"Mul on sett pooleli"

Huoh. 2. aprill ja aasta teine postitus. Not bad, Kris, not bad.

Igatahes.

Mõned aastad tagasi käis uudistest läbi, et Soomes (vist) hakatakse avama ainult naistele mõeldud jõusaale ja sedasorti asutusi on tänavapildis silma hakanud ka teistes riikides. Mulle tundus see mõte toona võrdlemisi kummastav, kuna ma tegelikult ei usu eriti, et sooline segregatsioon mingeid probleeme lahendada suudaks. Tõele au andes ei ole ma 100% veendunud, et ka naiste ja meeste WC-sid vaja on, kuna ühelt poolt külvavad nad segadust inimeste seas, kellel on "mittetraditsiooniline" sooline identiteet, teisalt kipuvad nad diskrimineerima näiteks isasid, kes lastega kaubanduskeskusesse minnes mähkmeid vahetada ei saa (sest mähkmelaua koht on ikka naiste WC-s, eksole) ja kolmandaks KUI PIKAD on avalikel üritustel naiste vetsujärjekorrad, samas kui meeste omas pole kedagi.

Aga see selleks.

Nende naiste jõusaalide peamine eesmärk oli vist see, et naised pidid trenni tegemise asemel pidevalt soovimatute lähenemiskatsetega võitlema ja/või ei tundnud ennast piisavalt atraktiivsena, et end meeste pilgu alla üldse sättidagi. Soovimatu tähelepanu üle ma küll jõuksis kurta ei saa, sest ma olen endiselt seal enam-vähem kõige mittemeigitum ja kunstrinnatum naine ja mul on ka suhteliselt suva, kas ja kes mind vaatab/ei vaata (ega vist ei vaatagi, endiselt not enough peanut butter, too much jelly), AGA. Juba mõnda aega olen ma täheldanud, et on mehi, kes kipuvad jõusaali kuidagi väga jõuliselt enda omaks pidama ja on tugevalt häiritud sellest, kui (mulle tundub, et peamiselt naised) "nende" masinate peal treenivad. Vanasti ma arvasin, et see probleem oli ainult Pärnus, sest see jõuks, kus ma mõnikord käisin, oli mingi poksiklubi vms oma ja no ega sinna naisi väga sattunudki. Ükskord olin ligi 10 minutit soojendust teinud, kui üks neiu hakkas mingit harjutust tegema ja teisest saali otsast kargas välja mingi lihasmägi, kes reaalselt TERVE selle 10 minutit oli ennast peegli ees imetlenud ja pistis kisama, et tal on sett pooleli ja lasku see neiu heaga sealt jalga. Eelmisel nädalal selgus, et ülbitsemine ei ole teps mitte (endise) peksupealinna pärusmaa. Üks neiu tegi jalapressiga harjutusi, kui kohale ilmus mingi tüüp ja talt üsna järsu tooniga küsis: "Sa kavatsed kaua siin olla veel vä?" ja kui neiu jaatavalt vastas, lisas tüüp kannatamatult: "Mul on kavas jalapress järgmine, ma tahaks seda nüüd teha" ja selle tüdruk lihtsalt TÕUSIS PÜSTI JA LÄKS MINEMA. Mulle tundus, et mul kukuvad suurest šokist silmamunad peast ära ja mõtlesin, et issake, eriline tussu.

AGA. Läks mööda vaid paar päevakest, kui ma rahumeeli oma biitsepsit treenisin, ja minu juurde tuli üks üsna häiritud moega mees, kelle üks sõrm oli juba umbes sama jäme kui terve minu kael. "Ma kasutan seda masinat," teatas ta mulle. Ja mis te arvate, mida ma tegin? Kas ma ütlesin: "Sorri, aga ma pole vähemalt 15 minutit selle masina juures mitte kedagi näinud ja su asju polnud ka siin, mis viitaks, et keegi seda kasutab, seega puhka aga heaga jalga ja las ma teen oma harjutused ära"? Ei! Ma ütlesin: "Aa, okei," ja läksin minema NAGU VIIMANE LAMMAS. K oli muidugi väga häiritud ja ütles, et ma oleks raudselt pidanud enda eest seisma. Mis on muidugi tõsi, aga... ma pole üleüldse eriline võõrastega plõksija, kui mind just väga endast välja ei aeta, ja kohe eriti ei kipu ma plõksima meestega, kellega võrreldes ma olen nagu hambaork hiidsekvoia kõrval. Kust ma tean, et ta minu sõnu vana hea "näägutamisena" ei tõlgenda ja mul 25 kg sangpommiga piki pead ei viruta? Kutsugem seda enese alalhoiu instinktiks või midagi. Kõige selle juures oli  muidugi kõige hullem see, et mul jäi sett pooleli (nali, sellest ei juhtunud absoluutselt mitte midagi).

Ja siis see juhtus jälle! Kui ma olin ennast kogunud, läksin teise masina juurde oma setti ära lõpetama ja tõin alumiselt korruselt ühe julla ka, et sellega järgmist harjutust teha. Treenisin seal parasjagu, kui mingi mees küsis, et kas ma kasutan seda jullat. Vastasin, et hetkel ei kasuta, aga KOHE hakkan kasutama. Ja mida tema tegi? Vastas lihtsalt: "No siis järelikult praegu ei kasuta, pärast saad tagasi," ja võttis mu julla lihtsalt ära ning kõndis minema! Siis ma oleks küll juba midagi öelnud, aga ausalt, ma olin lihtsalt nii šokis sellest ülbitsemisest, et mul ei tulnud mitte midagi pähe ja ma lasin ennast TEIST KORDA ära bullyda. Ja kas ma sain oma julla tagasi? Loomulikult mitte!

Ehk siis kokkuvõttes:

1. Mõned mehed kipuvad jõuksis ülbeks minema

2. Mul jäi sett pooleli ja midagi ei juhtunud

3. Kui oleks naiste jõusaal, siis ma kaaluksin sellega liitumist

4. Ma olen tussu