"Mul on sett pooleli"

Huoh. 2. aprill ja aasta teine postitus. Not bad, Kris, not bad.

Igatahes.

Mõned aastad tagasi käis uudistest läbi, et Soomes (vist) hakatakse avama ainult naistele mõeldud jõusaale ja sedasorti asutusi on tänavapildis silma hakanud ka teistes riikides. Mulle tundus see mõte toona võrdlemisi kummastav, kuna ma tegelikult ei usu eriti, et sooline segregatsioon mingeid probleeme lahendada suudaks. Tõele au andes ei ole ma 100% veendunud, et ka naiste ja meeste WC-sid vaja on, kuna ühelt poolt külvavad nad segadust inimeste seas, kellel on "mittetraditsiooniline" sooline identiteet, teisalt kipuvad nad diskrimineerima näiteks isasid, kes lastega kaubanduskeskusesse minnes mähkmeid vahetada ei saa (sest mähkmelaua koht on ikka naiste WC-s, eksole) ja kolmandaks KUI PIKAD on avalikel üritustel naiste vetsujärjekorrad, samas kui meeste omas pole kedagi.

Aga see selleks.

Nende naiste jõusaalide peamine eesmärk oli vist see, et naised pidid trenni tegemise asemel pidevalt soovimatute lähenemiskatsetega võitlema ja/või ei tundnud ennast piisavalt atraktiivsena, et end meeste pilgu alla üldse sättidagi. Soovimatu tähelepanu üle ma küll jõuksis kurta ei saa, sest ma olen endiselt seal enam-vähem kõige mittemeigitum ja kunstrinnatum naine ja mul on ka suhteliselt suva, kas ja kes mind vaatab/ei vaata (ega vist ei vaatagi, endiselt not enough peanut butter, too much jelly), AGA. Juba mõnda aega olen ma täheldanud, et on mehi, kes kipuvad jõusaali kuidagi väga jõuliselt enda omaks pidama ja on tugevalt häiritud sellest, kui (mulle tundub, et peamiselt naised) "nende" masinate peal treenivad. Vanasti ma arvasin, et see probleem oli ainult Pärnus, sest see jõuks, kus ma mõnikord käisin, oli mingi poksiklubi vms oma ja no ega sinna naisi väga sattunudki. Ükskord olin ligi 10 minutit soojendust teinud, kui üks neiu hakkas mingit harjutust tegema ja teisest saali otsast kargas välja mingi lihasmägi, kes reaalselt TERVE selle 10 minutit oli ennast peegli ees imetlenud ja pistis kisama, et tal on sett pooleli ja lasku see neiu heaga sealt jalga. Eelmisel nädalal selgus, et ülbitsemine ei ole teps mitte (endise) peksupealinna pärusmaa. Üks neiu tegi jalapressiga harjutusi, kui kohale ilmus mingi tüüp ja talt üsna järsu tooniga küsis: "Sa kavatsed kaua siin olla veel vä?" ja kui neiu jaatavalt vastas, lisas tüüp kannatamatult: "Mul on kavas jalapress järgmine, ma tahaks seda nüüd teha" ja selle tüdruk lihtsalt TÕUSIS PÜSTI JA LÄKS MINEMA. Mulle tundus, et mul kukuvad suurest šokist silmamunad peast ära ja mõtlesin, et issake, eriline tussu.

AGA. Läks mööda vaid paar päevakest, kui ma rahumeeli oma biitsepsit treenisin, ja minu juurde tuli üks üsna häiritud moega mees, kelle üks sõrm oli juba umbes sama jäme kui terve minu kael. "Ma kasutan seda masinat," teatas ta mulle. Ja mis te arvate, mida ma tegin? Kas ma ütlesin: "Sorri, aga ma pole vähemalt 15 minutit selle masina juures mitte kedagi näinud ja su asju polnud ka siin, mis viitaks, et keegi seda kasutab, seega puhka aga heaga jalga ja las ma teen oma harjutused ära"? Ei! Ma ütlesin: "Aa, okei," ja läksin minema NAGU VIIMANE LAMMAS. K oli muidugi väga häiritud ja ütles, et ma oleks raudselt pidanud enda eest seisma. Mis on muidugi tõsi, aga... ma pole üleüldse eriline võõrastega plõksija, kui mind just väga endast välja ei aeta, ja kohe eriti ei kipu ma plõksima meestega, kellega võrreldes ma olen nagu hambaork hiidsekvoia kõrval. Kust ma tean, et ta minu sõnu vana hea "näägutamisena" ei tõlgenda ja mul 25 kg sangpommiga piki pead ei viruta? Kutsugem seda enese alalhoiu instinktiks või midagi. Kõige selle juures oli  muidugi kõige hullem see, et mul jäi sett pooleli (nali, sellest ei juhtunud absoluutselt mitte midagi).

Ja siis see juhtus jälle! Kui ma olin ennast kogunud, läksin teise masina juurde oma setti ära lõpetama ja tõin alumiselt korruselt ühe julla ka, et sellega järgmist harjutust teha. Treenisin seal parasjagu, kui mingi mees küsis, et kas ma kasutan seda jullat. Vastasin, et hetkel ei kasuta, aga KOHE hakkan kasutama. Ja mida tema tegi? Vastas lihtsalt: "No siis järelikult praegu ei kasuta, pärast saad tagasi," ja võttis mu julla lihtsalt ära ning kõndis minema! Siis ma oleks küll juba midagi öelnud, aga ausalt, ma olin lihtsalt nii šokis sellest ülbitsemisest, et mul ei tulnud mitte midagi pähe ja ma lasin ennast TEIST KORDA ära bullyda. Ja kas ma sain oma julla tagasi? Loomulikult mitte!

Ehk siis kokkuvõttes:

1. Mõned mehed kipuvad jõuksis ülbeks minema

2. Mul jäi sett pooleli ja midagi ei juhtunud

3. Kui oleks naiste jõusaal, siis ma kaaluksin sellega liitumist

4. Ma olen tussu

Aasta esimene

Eile õhtul käisime klanniga vaatamas Eesti meistrivõistlusi kümnes tantsus, kus mu onupoeg skooris medaleid lausa kahes vanuserühmas (Eesti meister oma vanuserühmas ja kolmas koht täiskasvanute kategoorias). Instagramis näeb ka väikest videot sellest, kuidas nad seal ringi keerutavad.

Lisaks sellele, et see oli kultuuriliselt nauditav kogemus ja sain oma perega aega veeta, andis see mulle võimalus ka natuke nelja-aastase onutütrega juttu vesta.

Parimad palad

E: Venna tantsib mul päris hästi. Peaaegu sama hästi kui mina. /paus/ Ja MINA küll halvasti ei tantsi.

E: Ma olen praegu nelja-aastane. /ohkab dramaatiliselt/ Varsti olen juba nelikümmend!
Mina: Sinna läheb küll ikka aega veel.
E: Aeg lendab ju ruttu!

E: Me peame täna öösel küll hotelli minema. Me läheme alati hotelli, kui venna võistleb. /naerab/ Me ei leiaks ju pimedas oma kodu üleski!

E: Mul on täna VÄGA ilus kleit seljas.
Mina: On tõesti ilus kleit.
E: No ma ju tean!

Also, see viimane on ka näide ainsast viisist, kuidas mina komplimente vastu oskan võtta. Kui keegi ütleb, et ma näen hea välja (vahel harva juhtub), siis ma parimal juhul nohisen ninaga ja halvimal juhul olen nagu "Tänks, ma tean seda isegi". Äkki sellepärast mulle komplimente ei tehtagi? Samas, mulle tehakse ka alati kõige veidramaid komplimente. Näiteks ükskord üks peika ütles, et mu randmed on nagu "tüsedad kõrsikud" (samas see võiks ka vabalt solvang olla). Ja ükskord tuli üks vana purjus mees ja rääkis mulle mingi 10 minutit, kui ilusad pikad jalad mul on (see oli mingil rebaste orienteerumisel ja ma ei saanud oma punkti juurest ära ka minna) ja lõpetas oma jutu sellega: "Ütle oma mehele, et tal on väga vedanud, et tal selliste jalgadega naine on. Nägu pole sul suurem asi, aga kurat, jalad on küll ilusad." Eeee...

Vana-aastaõhtu blogimeem

Ei saa ka sellel vana-aastaõhtul läbi aastat kokku võtmata. Keda huvitab, siis 2015. aasta meemi näeb siin ja 2014. aasta oma siin.

1. Mida sa tegid aastal 2016, mida sa varem teinud pole?
See on naljakas, mingil hetkel selle aasta esimeses pooles ma mõtlesin aasta lõpule ja selle meemi kirjutamisele ja kartsin, et mul ei olegi midagi sellel aastal esimese küsimuse vastuseks kirjutada, aga ilmselgelt osutus mu hirm asjatuks. Näiteks (kaas)asutasin ma sellel aastal esimest korda elus ettevõtte ja mul on nüüd võimalus kedagi oma äripartneriks kutsuda. Töötasin üheksast viieni nagu normaalne tööinimene ja vihkasin seda tuhande päikese tulega. Ostsin endale midagi (sülearvuti) järelmaksuga. Kulutasin rohkem kui 100 eurot ühele riideesemele. Käisin Sitsiilias. Aa! Ja sõin Steffanis midagi muud kui pitsat.

Siis kui me Kauriga käed lõime ja firma tegime

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Jah! See jäi mul ennist blogis mainimata (sest ma olen ilmselgelt blogimises väga laisaks muutunud), aga 8. detsembril täitsime Teresaga oma uusaastalubaduse, milleks oli igal maarjapäeval punast veini juua. Ja igal maarjapäeval peale selle, mis oli juuli alguses, tegime seda ka Skype’i vahendusel, juulis saatsime lihtsalt oma punase veini pudelitest teineteisele pilte. Lisaks viisin edukalt lõpule oma lugemise väljakutse.
Järgmise aastaga läks nii, et ehkki Teresa on selle aasta lõpuga 100% rohkem mehel kui eelmise aasta lõpus, siis ta tahab vist väga sõrmust ka sõrme saada, seega leppisime kokku, et katsume oma ohjeldamatut (kuus korda aastas) veinijoomist jätkata.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Jälle ei saanud. Võtke ennast nüüd kokku, inimesed!

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Päris lähedastest mitte, aga Snape’i surma ma pärast ma kurvastasin küll väga.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2017, mida sul 2016. aastal ei olnud?
Ma ei teagi, üldiselt võis selle aastaga täitsa rahule jääda, aga mingi teleporteerumise masin võiks küll olla, sest iga jumala nädal 2 h 45 min bussis loksuda… no ma ei või.

6. Milliseid riike sa külastasid?
Sellel aastal oli kolm reisi – kõigepealt käisime Maria ja Teresaga mais Berliinis, siis käisin K-ga juunis Londonis ja siis käisin septembris Keiuga Sitsiilias. Ja kuna kõik lennud olid läbi Riia, siis võib öelda, et seal käisin ka.

Berliin

London

Sitsiilia

7. Milline 2016. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
20. juuni, sest mu sünnikaardis oli, et sellel päeval muutub mu elu igaveseks ja sellel päeval ei juhtunud MITTE MIDAGI. 1. juuli, kui me avasime Päikseloojangufestivali ja siis see päev augustis, kui Ööjooks oli, oli ka väga meeldejääv.

 See õhtu

Ja see hommik

Ja see öö

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Vot siia ma ei oska küll midagi kirjutada. Ühtegi kooli ei lõpetanud, ühtegi suurt eneseületust polnud. Äkki see, et mul õnnestus Kaur ära rääkida? Või siis see, et ma suutsin Thomas Manni „Doktor Faustuse“ lõpuni läbi lugeda :D Aa, ja see, et ma suutsin (tänu Kristelile) Kahe Silla jooksu alla tunni läbida. Väikesed võidud igas päevas. Ahjaa, ühe raamatu tõlkisin ka nii muuseas ära (okei, alatu vale, see tuli tegelt ikka suure surma ja vaevaga, nagu nad ikka tulevad).

Särk lendas küll poole jooksu pealt seljast

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Mind kas saatis sellel aastal edu kõigis mu ettevõtmistes või olid mu ebaõnnestumised nii väikesed, et ma ei mäleta neid.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Sellel aastal olin ma konstantselt vigastatud. Eriti inimese kohta, kes tegelikult tegeleb spordiga võrdlemisi tagasihoidlikult. Aasta esimesel poolel olin ma pidevalt kimpus luuümbrise põletikuga, mis muudkui läks ja tuli ja läks ja tuli nagu Põhja Tallinna bänd, aga mu lemmik on muidugi mu armas kukekannuseke, mis sügisel mulle vasaku kanna alla otsustas kasvada ja mis nüüd armastavalt kõik mu sammud piinarikkaks muudab.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
Ma arvan, et mu Polari kell ja mu uus arvuti ja mu uus telefon ka. Öeldakse küll, et need aktiivsusmonitorid on mõttetud, sest nad motiveerivad liikuma ainult paar kuud ja siis kaob vaimustus ära ja lähed paksuks tagasi, aga minu kogemus on 100% teine. Ma armastan oma kella! Ikka veel, iga päev, kuigi me oleme mingi üheksa kuud koos olnud. See tõesti paneb mind liikuma ja ma tunnen ennast tänu sellele lihtsalt nii palju paremini (välja arvatud siis, kui mu päevane aktiivsus väike on, siis mul on piinlik ja ma olen kurb).

12. Kelle teod väärisid tunnustust?
Ma annaks sellel aastal ühe tüki tunnustusepirukast kindlasti Keiule, sest ta tegi sellel aastal jälle kõike ja suurepäraselt. Ja Teresa saab ka nimelise tüki, sest ta veedab iga päev vabatahtlikult teismelistega aega ja ei ole end veel rongi alla heitnud. Ülejäänud piruka võite heaga omavahel ära jagada, sest kõik olid tublid, nagu igal aastal! Mul on ikka väga kõrge lennuga tutvuskond.

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Nimeliselt ma ei oska välja tuua, sest neid inimesi oli päris mitu miljonit, aga oli kaks meeldejäävat varahommikut sellel aastal, kui ma ärkasin, tegin telefonist uudised lahti ja soovisin, et ma enam mitte kunagi ei ärkaks, sest see tülgastus, mida ma teatud valimistulemuste peale tundsin, oli lausa käegakatsutav.

14. Millele kulus enamik su rahast?
Lennupiletitele ja uutele tehnikavidinatele kulus omajagu, aga ma reaalselt arvan, et isegi kui ma sõitsin enamjaolt üheeuroste piletitega, siis kulus enamus mu rahast bussipiletitele. Ma ei julge seda summat kokku arvutadagi!

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Ma olin näiteks siis täiega elevil, kui me Keiuga spaas käisime nagu mingid päris täiskasvanud inimesed ja siis, kui me Sitsiilia piletid ära ostsime. Ja kui Teresa mulle külla tuli. Ma oleks tahtnud ROHKEM elevil olla, aga nagu ei jaksa enam vanast peast.

Meie Keiuga spaas, #aastaparimpilt

16. Milline laul jääb sulle alati 2016. aastat meenutama?
Esimest üheksat kuud ilmselt Pitbulli „Timber“. Ma poleks iial arvanud, et Pitbull mu aastat iseloomustada võiks, aga midagi pole teha, kõik muudkui käis alla ja mina muudkui karjusin „timbeeeeer“.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i. õnnelikum või kurvem? Seda ma ei oska öelda, aga kui ma tulevikku vaatan, siis kindlasti rohkem mures.
ii. kõhnem või paksem? Trenni sai ikka omajagu tehtud, aga samas küpsisekukkur kõhu peal püsib. Paksem ka kindlasti ei ole ja tegelikult on päris mitu lihast ka endast märku hakanud andma. Võib rahule jääda.
iii. rikkam või vaesem? Tuleb ausalt üles tunnistada, et ma pole elus nii rikas olnud kui praegu. Muist läheb küll kohe OÜ-le, aga siiski.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Ma ei teagi, lugeda sai omajagu, reisida sai omajagu, võib-olla oleks võinud olla rohkem 100% lebotamise päevi (mulle meenub sellest aastast vist üks ja see oli ka sellepärast, et mul oli paha olla ja ma ei jaksanud tööd teha) ja sissemagamist.

Ohhh, need Harry Potteriga rannas veedetud hommikud...

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Tagasi vaadates ma mõtlen, et raha pärast oleks võinud vähem muretseda. Üldse, maohaavandeid oleks võinud vähem kasvatada.

20. Kas sa armusid kellessegi 2016. aastal?
Nagu ma eelmise aasta blogimeemis juba ütlesin, siis ma armun igal aastal juba põhimõtte pärast. Ja nagu tavaliselt, domineerisid ka sellel aastal väljamõeldud tegelased.
Esimeseks oli Captain Jack „Dr Whost“, kellest ma sain väga kiirelt üle.

Teiseks oli dr Who ise, kui teda mängis David Tennant, temast ma olin sunnitud üle saama, sest näitleja vahetus ja minu arvates on järgmine dr Who kole kui öö.

Viimaseks oli Michael Vaughn „Aliasest“, tema on tegelikult korduvesineja, sest kunagi teismelisena ma olin ka TÄIEGA temasse armunud.

21. Mis oli su lemmik telesaade?
Uusi telesaateid, mis oleks väga kustumatut mälestust jätnud, nagu polnud, seega toon välja oma lemmiku taskuhäälingu, milleks on „No such thing as a fish“, mida soovitas mulle imeline Kristel ja ma olen nii tänulik kui üldse olla saab, sest see on mu elu nii palju lõbusamaks muutnud, kuni selle punktini, et ma pean aeg-ajalt keset tänavat seisma jääma ja majaseinast kinni hoides kõva häälega naerma nagu hullumeelne, nii et emad oma lapsi paaniliselt minust kättpidi mööda tirivad.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
No ei viitsi kedagi vihata.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Kõige erilisem oli kindlasti „Fanny Hill“. Kirjutasin sellest siin.

24. Mida sa tahtsid ja said?
Kui ma sellele nüüd mõtlen, siis ma sain vist sellel aastal kõike, mida ma tahtsin. Isegi push-up teksad!

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
2016. aasta filmidest meeldis mulle vist kõige enam „Dr Strange“, aga ka näiteks „Fantastilised elukad“ oli täitsa armas.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sellel aastal sain ma 17-aastaseks ja lõpetasin tähistamise alles enne jõule, kui me Mariaga spaas käisime. Päev enne sünnipäeva käisime ema, õe, vanaema ja K-ga Noodis elu parimat parti söömas. 14. novembril tegin kõigepealt Rosinaga paksus lumesajus jalutuskäigu, siis käisin meemassaažis, Meat Marketis lõunat söömas ja õhtul tegin paaniliselt sushit, et sellega kostitada Kristelit, Matut ja mu venda, kes külla tulid.

Ühtegi pannkooki ei pidanud ise küpsetama!

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Eks ilmselt see teleporteerumise masin Pärnu-Tartu-Pärnu otsale.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ma arvan, et trenn.

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Midagi pole teha, tuleb kolmandat aastat järjest John Oliveri välja tuua.

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Kedagi konkreetselt ei oska välja tuua, aga tutvusin nt K perekonnaga ja nad olid küll toredad.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2016. aastal said?
Miski pole olulisem kui vabadus.

33. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
More to the point, I need to show
how much I can come and go

Raamat, mis avaldati sellel aastal + lugemisaasta kokkuvõte

Sofi Oksanen "Norma"

Lugemisaasta lõpp vajus kuidagi ära. Ma ei tea, kas asi on mu kõrges vanuses või mu iga päevaga süvenevas snoobluses, aga kuidagi järjest raskem oli loetud raamatutega rahule jääda, nii ka selle puhul.

Esiteks olgu öeldud, et see oli mu esimene päris "legaalne" e-raamat, mille eest ma lausa mingi 15 eurtsi välja käisin. See võib ka ilmselt olla üks põhjuseid, mis mu ootused kõrgemale upitas. Teiseks olgu öeldud, et ma kuulsin sellest raamatust esimest korda Merje blogist, kelle peamine kriitika oli, et see olla "liiga feministlik", mistõttu ma lootsin, et äkki see on siis täpselt parasjagu feministlik ja mu ootused tõusid omakorda veel kõrgemale.

Ma ei ole varem Sofi Oksast lugenud. Olen ainult "Puhastust" teatris vaatamas käinud, seega ma ei tea, milline on tema kirjastiil ja kas see oli talle omaselt kirjutatud või pigem eksperimentaalne, aga mulle see absoluutselt ei sobinud. Ja siit tuleb ka välja, kui võimatu mind on õnnelikuks teha - kui Manni puhul ma virisesin, et see tempo oli nii aeglane ja raamat nii pikk, siis "Norma" oleks võinud olla julgelt 150 lk pikem ja siis oleks seda isegi nautida saanud. Praegusel juhul oli aga hunnik infot, sündmusi, rõvedaid detaile, katastroofe ja mingeid veidraid sisemonolooge nii tihedalt üksteise otsa pikitud, et mulle tundus vahepeal, nagu hakkaks õhk otsa saama. See muutis ka ühtlasi sellele sisule pihta saamise keeruliseks. Kohati matkis nagu G. G. Marquezi, aga kehvasti. Muide, kui tahate lugeda enam-vähem sarnasel teemal VÄGA head raamatut, siis ma soovitaks Marquezi "Armastusest ja teistest deemonitest".

Feminismist rääkides, siis noh... antifeministlik see just polnud. Ja kui lähtuda Merje põhjendusest, et raamat oli feministlik, sest mehed olid halvad tegelased, siis tuginedes sellele teooriale, et feministid on rõvedad karvaste kaenlaaukudega vanatüdrukud, kelle elu eesmärgiks on pahaaimamatutele meestele tänaval põlevate rinnahoidjatega piki pead virutada, siis võiks isegi öelda, et täitsa feministlik oli. Kui reaalsele filosoofiale tugineda, siis nagu oli ja ei olnud kah. Aga seda tuleb küll tõdeda, et kõik halvad tegelased selles raamatus olid mehed ja ühtlasi olid kõik raamatus olnud mehed halvad tegelased.

Kõike kokku võttes raamat ise mulle erilist muljet ei avaldanud ja oma 15 eurot tahaks ma ka hea meelega tagasi, AGA mida ma selle lugemiskogemuse juures hindan, oli see, et ta pani mind mõtlema hoopis uuele teemale. Nimelt sellele, KUST tulevad kõik need kunstjuuksed, mida kogu maailma naised endale pähe topivad, kui nad on oma juuksed lootusetult pekki keeranud (noh, näiteks mina). Teate, kust need tulevad? Väikeste vaeste Ukraina laste ja pahaaimamatute Lõuna-Ameerika naiste peast! Ma muidugi ei tea, kui palju Oksanen raamatu jaoks eeltööd tegi, või on see puhas fantaasia, aga kui "Normat" uskuda, siis enamus juukseid võetakse naistelt vägisi (mõnikord lõigatakse lausa tänaval kõndimise ajal pats maha) ja osasid kasutatakse veel muudel inimkaubanduse eesmärkidel ka ära.

Ja nüüd ma ei saa sinna enam midagi teha, iga kord, kui ma tänaval mõnda eriti ilusate pikkade juustega naist vaatan, siis ma pole enam mitte ainult kade, vaid pean ka mõtlema sellele, et kas ta on oma patsi ikka ise kasvatanud või on see röövitud mõnelt vaeselt Ukraia tüdrukult, keda kahe juukselõikuse vahel ajaviiteks ka kusagil keldris radiaatori külge aheldatult hoitakse, et ta sundseemendamise tulemusena Aasia ärimeestele valgeid lapsi sünnitaks.

Ja kas varastatakse ainult juukseid? Mitte kõigil meestel ei kasva ka näiteks paksu habet. Paratamatult piidlen nüüd ka kahtlustavalt kõiki hipstereid, et saada aru, kas neil on ikka oma habe, või on need näiteks mõne vaese Lähis-Ida mehe näokarvad, mis tollelt une pealt ära rööviti või midagi. Õnneks minult isiklikult ei ole midagi võtta, juuksed on mul viletsad ja habemekasv ja kehvake, aga mu vennal ja õel on näiteks megailusad pikad ripsmed. Kas ma peaks nende pärast mures olema?

Ma tõesti olen sellele viimasel ajal palju mõelnud.

***

Kui rääkida lugemise väljakutsest kui sellisest, siis ma olen iseenesest väga õnnelik, et ma seda tegin ja plaanin sellega ka järgmisel aastal jätkata, sest see tõi mu ellu nii palju uusi raamatuid! Muidugi ei ole need 12 raamatut ainsad, mille ma sellel aastal läbi lugesin, sinna lisanduvad ka nt kõik Harry Potteri lood ja muud, aga mõnes mõttes hoidis see väljakutse nagu lugemise harjumust ülal. Kui ma peaksin valima loetud teostest oma lemmiku, siis midagi pole teha, selleks on "Fanny Hill". Vot see oli alles omamoodi lugemiskogemus!

PS! Kui keegi tunneb huvi teiste loetud raamatute kohta, siis vajutage tagile "reading challenge" ja need postitused peaksid ennast kõik ilusti teie jaoks ritta seadma.

No nüüd küll kummitab

Kõik algas eelmise teisipäeva õhtul, kui olime juba magama läinud ja järsku kostus elutoast üks kõva litakas, mis meid poolunest uuesti üles ehmatas. Kuna aga midagi muud kosta ei olnud ja teki all oli mõnus ja soe, siis ei viitsinud meist kumbki vaatama minna, milles asi.

Kolmapäeval ärkas K enne mind ja kui elutuppa jõudsin, ütles K, et laua peal on üllatus. Heitsin lauale pilgu peale ja nentisin, et see nüüd küll eriline üllatus pole, et ta enne minu ärkamist üksinda terve karbi küpsiseid nahka pani. Nimelt ostsime teisipäeval mingeid suuri šokolaadiküpsiseid ja karp jäi lahtisena lauale, sõime sealt õhtul ära võib-olla paar tükki. K vandus aga jumalakeeli, et täpselt sellisena ta tühja karbi hommikul eest leidis. Ta oli kahtlustanud mind, et ma olin unes kõndima hakanud ja kõik küpsised ära söönud. Õnneks on tänu mu aktiivsusmonitorile lihtne vaadata, kas ma olen öösel ringi kõndinud või mitte (aeg-ajalt seda ikka juhtub, aga midagi söönud ma küll veel pole) ning see väitis, et magasin terve öö rahulikult. Seega jäid ainsaks seletuseks kas närilised või kummitused. 

Karp ei olnud millimeetritki oma kohalt muutunud ja selle ümbrus oli täiesti puhas, ei olnud ei puru ei hiiresitta (ja need olid võrdlemisi pudisevad küpsised) lisaks ei mahtunud mulle pähe, KUIDAS üks väike hiir suudaks ära süüa oma mitukümmend šokolaadiküpsist, millest igaüks oli suurem kui keskmine hiir ise. Väike guugeldamine muide väitis, et šokolaadi eelistavad just rotid ning lisaks šokolaadile sobib rottide püüdmiseks ka punane vein, nii et tuleb välja, et nad on hinges päris suured romantikud. Kes oleks võinud arvata! Kummaline oli ka see, et kohe küpsiste kõrval oli olnud kommikott ja veel mingit toitu ja terve köök oli täis sööki, mis igal pool vedeles (jep, laisad kipume olema) ja neist polnud midagi puututudki. Enne tööle minekut ümbritses K mind igast küljest hiire- ja rotilõksudega (ja avastas ka eelmisel õhtul kuuldud paugu allika - üks lõks, mis juba mingi aastake üleval oli olnud, oli kinni lennanud, aga kedagi sees ei olnud), juhuks kui need siiski pole kummitused, ning õhtul panime lõksude kohale põrandaliistu peale veel küpsiseid, et see, kes iganes meid külastab, peaks maiuse saamiseks üle lõksu ronima ja leiaks oma õnnetu otsa.

Paar päeva oli vaikus, kui reede õhtul avastas K järsku, et KÕIK meie kadunud šokolaadiküpsised olid diivanipadja all hunnikus ja ühel küpsisel olid ka väikesed hambajäljed. KUJUTATE ette, kui kaua see vaene loom pidi vaeva nägema, et kõik need suured rasked küpsised ükshaaval laua pealt alla vedada, mööda põrandat lohistada, mööda diivanit üles vedada ja siis diivanipadja alla peita? Kummitus PIDI teda aitama. 

Laupäeval avastas K aga koju tulles, et kõik lõksud olid tühjaks söödud, nagu ka seinale kinnitatud küpsised, kuid lõksud olid taaskord tühjad. Seega on meil kas supertugevad sulgkerged ninja-hiired või teevad meil hiired ja kummitused koostööd. Mina usun igatahes veendunult viimast varianti. Ja kui kummitus parasjagu hiiri ei aita, astub ka magamistuppa sisse ja virutab mulle mõne sinika juurde. Elu on seiklus, ma ütlen, elu on seiklus.

Raamat, mis mind hirmutab

Thomas Mann "Doktor Faustus"

Selles kategoorias oli mul tegelikult kaks valikut, kas "Matemaatika õhtuõpik" või midagi Thomas Mannilt, aga kuna mul oli ükskord koolis palju passimist ja sattusin raamatukokku, siis hakkas mulle seal see hall raamatuke näppu ja nii ta minuga koju rändas.

Ausalt, polnud vist ühtegi hetkegi, kus ma poleks soovinud, et oleksin valinud "Matemaatika õhtuõpiku", Vana Testamendi või ÜKSKÕIK MILLE peale selle õuuuuduse, mille otsas ma mingi viis nädalat vaevlesin.

Disclaimer: saan täiesti aru, et minu vastumeelsus selle raamatu osas on täielikult kinni puudujääkides mu harituses, minu kannatamatuses ja üleüldises lugemisharjumuses ja Thomas Mann ei ole absoluutselt mitte milleski süüdi ning väärib 100% seda klassikustaatust, mis talle omistatud on. See aga ei tähenda, et raamatu lugemine mulle piin ei olnud. Ausalt, ainus kord, kui ma varem olen ühe teose lugemisega nii suurtes raskustes olnud, oli põhikoolis "Väikest Illimari" lugedes ja see trauma on mul siiani meeles.

Lõpuks vihkasin juba absoluutselt kõike - eelkõige muidugi seda romaani, et ta mulle eskapismi asemel meelehärmi pakkus, oma aju, mis ei lasknud mul raamatut pooleli jätta, isegi magamaminekut, kus ma tubli tunnikese igal õhtul mööda voodit veeresin ja aeg-ajalt raamatule "Jumala eest, jõua juba pointini!" karjusin. Aga pointi ei olnud. Või noh, kindlasti oli, aga mina seda välja kaevata ei suutnud. Või tähendab, ilmselgelt ongi Mann see autor, kelle raamatud on pigem teekonnad kui sihipärased liikumised, aga see kogu see heietamine kippus lõpuks juba eluisu ära võtma. Jällegi minu oma puudujääk, aga umbes 90% kogu tekstist oli mulle praktiliselt arusaamatu (ühel hetkel mõistsin, et kui oleksin lugenud seda saksa keeles, oleksin ilmselt umbes sama palju aru saanud), sest teemaks oli muusikateooria ja noh... minu esitusloend koosneb viimasel ajal peamiselt nendest lugudest, mis mulle praegusest bodypumpi kavast enam-vähem meeldivad, seega ei ole see ilmselgelt teema, milles ma oskaks kaasa rääkida.

Kui te seda raamatut lugenud ei ole ja minu suurepärane reklaam teid selleks ei inspireeri, siis võin teid lugemise vaevast säästa ja sisu lühidalt kokku võtta. Loo moraal on põhimõtteliselt: ära seksi prostituudiga ilma kondoomi kasutamata, sest sa saad süüfilise ja hakkad viirastusi nägema, mis teeb su küll hästi geniaalseks, aga kõik, keda sa armastad, jätavad su maha ja/või surevad ära ja lõpuks sa sured ise ka ära.

Aga kui te olete seda raamatut lugenud ja suutsite seda ka nautida, siis ma olen valmis tõmbama korraga pähe kõik oma 50 000 mütsi/kübarat/nimetut ja vormitut peakatet, et need teie ees ükshaaval maha võtta.

***

Nonii, tüüribki see lugemise väljakutse lõpupoole. Tegelikult võiksin öelda, et lugesin sellel aastal avaldatud raamatuna läbi Harry Potteri uusima osa ja olekski asi ants, aga see ei meeldinud mulle ka kohe üldssssse ja tahaks lugemisaasta ikka positiivse noodiga lõpetada. John Grishami uusim romaan lööb laineid, samas on ka Sofi Oksasel uus raamat väljas, seega valikuid on, aega ainult napib.

Mu mees ei luba mul...

Teatud hulk aastaid tagasi lõbustasime (ja õõvastasime) end ühe (eel)puberteediealise neiu blogi lugemisega. Sellel neiul oli parasjagu käimas elu esimene armastus, mis olu mõistagi kõikehõlmav, kõige romantilisem ning tegi autorist ilmselgelt täielikult totaalse suhteeksperdi. Ja nii me saime näiteks lugeda, kuidas noormehel oli vaba voli oma girlfriendi sellega üllatada, et tuli hommikul vara tema majja ja puges talle linade vahele (ma arvan, et see tüdruk oli heal juhul 14). Sõbrapäevadeks-naistepäevadeks-nimepäevadeks olid kingitusteks toasuurused kaisukarud, kuldketid ja südamekujulised kommikarbid. Ja oh seda draamat, kui sõbranna sai sünnipäevaks oma "mehe" käest rohkem punaseid roose kui tema! Päriselt, ma ei kujuta ette, kuidas teismelised poisid üldse tüdruksõpru (naisi st) pidada jaksavad, see tundub nagu meeletult suur väljaminek. Mulle oli muidugi seda kõike sellevõrra kummastavam lugeda, et nagu me kõik teame, läks mul oma tubli 20 aastat, enne kui üks vaene vennike lõpuks mul käest kinni hoidma nõustus (ainult pisike kirjanduslik liialdus, nevermind). Igal juhul olid selleks ajaks šokolaadid ja roosid juba möödanik.

Aga tegelikult, mis selle blogi juures väärtuslikku oli, oli see, et see andis sissevaate sellesse, millised võivad olla inimeste esimesed suhted, kui neid sõlmitakse väga noores eas. Ma muidugi pead selle üldistuse eest ei anna, aga vähemalt selle blogija ja tema sõprade näitel tundus olevat väga levinud oma peikade (ja peikadel muidugi prutade) järel nuhkimine ja üks lõputu käskimine-keelamine. Poistele olid kehtestatud terved nimekirjad asjadest, mida nad teha ei tohtinud ja inimestest, kellega neil ei olnud lubatud rääkida. Aeg-ajalt said sõbrannad omavahel kokku, kõrvutasid oma nimekirju ja vaatasid, kas neid tuleks üksteise näitel täiendada. Tüdrukud jällegi olid mõnikord kurvad selle üle, et neil on nüüdsest keelatud ühe või teise sõbraga suhtlemine või mõnel üritusel osalemine. Ja see tundus lihtsalt nii hull.

Aga okei. Me räägime ju lastest. Kui mina olin väike (võib-olla küll mitte päris 14 enam), siis ma uskusin näiteks ka, et kui ma oma kaisukoera väga-väga armastan, siis ta ärkab ellu. Siis ma sain suuremaks ja hakkasin hindama seda, et see, mida ma nooremana uskusin, ei osutunudki tõeks. Sest kuigi Cookie Jr pakub mulle teatud hetkedel väga suurt lohutust, näiteks kui mu toas kummitab või ma kell viis hommikul õudusunenäost ärkan, siis oleks päris õudne, kui ma ühel hetkel avastaks end voodis elusa pruunkaruga tõtt vahtimas.

Õudne on aga see, et mõnedest asjadest ei kasvata välja. Tulles nüüd nende laste juurde tagasi, siis vaevalt nad oma suure keelamise ja järelepärimise ja nuhkimisega midagi halba mõtlesid. Vähemalt on raske uskuda, et nad kõik olid sotsiopaadid, kes lihtsalt juhtumisi ühte kampa kokku hängima olid sattunud. Pigem tegid nad seda sellepärast, et mingil veidral põhjusel tundus see neile normaalne suhte osa, isegi romantiline. Sest kui sa kellestki hoolid, siis on ju loogiline, et sa tahad igat ta liigutust kontrollida ja nõuad, et ta eksisteeriks ainult sinu heaolu nimel, eks? Ei! Aga mõnede jaoks on see vastus vist endiselt jah.

Ma satun viimaselt ajal selliste asjadega lihtsalt nii palju kokku, et ei saa enam mitte vaiki olla. Ma ei räägi siin isegi mitte nendest suhetest, kus üks (või mõlemad) pooled reaalselt ongi sotsiopaadid ja kus mängivad eelkõige rolli hirm ja sõltuvus, vaid pealtnäha normaalsetest suhetest, kus vähemalt üks pool leiab, et tal on õigus teisele ettekirjutisi teha ja teine pool arvab, et see on tohutult romantiline, kui teda käsutatakse nagu viieaastast.

Kõige hiljutisem näide: kutsekas saab 30 päeva oma praktikast sooritada välismaal. See on iseenesest väga hea võimalus, millest ma isegi kavatsen kinni haarata, kui võimalus tekib. Üks neiu oli ka minemisest väga huvitatud, aga siis loobus, sest ta peika EI LUBANUD tal minna. Ja kui tüdruk sellest oma sõbrannale rääkis (sööklas kuuleb nii mõndagi), siis tolle reaktsioon oli "Awwww!" Nagu, oi kui ilus, ta ei suuda 30 päeva sinust eemal olla. Ma oleks sinnasamasse oma kartulipudru sisse ära lämbunud. Kust tuleb üldse ühel täiskasvanud inimesel mõte, et teisele täiskasvanud inimesele midagi keelata? Ma saan aru, kui situatsioon oleks näiteks selline, et ma ütlen K-le, et ou kuule, ma mõtlesin minna paariks kuuks Columbiasse hero müüma ja K vastaks, et kuule, äkki ei ole hea mõte, sest Lõuna-Ameerika vanglad pidid suht jubedad olema. Siis me saaks kõik olla nagu "Awwww, ta ei taha, et ma peaks koos 20 teise naisega wc poti asemel maa sisse kaevatud auku pissima!"

Teine näide jäi mulle silma siis, kui Lauri Pedaja absoluutselt idiootne rant SOS pillide teemal kirgi üles küttis, mille alla üks naine jättis väga "vaadake kui hea mees mul on" stiilis kommentaari selle kohta, kuidas ta mees on "absoluutselt keelanud" tal igasuguste pillide võtmise. Nagu. Kas sa oled kolmene, et sa ei oska ise asjade ohutuse ja ohtlikkuse kohta järeldusi teha? Äkki sa ei ole siis piisavalt vastutustundlik, et üldse seksida? Ja neid näiteid on veel.

Ma ei tea, kas mul on lihtsalt väga vedanud või mis, aga mulle pole küll ükski peika kunagi püüdnud midagi keelata (aga tõesõna, ma tahaks näha, kuidas mõni neist seda üritakski). T küll tegi paar katset, alguses ma lasin selle kõrvust mööda, kui ta ütles, et ma ei tohi juukseid lõigata, aga teine kord, kui ta ütles, et ma ei tohi sukkadega oma jalgu kinni katta, siis ma pidin ta küll kõrvale võtma ja küsima, kas ta saab ikka aru, et ta ei saa PÄRISELT mulle neid asju keelata. Mille peale ta natuke haavus, sest noh... selles maailmas, kust tema pärit oli, peetakse seda hoolivuse näitamiseks.

Oeh.