No nüüd küll kummitab

Kõik algas eelmise teisipäeva õhtul, kui olime juba magama läinud ja järsku kostus elutoast üks kõva litakas, mis meid poolunest uuesti üles ehmatas. Kuna aga midagi muud kosta ei olnud ja teki all oli mõnus ja soe, siis ei viitsinud meist kumbki vaatama minna, milles asi.

Kolmapäeval ärkas K enne mind ja kui elutuppa jõudsin, ütles K, et laua peal on üllatus. Heitsin lauale pilgu peale ja nentisin, et see nüüd küll eriline üllatus pole, et ta enne minu ärkamist üksinda terve karbi küpsiseid nahka pani. Nimelt ostsime teisipäeval mingeid suuri šokolaadiküpsiseid ja karp jäi lahtisena lauale, sõime sealt õhtul ära võib-olla paar tükki. K vandus aga jumalakeeli, et täpselt sellisena ta tühja karbi hommikul eest leidis. Ta oli kahtlustanud mind, et ma olin unes kõndima hakanud ja kõik küpsised ära söönud. Õnneks on tänu mu aktiivsusmonitorile lihtne vaadata, kas ma olen öösel ringi kõndinud või mitte (aeg-ajalt seda ikka juhtub, aga midagi söönud ma küll veel pole) ning see väitis, et magasin terve öö rahulikult. Seega jäid ainsaks seletuseks kas närilised või kummitused. 

Karp ei olnud millimeetritki oma kohalt muutunud ja selle ümbrus oli täiesti puhas, ei olnud ei puru ei hiiresitta (ja need olid võrdlemisi pudisevad küpsised) lisaks ei mahtunud mulle pähe, KUIDAS üks väike hiir suudaks ära süüa oma mitukümmend šokolaadiküpsist, millest igaüks oli suurem kui keskmine hiir ise. Väike guugeldamine muide väitis, et šokolaadi eelistavad just rotid ning lisaks šokolaadile sobib rottide püüdmiseks ka punane vein, nii et tuleb välja, et nad on hinges päris suured romantikud. Kes oleks võinud arvata! Kummaline oli ka see, et kohe küpsiste kõrval oli olnud kommikott ja veel mingit toitu ja terve köök oli täis sööki, mis igal pool vedeles (jep, laisad kipume olema) ja neist polnud midagi puututudki. Enne tööle minekut ümbritses K mind igast küljest hiire- ja rotilõksudega (ja avastas ka eelmisel õhtul kuuldud paugu allika - üks lõks, mis juba mingi aastake üleval oli olnud, oli kinni lennanud, aga kedagi sees ei olnud), juhuks kui need siiski pole kummitused, ning õhtul panime lõksude kohale põrandaliistu peale veel küpsiseid, et see, kes iganes meid külastab, peaks maiuse saamiseks üle lõksu ronima ja leiaks oma õnnetu otsa.

Paar päeva oli vaikus, kui reede õhtul avastas K järsku, et KÕIK meie kadunud šokolaadiküpsised olid diivanipadja all hunnikus ja ühel küpsisel olid ka väikesed hambajäljed. KUJUTATE ette, kui kaua see vaene loom pidi vaeva nägema, et kõik need suured rasked küpsised ükshaaval laua pealt alla vedada, mööda põrandat lohistada, mööda diivanit üles vedada ja siis diivanipadja alla peita? Kummitus PIDI teda aitama. 

Laupäeval avastas K aga koju tulles, et kõik lõksud olid tühjaks söödud, nagu ka seinale kinnitatud küpsised, kuid lõksud olid taaskord tühjad. Seega on meil kas supertugevad sulgkerged ninja-hiired või teevad meil hiired ja kummitused koostööd. Mina usun igatahes veendunult viimast varianti. Ja kui kummitus parasjagu hiiri ei aita, astub ka magamistuppa sisse ja virutab mulle mõne sinika juurde. Elu on seiklus, ma ütlen, elu on seiklus.