Selles kategoorias oli mul tegelikult kaks valikut, kas "Matemaatika õhtuõpik" või midagi Thomas Mannilt, aga kuna mul oli ükskord koolis palju passimist ja sattusin raamatukokku, siis hakkas mulle seal see hall raamatuke näppu ja nii ta minuga koju rändas.
Ausalt, polnud vist ühtegi hetkegi, kus ma poleks soovinud, et oleksin valinud "Matemaatika õhtuõpiku", Vana Testamendi või ÜKSKÕIK MILLE peale selle õuuuuduse, mille otsas ma mingi viis nädalat vaevlesin.
Disclaimer: saan täiesti aru, et minu vastumeelsus selle raamatu osas on täielikult kinni puudujääkides mu harituses, minu kannatamatuses ja üleüldises lugemisharjumuses ja Thomas Mann ei ole absoluutselt mitte milleski süüdi ning väärib 100% seda klassikustaatust, mis talle omistatud on. See aga ei tähenda, et raamatu lugemine mulle piin ei olnud. Ausalt, ainus kord, kui ma varem olen ühe teose lugemisega nii suurtes raskustes olnud, oli põhikoolis "Väikest Illimari" lugedes ja see trauma on mul siiani meeles.
Lõpuks vihkasin juba absoluutselt kõike - eelkõige muidugi seda romaani, et ta mulle eskapismi asemel meelehärmi pakkus, oma aju, mis ei lasknud mul raamatut pooleli jätta, isegi magamaminekut, kus ma tubli tunnikese igal õhtul mööda voodit veeresin ja aeg-ajalt raamatule "Jumala eest, jõua juba pointini!" karjusin. Aga pointi ei olnud. Või noh, kindlasti oli, aga mina seda välja kaevata ei suutnud. Või tähendab, ilmselgelt ongi Mann see autor, kelle raamatud on pigem teekonnad kui sihipärased liikumised, aga see kogu see heietamine kippus lõpuks juba eluisu ära võtma. Jällegi minu oma puudujääk, aga umbes 90% kogu tekstist oli mulle praktiliselt arusaamatu (ühel hetkel mõistsin, et kui oleksin lugenud seda saksa keeles, oleksin ilmselt umbes sama palju aru saanud), sest teemaks oli muusikateooria ja noh... minu esitusloend koosneb viimasel ajal peamiselt nendest lugudest, mis mulle praegusest bodypumpi kavast enam-vähem meeldivad, seega ei ole see ilmselgelt teema, milles ma oskaks kaasa rääkida.
Kui te seda raamatut lugenud ei ole ja minu suurepärane reklaam teid selleks ei inspireeri, siis võin teid lugemise vaevast säästa ja sisu lühidalt kokku võtta. Loo moraal on põhimõtteliselt: ära seksi prostituudiga ilma kondoomi kasutamata, sest sa saad süüfilise ja hakkad viirastusi nägema, mis teeb su küll hästi geniaalseks, aga kõik, keda sa armastad, jätavad su maha ja/või surevad ära ja lõpuks sa sured ise ka ära.
Aga kui te olete seda raamatut lugenud ja suutsite seda ka nautida, siis ma olen valmis tõmbama korraga pähe kõik oma 50 000 mütsi/kübarat/nimetut ja vormitut peakatet, et need teie ees ükshaaval maha võtta.
***
Nonii, tüüribki see lugemise väljakutse lõpupoole. Tegelikult võiksin öelda, et lugesin sellel aastal avaldatud raamatuna läbi Harry Potteri uusima osa ja olekski asi ants, aga see ei meeldinud mulle ka kohe üldssssse ja tahaks lugemisaasta ikka positiivse noodiga lõpetada. John Grishami uusim romaan lööb laineid, samas on ka Sofi Oksasel uus raamat väljas, seega valikuid on, aega ainult napib.
No comments:
Post a Comment