma pean väga oluliseks seda, et kui ma teen midagi lolli, siis tagajärjed peavad minu jaoks olema maksimaalselt halvad, sest siis jääb meelde ja teinekord võtan näiteks kuramuse kalkulaatori omal taskust välja. Teinekord.

42 päeva suve

Olen nüüd Horvaatiast tagasi, aga oleks vist viisakas otsad kokku tõmmata, enne kui uusi emotsioone nii palju peale tuleb, et jälle kõigest kirjutamata jääb.

Kui mu eelmine postitus oli võrdlemisi negatiivse tooniga, siis sealt edasi läksid asjad igatahes ülesmäge. Utsitasin end natuke vähem töötama ja natuke rohkem Horvaatiat nautima, kuniks selleks veel võimalus oli. Siiski osutusid kokkuvõttes need kaks üksinda veedetud nädalat - mida ma tegelikult kõige suurema põnevusega ootasin - mu kõige vähem lemmikuteks kogu selle aja jooksul (ja ma ei andesta korteriomanikule selle eest eales, et ta asjad minu jaoks niimoodi ära rikkus).

Viimasel nädalal tuli aga mulle külla Susanna pere ja see oli kõik hirmtore. Sain töölt ennast (enam-vähem) vabaks võtta ja veidi oma tädikohuseid täita (st Hansukesele tagaistmel mängimiseks limonaadipudelit ulatada) ning nendega ringi trippida. Isegi ühe suure Horvaatia-unistuse sain täidetud ja raftingul käidud.

Mõned pildid veel viimasest nädalast.

Viimasel nädalal kiskus ilm jahedapoolseks ja üsna vihmaseks, aga meil õnnestus enamjaolt vihma päris hästi vältida. Seal paremal suure halli pilve sees oli nimelt parajasti Split. 

Jälle ähvardab 

Alati ei õnnestunud ka ilma eest pakku pääseda. Hetk pärast selle pildi tegemist saime päris korralikult läbimärjaks, ehkki me olime seaduskuulekad ja ei läinud ujuma, sest sildid keelasid. Isegi Hansuke, kellele sõbralik Horvaatia tädi kilekoti pähe tõmbas, oli päris-päris märg ja ta EI olnud selle üle õnnelik.

Maria küsis mu käest üks päev, et mille ma endaga Horvaatiast kaasa võtan ... No ma võin öelda, et ma ei võtnud kaasa suveniire, sest mu kotid olid ääreni täis, seega sorri, sõbrad. Aga ... Tahtmata kalduda liigselt sellesse "ela-oma-unistuste-elu-püüa-päeva" lobasse, siis ma pean siiski nentima, et see tunne, kui sa oled midagi nii kaua tahtnud ja millestki nii kaua rääkinud ja selle lõpuks päriselt ära teed, on päris võimas. 

Isegi kui see kogemus ei kujunenud lõpuks selliseks, nagu ma oma vaimusilmas ette nägin, siis vähemalt ma nüüd tean. Horvaatia on võrratu ja sellel on mu südames kindlasti eriline koht, aga päris imede maa, nagu ma oma peas teda ette kujutasin, see siiski ei ole. Küll aga tunnen ma nüüd totaalselt, et ma raiskan Eestis istudes oma tööst pakutavat potentsiaali, sest ma võiks vabalt iga aasta vähemalt kuu külmal ja pimedal ajal hoopis kusagil soojas kohas rõdu peal rohelist teed luristada. Elame-näeme.

Aga asjad, mida ma jään Horvaatiast tõeliselt igatsema: vaade, vaade, vaade ja vaade.

Vaade, kui oli hommik

Vaade, kui ma tegin tööd 

Vaade, kui ma käisin jooksmas

Ja vaade, kui oli õhtu

#puhkuseväsimus

Enam kui kaks kolmandikku Horvaatia ajast on nüüd möödas ja kui ma üdini aus olen, siis ma hakkan siin olemisest natuke väsima.

Esimene pool, ehk siis esimesed kolm nädalat, olid suurepärased. Kõigepealt oli K siin ja me tegime nii palju ägedaid asju (ja kulutasime nii palju raha, ohmygod), mis said ka blogisse (ja vlogidesse) üsna hästi dokumenteeritud. Kui K ära läks, tulid siia mu ema ja õde. Nendega koos ma nii palju ägedaid asju teha ei saanud, sest mulle jõudis kolinal kohale, et ma siiski siin päriselt puhkusel ei ole ja kahe nädala jooksul kuhjunud kohustused tuli ette võtta. Ometi veetsime nendega väga mõnusalt aega - käisime söömas, tegime rannas esimesed ujumised ja sõitsime saare peale.

Kui nad eelmisel pühapäeval tagasi Eestisse läksid, algas minu kahenädalane Suur Üksindus (mitte ajada segi üksildusega!) ja asjad hakkasid kuidagi allamäge minema. Absoluutselt mitte sellepärast, et ma üksi olen! Olen tegelikult seda aega iseendaga väga nautinud.

Aga... Aga esmaspäeval suutsin ma korteriomanikuga tülli minna. Või läks tema minuga tülli või läksime me mõlemad üksteisega tülli, ükstapuha, see ei ole mu olemist siin just väga mugavaks teinud, sest me üritame teineteist vältida (või vähemalt nii mulle tundub) ja mul on pidevalt tunne, et ta kahtlustab mind milleski ja käib minu järel luuramas - see viimane pole muide mitte minu paranoia, vaid see konkreetselt ongi nii. Ükspäev käis koristaja linu vahetamas jms ja omanik sadas ka korterisse sisse. Tuli oma taimele väetist panema. Okei. Aga kui su taim kasvab rõdu peal, siis miks sa oma väetisetopsiga magamistoas ja elutoas tiiru pead tegema ja igasse kappi piiluma? Kas sa arvad, et ma varastan su teleka ära siis, kui ma veel ise siin olen? Pff. Aga no okei. See konflikt mind tegelikult enam nii väga ei häirigi (see korterisse sadamine häirib), aga ma väldin teda palju parema meelega kui üritan iga kord korterisse tulles või välja minnes temaga mingit smalltalki teha #introvert.

Õnneks või kahjuks oli mul viimasel nädalal ka nii palju tööd, et ega ma väga väljas käia ei saanudki. Samas, üksi (ja Horvaatias ja vabakutseliseks) olemise eelis - ärkad hommikul, teed paar tundi tööd, lähed randa, käid ujumas, ronid mäe otsa vms, tuled koju ja töötad veel õhtul kella kümneni.

Lisaks muutus eelmise nädala lõpus Split kuidagi... ebameeldivaks. Kolmapäeval saabusid linna Briti poissmehed. Ja nad olid nii rõvedad. Lärmakad ja purjus ja lõhkusid kuidagi seda kuurorti õhustikku (või hoopis võimendasid, kui suvisele Pärnule ja soomlastele mõelda). Neljapäeva hommikul oli tugev tuul. Tegin tiiru mere ääres ja leidsin poissmehed rannast. Üks istus madalas vees, ropsis vette ja võttis sõõmu purgist õlut, ropsis uuesti ja jõi uuesti ja iga kord kandsid lained okse talle ilusti sülle tagasi. Veidi maad edasi hulpis vees hiiglaslik surnud rott. Vähemalt ma arvan et see oli rott ja mitte kassipoeg. Ma loodan. Nats kesklinna poole - veel üks rotilaip vees. Ja kirsiks tordil hulpis päris kesklinnas vees kassilaip. Öelge nüüd, et see pole rõve!

Inimesi tuleb ka järjest juurde, nii et tänavad on muutunud suhteliselt läbimatuks ja kui mu lemmikut toidupoodi poleks kesklinnas, siis ma vist teeks edaspidi kõik oma käigud Marjani pargi poole, sest see on endiselt mu lemmik koht Splitis.

Ühesõnaga - kuus nädalat on võib-olla ikkagi natuke liiga pikk aeg. Kui ma oleks pidanud neljanda nädala lõppedes koju tulema, siis ma poleks üldse väga kurvastanud. Muidugi nädala pärast tulevad Susannad, nii et mõned seiklused on veel ees. Ahjaa, seiklused, mida ma vlogida ei saa, sest mu GoPro on kutu. Jess!

Palju nuttu ja hala, aga samas... kui ma tulen pühapäeva hommikul rõdule oma pannkooke sööma ja väljas on nii soe, et ma saan nabapluusi väel olla ja õhk lõhnab eilsest äikesetormist nii magusalt ja linnud laulavad ja meri on suur ja sinine ja mäed on veits vines ja päike paistab ja külmkapis on turult ostetud arbuusi, siis... siis see kõik on ikkagi päris tuus.

Karli sünnipäevakink - Plitvice järved + video

Pean tunnistama, et pärast Teresa sünnipäeva läksin laisaks ja otsustasin K-le  samas stiilis kingituse teha, seega sai ta endale Horvaatias ühe seikluse valida ja nii me reedel Plitvice parki oma sammud (või õigemini bussi) seadsime. Kõigest kolm nädalat pidi oma kingitust ootama.

Plitvices käisime me eelmisel korral Keiuga ka, tookord omal käel, mis on kindlasti selles suhtes mõnusam, et saad rahulikult omas tempos käia ja ei pea nagu lammas oma karja ootama pidevalt. Samas grupiga on kahtlemata mugavam, sest ma mäletan seda, kuidas me pärast pargis matkamist maantee ääres istusime ja lootsime, et me ikka Zadari tagasi ka saame, sest infopunktist öeldi, et buss peaks tulema "mingi aeg ja kusagil tee ääres seisma jääma".

Äratus oli kell kuus, Splitist sõitsime välja kell pool kaheksa ja Plitvices olime umbes 11 ajal. Tagasi Spliti jõudsime enne kaheksat, nii et tore väike 12-tunnine päevake.

Kevadel peab arvestama veidike ekstreemsemate jalutustingimustega. 

Imekombel jäid jalanõud täitsa kuivaks

Igal juhul on Plitvice üks koht, mida ma Horvaatia juures kindlasti soovitan, eriti kevadel, kui vett on rohkem ja inimesi vähem. Mul ei ole eelmisest korrast väga palju meeles (peale emotsiooni, et ilus oli), aga kolmetunnist paadisõidu ootamist augustikuu 30-kraadises kuumuses mäletan ma elavalt. Eriti veel seda osa, kus me seisime mitmeid tunde ja vaikselt järjekorras küpsesime ja siis seal oli üks vene perekond, kellel oli lõunasöögiks kaasas terve kolmeliitrine purk keedetud ja kooritud mune. Ja kui nad selle purgi avasid, et sööma hakata, siis see hais... õõh.

Kõige kõrgem kosk - 78 meetrit

Seekord oli aga palju lebom. Pool tunnikest vist ootasime oma paati ja paaris kohas pidime raja peal ootama, et Aasia trustide hordidest mööda saada, aga muidu sai täitsa jalutada ja nautida.

Ja otseloomulikult video ka. Ausalt, ühel päeval ostan endale stabilisaatori ja siis ei näe enam keegi, kuidas mu käed värisevad.

Minipuhkus Dubrovnikus + video

Nädala alguses otsustasime K-ga poolspontaanselt Splitist jalga lasta ja kiirelt Dubrovnikusse põigata. See oli mul nagunii siin olemise ajal plaanis, kuna eelmisel korral jäi see tegemata, aga suur oli minu rõõm, kui K samuti kaasa tahtis tulla. Veel suurem oli minu rõõm, kui selgus, et meie Tartu naabrid plaanisid samuti esmaspäeva hommikul autoga Dubrovnikusse sõita, seega saime kirja ka väikse roadtripi, mille jooksul sõime muuhulgas kiirtee ääres värskeid austreid (seda näeb videost).

Ma olen see tüütu turist (ja kohalik), kes alati katsub kõiki kujusid, mida katsuma peab. Ega ma loll ole, et tasuta õnne kasutamata jätan!

Dubrovnikus oli meil ööbimine täpselt keset vanalinna, seega võtsime esimesel päeval kohe vanalinna käsile. Olime nii turistid kui võimalik ja ronisime üles linnamüüridele, kust avanev vaade oli tõepoolest väga lahe. Nägime ülevalt ära nii mere kui linna ja tegime mustmiljon pilti.

Dubrovnikus sai värskeid karpe ka. Mmmm, karbid

Õhtul jalutasime veel müüride vahel, K veendus, et me näeme ära ikka iga vanalinna nurga. Ühel hetkel hakkasime mängima mängu "Mitut kassi me näeme". Ma arvan, et kui oleksime seda kohe pärast saabumist mängima hakanud, oleks arv ilmselt üle 50 tulnud, aga kuna taipasime mängima hakata alles õhtul, saime umbes tunnise jalutuskäigu peale kokku 27 kassi. Kassid ja trepid olekski vist selle Dubrovniku tripi märksõnaks, sest kasse oli tõepoolest igal pool. Ja treppe ka.

Isegi Wonderwoman vajab mõnikord värskelt pressitud apelsinimahla

Mitut kassi näed?

Aga siin?

Järgmise päeva hommikul otsustasime, et oleme veel turistid ja sõidame ka köisraudteega Dubrvoniku taga oleva mäe otsa vaadet nautima, aga saime täiega tünksi, sest niigi pilves ja hallivõitu ilmast sai peagi pärast üles jõudmist läbinisti udune ilm, nii et vaadet jagus meile vaid heal juhul kümneks minutiks.

Kuna meie päevakava oli tihe, ei olnud meil mahti mäe otsas päikest oodata, seega sõitsime alla tagasi (ja siis tuli muidugi päike välja) ning läksime kindlusesse (sest meile meeldivad trepid). Kindluse pilet oli linnamüüride pileti sees, aga kui aus olla, siis peale vaate linnale seal suurt midagi vaadata ei olnud... mitte, et vaade võrratu poleks olnud.

Vaade kindlusest

Pärast kindlust oligi aeg hakata vaikselt sadama poole trippima, kuna tahtsime katamaraaniga tagasi Spliti minna. Jalutuskäigu esimene pool oli väga ilus ja kulges läbi mere kohal kõrguva pargi, teine pool aga suure lärmaka tänava ääres, nii et lõpp vajus veits ära. Päeva lõpuks saime veel natuke vihmagi. Paadisõit võttis umbes neli tundi aega ja kuigi me võtsime endale istekohad esiritta (ülimugavad toolid olid), siis kõige ilusama vaate ajaks, kui hakkasime pimedas Spliti jõudma, kaeti kõik aknad musta riidega kinni, nii et tripi päris lõpp on läbinisti dokumenteerimata.

Pargike

 Ja meie paadike

Ja video on ka:

Laupäevane matkake - vlog

Laupäeval kostitasid ilmajumalad meid ilusa ja sooja ilmaga, seega võtsime ette väikse jalutuskäigu mööda mere äärt.

"Väikesest" jalutuskäigust sai lõpuks viietunnine ja kümnekilomeetrine matk ümber terve Marjani künka ja pargi, mille lõpus nõustusime mõlemad, et see oli kõige mõnusam päev, mille siin linnas veetnud oleme.

Sattusime mitmetesse hooaja eelselt pooltühjadesse randadesse ja mõnusatele männimetsa radadele, ma sain sellel aastal esimest korda varbad (neljateistkraadisesse) vette pista, nägime snorgeldavaid ameeriklasi, sõbralikke koeri ja kõiki Horvaatia lapsi ühe batuudi peal kisamas ning sõime lõunaks mere ääres kivi peal istudes popcorni, sest midagi muud praegusel ajal pargist süüa ei saa.

Pärastlõunal vedasime ennast linna sööma. Plaan oli süüa ühes Mehhiko toidukohas, ainult häda oli selles, et seda kohta ei olnud. Läksime Google Mapsi järgi, käsime mitu korda mööda tänavat edasi-tagasi, aga mida polnud, seda polnud, seega maandusime lõpuks ühes vegan kohas. Pärast sööki läks K veel kõrvaltänavasse vaatama, et järsku nad on oma Mehhiko toidu sinna peitnud, kui järsku plaks! Kõrvaltänavast tulles põrkas ta kokku meie endiste Tartu naabritega. Maailma kõige eestlaslikum kogemus lihtsalt. Kutsusime nad õhtuks oma rõdu peale veini jooma, aga olime lõpuks ise nii kutud, et lükkasime ühise ajaveetmise pühapäeva peale ja sõime üheskoos rõdul pannkooke.

Laupäevasest matkast valmis vlogi ka, panen selle siia lõppu. Olen selle üle iseäranis uhke, sest mul õnnestus isegi GoProga heli salvestada, nii et natuke juttu on ka.

PS, YouTube'is saab seda 4K kvaliteediga ka vaadata.

Saared, koopad ja delfiinid - video!

Kuna pühapäevaks lubas päikselist ja tuulevaikset ilma, otsustasime kohe härjal sarvist haarata ja väikse väljasõidu teha. Algselt plaanisime minna omal käel Hvari saarele, aga kuna veel ei ole hooaeg, siis ei klappinud praamide ajad just kõige mugavamalt, seega olime hoopis hästi turistid ja broneerisime endale tuuri - kuus saart, koopad, laguunid ja 11 tundi merel.

Split merelt

Meie spontaansus tasus end kuhjaga ära, kuna lõppeks oli paadis peale meie lisaks giidile ja paadijuhile vaid kaks teist turisti - üks paarike Belgiast, kes osutusid väga mõnusateks reisikaaslasteks.

Sinine koobas

Kuna meid oli nii vähe, siis saime endale lubada ka graafikus paindlikkust. Esimese hooga sõitsime 1,5 tundi üle mere kõige kaugema saare juurde, kuna seal asub kuulus sinine koobas, kuhu suviti viiakse turiste 6000-7000 kaupa päevas. Siis käisime Vici saarel väikeses kalurikülakeses, kus oli ette nähtud kohvipaus, aga kuna hooaega veel pole, oli enamik kohti kinni. Siis veel üks koobas ja maailma kõige läbipaistvama veega sinine laguun, kus oli tegelikult ette nähtud snorgeldamine, aga noh... hooaega pole. Teel Hvari mainis giid, et sealkandis nähakse sageli delfiine ja kuna meil aega oli, siis oli meil võimalik üsna pikalt ringi tiirutada, kuniks üks delfiinipere meile tee peale sattus.

Vic

Sinine laguun

Hvar oli sama võluv kui ma mäletasin, ainult kahjuks ei jäänud meil seal väga palju aega. Sõime lõunat, ronisime mäe otsa ja sõitsimegi koju tagasi. Panin sellest kõigest kokku ka video, YouTube'is peaks saama seda lausa 4K kvaliteediga vaadata (sest noh, GoPro). Ärge siis mu värisevat kätt pahaks pange :D

Hvar

VIDEO: