Lugemisaasta lõpp vajus kuidagi ära. Ma ei tea, kas asi on mu kõrges vanuses või mu iga päevaga süvenevas snoobluses, aga kuidagi järjest raskem oli loetud raamatutega rahule jääda, nii ka selle puhul.
Esiteks olgu öeldud, et see oli mu esimene päris "legaalne" e-raamat, mille eest ma lausa mingi 15 eurtsi välja käisin. See võib ka ilmselt olla üks põhjuseid, mis mu ootused kõrgemale upitas. Teiseks olgu öeldud, et ma kuulsin sellest raamatust esimest korda Merje blogist, kelle peamine kriitika oli, et see olla "liiga feministlik", mistõttu ma lootsin, et äkki see on siis täpselt parasjagu feministlik ja mu ootused tõusid omakorda veel kõrgemale.
Ma ei ole varem Sofi Oksast lugenud. Olen ainult "Puhastust" teatris vaatamas käinud, seega ma ei tea, milline on tema kirjastiil ja kas see oli talle omaselt kirjutatud või pigem eksperimentaalne, aga mulle see absoluutselt ei sobinud. Ja siit tuleb ka välja, kui võimatu mind on õnnelikuks teha - kui Manni puhul ma virisesin, et see tempo oli nii aeglane ja raamat nii pikk, siis "Norma" oleks võinud olla julgelt 150 lk pikem ja siis oleks seda isegi nautida saanud. Praegusel juhul oli aga hunnik infot, sündmusi, rõvedaid detaile, katastroofe ja mingeid veidraid sisemonolooge nii tihedalt üksteise otsa pikitud, et mulle tundus vahepeal, nagu hakkaks õhk otsa saama. See muutis ka ühtlasi sellele sisule pihta saamise keeruliseks. Kohati matkis nagu G. G. Marquezi, aga kehvasti. Muide, kui tahate lugeda enam-vähem sarnasel teemal VÄGA head raamatut, siis ma soovitaks Marquezi "Armastusest ja teistest deemonitest".
Feminismist rääkides, siis noh... antifeministlik see just polnud. Ja kui lähtuda Merje põhjendusest, et raamat oli feministlik, sest mehed olid halvad tegelased, siis tuginedes sellele teooriale, et feministid on rõvedad karvaste kaenlaaukudega vanatüdrukud, kelle elu eesmärgiks on pahaaimamatutele meestele tänaval põlevate rinnahoidjatega piki pead virutada, siis võiks isegi öelda, et täitsa feministlik oli. Kui reaalsele filosoofiale tugineda, siis nagu oli ja ei olnud kah. Aga seda tuleb küll tõdeda, et kõik halvad tegelased selles raamatus olid mehed ja ühtlasi olid kõik raamatus olnud mehed halvad tegelased.
Kõike kokku võttes raamat ise mulle erilist muljet ei avaldanud ja oma 15 eurot tahaks ma ka hea meelega tagasi, AGA mida ma selle lugemiskogemuse juures hindan, oli see, et ta pani mind mõtlema hoopis uuele teemale. Nimelt sellele, KUST tulevad kõik need kunstjuuksed, mida kogu maailma naised endale pähe topivad, kui nad on oma juuksed lootusetult pekki keeranud (noh, näiteks mina). Teate, kust need tulevad? Väikeste vaeste Ukraina laste ja pahaaimamatute Lõuna-Ameerika naiste peast! Ma muidugi ei tea, kui palju Oksanen raamatu jaoks eeltööd tegi, või on see puhas fantaasia, aga kui "Normat" uskuda, siis enamus juukseid võetakse naistelt vägisi (mõnikord lõigatakse lausa tänaval kõndimise ajal pats maha) ja osasid kasutatakse veel muudel inimkaubanduse eesmärkidel ka ära.
Ja nüüd ma ei saa sinna enam midagi teha, iga kord, kui ma tänaval mõnda eriti ilusate pikkade juustega naist vaatan, siis ma pole enam mitte ainult kade, vaid pean ka mõtlema sellele, et kas ta on oma patsi ikka ise kasvatanud või on see röövitud mõnelt vaeselt Ukraia tüdrukult, keda kahe juukselõikuse vahel ajaviiteks ka kusagil keldris radiaatori külge aheldatult hoitakse, et ta sundseemendamise tulemusena Aasia ärimeestele valgeid lapsi sünnitaks.
Ja kas varastatakse ainult juukseid? Mitte kõigil meestel ei kasva ka näiteks paksu habet. Paratamatult piidlen nüüd ka kahtlustavalt kõiki hipstereid, et saada aru, kas neil on ikka oma habe, või on need näiteks mõne vaese Lähis-Ida mehe näokarvad, mis tollelt une pealt ära rööviti või midagi. Õnneks minult isiklikult ei ole midagi võtta, juuksed on mul viletsad ja habemekasv ja kehvake, aga mu vennal ja õel on näiteks megailusad pikad ripsmed. Kas ma peaks nende pärast mures olema?
Ma tõesti olen sellele viimasel ajal palju mõelnud.
***
Kui rääkida lugemise väljakutsest kui sellisest, siis ma olen iseenesest väga õnnelik, et ma seda tegin ja plaanin sellega ka järgmisel aastal jätkata, sest see tõi mu ellu nii palju uusi raamatuid! Muidugi ei ole need 12 raamatut ainsad, mille ma sellel aastal läbi lugesin, sinna lisanduvad ka nt kõik Harry Potteri lood ja muud, aga mõnes mõttes hoidis see väljakutse nagu lugemise harjumust ülal. Kui ma peaksin valima loetud teostest oma lemmiku, siis midagi pole teha, selleks on "Fanny Hill". Vot see oli alles omamoodi lugemiskogemus!
PS! Kui keegi tunneb huvi teiste loetud raamatute kohta, siis vajutage tagile "reading challenge" ja need postitused peaksid ennast kõik ilusti teie jaoks ritta seadma.
No comments:
Post a Comment