Vaene mina

Mulle tundub, et see pilt väärib ajalukku talletamist. Selline on olnud mu pangakonto saldo umbes viimased kolm päeva ja selline on see vähemalt ühe päeva veel. Ütlen ausalt, et nii vaene pole ma vist veel kunagi olnudki. Samas on see meeldivalt vabastav, sest mul puudub igasugune kiusatus endale igast pahna (ja ilusaid kleite) kokku osta, sest ei ole just palju, mida 57 sendi eest saaks.

PS! Asi on tegelt kontrolli all, humanitaarabi saatma ei pea.

Ma tegin asju

Oh god... Aeg-ajalt satun 14-aastaste blogidesse, kus iga viimnegi postitus algab sõnadega "Ma pole niiii ammu kirjutanud, sorrrri" ja muigan omaette, sest noh... miks sa siis blogid, kui sa ei blogi.

Mina blogin selleks, et mäletada. Ja kui ma ei blogi, siis ma ei mäleta. Aga järgmisel nädalal on Barcelona ja seda tahan ma kindlasti mäletada, samas oleks nagu veider teha nägu, et vahepealset poolt aastat ei olegi olemas olnud, eriti kui on juhtunud nii palju asju. Üritan selle siis fotokollaažide abil nii lühidalt kokku võtta kui võimalik.

Aprillis

toimus esiteks Pärnu restoranide nädal, mida ma kõigepealt Maria ja siis K-ga väisasin. Mmmm, toit.

Siiiiiis käisin ma oma tõenäoliselt-traditsiooniks-saaval lihavõttepühade-eelsel reisil Teresat Saksamaal külastamas. Värvisin oma juuksed lillaks ja võtsime ette ilmselt mu senise elu suurima matka ühe (Saksamaa mõistes) keskmise kõrgusega mäe otsa - kuus tundi ja umbes 20 km. Ühtlasi panin esimest korda proovile oma uued jooksutossud ja noh... pool aastat hiljem on mul jalgadel endiselt armid nendest saadud villidest. Aga oli päris huvitav kogemus t-särgi väel lumes sumbata.

Siis sõitsime "päris mägedesse" - käisime Berchtesgadeni rahvuspargis, sõitsime paadiga üle Königsee järve ja "künkad" olid elus.

Sealt edasi liikusime Salzburgi, kust Teresa leidis hiiglasliku hapukurgi kuju ja me külastasime söö-palju-jaksad sushi- ja mereannirestorani. Pean tõdema, et meie strateegia oli sinna minnes totaalselt vale (hoidsime terve eelneva päeva kõhtu ja sõime vaid tüki kooki), nii et olime juba pärast esimest taldrikutäit kurguni täis. Aga samas... mmm, toit (ma mõistan nüüd, et tühja kõhuga blogimine ei ole üldse hea).

Meie Airbnb korteris oli maailma kõige sõbralikum kass, mis on oluline info, sest Captain FluffyPants (nagu ma teda kutsusin) oli VÄGA nunnu. Reisi lõpuks sõitsime maailma vanima köisraudteega (või mis iganes see on) veel ühe mäe otsa - nagu näha, kadus lilla mu juustest rekordilise kiirusega.

Mais

juhtus kindlasti veel igasuguseid asju, aga ma leidsin oma telefonist pildimaterjali ainult selle kohta, et me tegime K-ga esimest korda veganburksi ja see oli fenomenaalne. Siis jäin ma lumetuisu kätte, mis on totaalselt normaalne asi, mida maikuus teha. Siis tuletasime õega lapsepõlve meelde ja joonistasime emadele-vanaemadele-vana-vanaemadele emadepäevaks kaardid (nagu näha, ei ole mu oskused alates kümnendast eluaastast edasi arenenud). Ja lõppeks käisin ka maijooksul. Ma mäletan suurt ärritust, sest rada oli teistpidi käima pandud ja esimesel kilomeetril tekkis nii kitsas pudelikael, et mul kulus selle läbimiseks NELITEIST minutit. Ei aidanud ka see, et inimesed ronisid jooksustarti oma paariaastaste lastega ja hakkasid nendega käest kinni kohe pärast starti jalutama. No ausõna... Vaatamata sellele jooksin ma oma uue rekordi, mis ma arvan oli kusagile 37 minuti kanti, mis pole paha, arvestades kui palju ma pidin pingutama, et algset ajakadu tasa teha, ja seda, kui ebanormaalselt soe, tuulevaikne ja päikseline ilm oli.

Juunis

olin ma ühe korra elus vahelduseks hästi ilus. Siis kasutasin ma esimest korda elus ära maijooksult saadud laevapiletid ja me põrutasime poistega pikaks nädalavahetuseks Helsingisse Keiule ja Rosinale külla. Veel veetsin ma palju aega Treimanis (terve suve peale üle viie nädala - milline hiilgav suvi!), korjasime Merilyga suure aasa pealt karikakraid nagu tüdrukud muiste ja siis tantsisime oma peikadega jaanipäeval läbi öö... või vähemalt julgelt südaööni. Lisaks magasime jaaniööl telgis, kui väljas oli kuus kraadi. Huuh.

Juulis

käisime ema ja vanaemaga laulupeol, sest me kinkisime neile emadepäevaks piletid. Päris uhke oli esimest korda nummerdatud pinkidel istuda ja vaadata, kuidas lihtrahvas aia taga tõmbleb. Siis magasime telgiga rannas ja mina sain lõpuks ära proovida oma hiiglasliku täispuhutava soolakringli, mille Teresa mulle Saksamaalt jõuludeks (võis sünnipäevaks) saatis.

Siis oli juulis ka minu selle aasta esimene puhkusenädal, mil me käisime naabrite ja K-ga Rummu karjääris valguspõhjaga parvedega sõitma. Oli SEE vast õõvastav ja imeline kogemus, kui sa oled pimedas vee peal ja näed enda all tervet metsa või vanglamüüri... kahjuks pole mul sellest pilte, sest K ei ole neid jaganud, nagu ma nüüd avastasin. Lisaks kohtusin lõpuks väikese Hansuga ja sain talle ühekuuseks saamise puhul ära anda lambateki, mida ma vahelduva eduga sellest ajast saadik kudusin/heegeldasin/tikkisin/õmblesin, kui ma teada sain, et mu kaksikõde Susanna lapse saab. Jaaa siis käisime veel Charlotte kolmanda sünnipäeva puhul suure kambaga Lottemaal.

Augustis

tegin ma poolteist nädalat tööd, pärast mida oli jälle aeg nädalaseks puhkuseks, seekord Teresa Eestisse tulemise puhul. Kõigepealt põrutasime otse Treimanisse, kus tegime talle täispaketi - kõigepealt suitsukala, lõke rannas ja (Teresa jaoks esimene) alasti öine ujumine, siis rannas telkimine ja siis soolakringliga mere peal hulpimine ja saun.

Siis sõitsime Tartusse, kus ma jäin haigeks, kuid sellele vaatamata käisime ära uues Tagurpidi Majas (olime testkliendid ja saime ilma massideta seal ringi hängida!) ning loomulikult ka... ööjooksul. Ma pean teile ütlema, sõbrad. See õhtu nõudis mult kõik ja rohkemgi veel ja ma usun, et olin oma Supermani keebi vääriline. Ühest küljest oli see nii lõbus - meie kostüümid ja seltskond ja kõik. Teisalt aga... kas te olete kunagi üritanud 26 kraadi ja palavikuga liikuda ringi onesie's, mis on nii soe, et ka 10-kraadise ilmaga on sellega õues täitsa paras? Jopp ja puhh, ma ütlen. Alguses keeldusin kategooriliselt ühtegi kiiremat sammu tegemast, sest noh, hingata oli raske ja palav oli ja sada häda, aga kui me neid tormipilvi nägime, siis pistsime punuma. See meid muidugi ei päästnud. Eks ma olen enne ka äikesevihma kätte jäänud, aga see oli midagi täiesti enneolematut. Meile oleks nagu terve järv kaela valatud, veel eales pole ma nii märg olnud, et ma enam EI NÄE. Muidugi tõmbasid ka meie kostüümid mõnusalt ennast vett täis, mis tegi sammu kohe eriti raskeks (ja lirtsuvaks). Aga noh, vähemalt see jooks ei unune. Tartust edasi sõitsime Tallinna ja sealt otse koos Mariaga Teresa elu esimesele (Stockholmi) kruiisile. Mina olin endiselt haige, aga see ei takistanud mul ühte alkoholivaba kokteilikest nautimast ja vapralt teistega Starlight Cabares jalga keerutamast.

Pärast Stockholmi oli meil Teresaga veel poolteist päeva Tallinnas. Alustuseks lõime end lille ja käisime peenes restoranis ja katusebaaris oma kolme aasta aastapäeva ja maarjapäeva tähistamas. Puhkuse lõpetasime päris ausa koguse sushiga (mmmm, toit).

Ja nii ta on, nüüd on mul jälle poolteist nädalat tööd ja siis saab taas (sellel aastal viimast korda) nädalakese puhata. Aga oodake! See pole veel kõik! Vanas peas on mul järsku tekkinud suur armastus kleitide vastu ja ma olen neid terve suve endale agaralt kokku ostnud, nii et praeguseks on mu kleitide rahaline väärtus vist lausa suurem kui mu kogu ülejäänud garderoobi väärtus. Sest noh, kui üks on valdavalt H&M ja teine Tallinn Dolls ja Bless This Mess, siis millest me ikka räägime. Aga samas - alates augustist olen ma ju oma firma palgal! #ärinaine

Denim Dream - Tallinn Dolls - Bless This Mess - Asos.

"Mul on sett pooleli"

Huoh. 2. aprill ja aasta teine postitus. Not bad, Kris, not bad.

Igatahes.

Mõned aastad tagasi käis uudistest läbi, et Soomes (vist) hakatakse avama ainult naistele mõeldud jõusaale ja sedasorti asutusi on tänavapildis silma hakanud ka teistes riikides. Mulle tundus see mõte toona võrdlemisi kummastav, kuna ma tegelikult ei usu eriti, et sooline segregatsioon mingeid probleeme lahendada suudaks. Tõele au andes ei ole ma 100% veendunud, et ka naiste ja meeste WC-sid vaja on, kuna ühelt poolt külvavad nad segadust inimeste seas, kellel on "mittetraditsiooniline" sooline identiteet, teisalt kipuvad nad diskrimineerima näiteks isasid, kes lastega kaubanduskeskusesse minnes mähkmeid vahetada ei saa (sest mähkmelaua koht on ikka naiste WC-s, eksole) ja kolmandaks KUI PIKAD on avalikel üritustel naiste vetsujärjekorrad, samas kui meeste omas pole kedagi.

Aga see selleks.

Nende naiste jõusaalide peamine eesmärk oli vist see, et naised pidid trenni tegemise asemel pidevalt soovimatute lähenemiskatsetega võitlema ja/või ei tundnud ennast piisavalt atraktiivsena, et end meeste pilgu alla üldse sättidagi. Soovimatu tähelepanu üle ma küll jõuksis kurta ei saa, sest ma olen endiselt seal enam-vähem kõige mittemeigitum ja kunstrinnatum naine ja mul on ka suhteliselt suva, kas ja kes mind vaatab/ei vaata (ega vist ei vaatagi, endiselt not enough peanut butter, too much jelly), AGA. Juba mõnda aega olen ma täheldanud, et on mehi, kes kipuvad jõusaali kuidagi väga jõuliselt enda omaks pidama ja on tugevalt häiritud sellest, kui (mulle tundub, et peamiselt naised) "nende" masinate peal treenivad. Vanasti ma arvasin, et see probleem oli ainult Pärnus, sest see jõuks, kus ma mõnikord käisin, oli mingi poksiklubi vms oma ja no ega sinna naisi väga sattunudki. Ükskord olin ligi 10 minutit soojendust teinud, kui üks neiu hakkas mingit harjutust tegema ja teisest saali otsast kargas välja mingi lihasmägi, kes reaalselt TERVE selle 10 minutit oli ennast peegli ees imetlenud ja pistis kisama, et tal on sett pooleli ja lasku see neiu heaga sealt jalga. Eelmisel nädalal selgus, et ülbitsemine ei ole teps mitte (endise) peksupealinna pärusmaa. Üks neiu tegi jalapressiga harjutusi, kui kohale ilmus mingi tüüp ja talt üsna järsu tooniga küsis: "Sa kavatsed kaua siin olla veel vä?" ja kui neiu jaatavalt vastas, lisas tüüp kannatamatult: "Mul on kavas jalapress järgmine, ma tahaks seda nüüd teha" ja selle tüdruk lihtsalt TÕUSIS PÜSTI JA LÄKS MINEMA. Mulle tundus, et mul kukuvad suurest šokist silmamunad peast ära ja mõtlesin, et issake, eriline tussu.

AGA. Läks mööda vaid paar päevakest, kui ma rahumeeli oma biitsepsit treenisin, ja minu juurde tuli üks üsna häiritud moega mees, kelle üks sõrm oli juba umbes sama jäme kui terve minu kael. "Ma kasutan seda masinat," teatas ta mulle. Ja mis te arvate, mida ma tegin? Kas ma ütlesin: "Sorri, aga ma pole vähemalt 15 minutit selle masina juures mitte kedagi näinud ja su asju polnud ka siin, mis viitaks, et keegi seda kasutab, seega puhka aga heaga jalga ja las ma teen oma harjutused ära"? Ei! Ma ütlesin: "Aa, okei," ja läksin minema NAGU VIIMANE LAMMAS. K oli muidugi väga häiritud ja ütles, et ma oleks raudselt pidanud enda eest seisma. Mis on muidugi tõsi, aga... ma pole üleüldse eriline võõrastega plõksija, kui mind just väga endast välja ei aeta, ja kohe eriti ei kipu ma plõksima meestega, kellega võrreldes ma olen nagu hambaork hiidsekvoia kõrval. Kust ma tean, et ta minu sõnu vana hea "näägutamisena" ei tõlgenda ja mul 25 kg sangpommiga piki pead ei viruta? Kutsugem seda enese alalhoiu instinktiks või midagi. Kõige selle juures oli  muidugi kõige hullem see, et mul jäi sett pooleli (nali, sellest ei juhtunud absoluutselt mitte midagi).

Ja siis see juhtus jälle! Kui ma olin ennast kogunud, läksin teise masina juurde oma setti ära lõpetama ja tõin alumiselt korruselt ühe julla ka, et sellega järgmist harjutust teha. Treenisin seal parasjagu, kui mingi mees küsis, et kas ma kasutan seda jullat. Vastasin, et hetkel ei kasuta, aga KOHE hakkan kasutama. Ja mida tema tegi? Vastas lihtsalt: "No siis järelikult praegu ei kasuta, pärast saad tagasi," ja võttis mu julla lihtsalt ära ning kõndis minema! Siis ma oleks küll juba midagi öelnud, aga ausalt, ma olin lihtsalt nii šokis sellest ülbitsemisest, et mul ei tulnud mitte midagi pähe ja ma lasin ennast TEIST KORDA ära bullyda. Ja kas ma sain oma julla tagasi? Loomulikult mitte!

Ehk siis kokkuvõttes:

1. Mõned mehed kipuvad jõuksis ülbeks minema

2. Mul jäi sett pooleli ja midagi ei juhtunud

3. Kui oleks naiste jõusaal, siis ma kaaluksin sellega liitumist

4. Ma olen tussu

Aasta esimene

Eile õhtul käisime klanniga vaatamas Eesti meistrivõistlusi kümnes tantsus, kus mu onupoeg skooris medaleid lausa kahes vanuserühmas (Eesti meister oma vanuserühmas ja kolmas koht täiskasvanute kategoorias). Instagramis näeb ka väikest videot sellest, kuidas nad seal ringi keerutavad.

Lisaks sellele, et see oli kultuuriliselt nauditav kogemus ja sain oma perega aega veeta, andis see mulle võimalus ka natuke nelja-aastase onutütrega juttu vesta.

Parimad palad

E: Venna tantsib mul päris hästi. Peaaegu sama hästi kui mina. /paus/ Ja MINA küll halvasti ei tantsi.

E: Ma olen praegu nelja-aastane. /ohkab dramaatiliselt/ Varsti olen juba nelikümmend!
Mina: Sinna läheb küll ikka aega veel.
E: Aeg lendab ju ruttu!

E: Me peame täna öösel küll hotelli minema. Me läheme alati hotelli, kui venna võistleb. /naerab/ Me ei leiaks ju pimedas oma kodu üleski!

E: Mul on täna VÄGA ilus kleit seljas.
Mina: On tõesti ilus kleit.
E: No ma ju tean!

Also, see viimane on ka näide ainsast viisist, kuidas mina komplimente vastu oskan võtta. Kui keegi ütleb, et ma näen hea välja (vahel harva juhtub), siis ma parimal juhul nohisen ninaga ja halvimal juhul olen nagu "Tänks, ma tean seda isegi". Äkki sellepärast mulle komplimente ei tehtagi? Samas, mulle tehakse ka alati kõige veidramaid komplimente. Näiteks ükskord üks peika ütles, et mu randmed on nagu "tüsedad kõrsikud" (samas see võiks ka vabalt solvang olla). Ja ükskord tuli üks vana purjus mees ja rääkis mulle mingi 10 minutit, kui ilusad pikad jalad mul on (see oli mingil rebaste orienteerumisel ja ma ei saanud oma punkti juurest ära ka minna) ja lõpetas oma jutu sellega: "Ütle oma mehele, et tal on väga vedanud, et tal selliste jalgadega naine on. Nägu pole sul suurem asi, aga kurat, jalad on küll ilusad." Eeee...

Vana-aastaõhtu blogimeem

Ei saa ka sellel vana-aastaõhtul läbi aastat kokku võtmata. Keda huvitab, siis 2015. aasta meemi näeb siin ja 2014. aasta oma siin.

1. Mida sa tegid aastal 2016, mida sa varem teinud pole?
See on naljakas, mingil hetkel selle aasta esimeses pooles ma mõtlesin aasta lõpule ja selle meemi kirjutamisele ja kartsin, et mul ei olegi midagi sellel aastal esimese küsimuse vastuseks kirjutada, aga ilmselgelt osutus mu hirm asjatuks. Näiteks (kaas)asutasin ma sellel aastal esimest korda elus ettevõtte ja mul on nüüd võimalus kedagi oma äripartneriks kutsuda. Töötasin üheksast viieni nagu normaalne tööinimene ja vihkasin seda tuhande päikese tulega. Ostsin endale midagi (sülearvuti) järelmaksuga. Kulutasin rohkem kui 100 eurot ühele riideesemele. Käisin Sitsiilias. Aa! Ja sõin Steffanis midagi muud kui pitsat.

Siis kui me Kauriga käed lõime ja firma tegime

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Jah! See jäi mul ennist blogis mainimata (sest ma olen ilmselgelt blogimises väga laisaks muutunud), aga 8. detsembril täitsime Teresaga oma uusaastalubaduse, milleks oli igal maarjapäeval punast veini juua. Ja igal maarjapäeval peale selle, mis oli juuli alguses, tegime seda ka Skype’i vahendusel, juulis saatsime lihtsalt oma punase veini pudelitest teineteisele pilte. Lisaks viisin edukalt lõpule oma lugemise väljakutse.
Järgmise aastaga läks nii, et ehkki Teresa on selle aasta lõpuga 100% rohkem mehel kui eelmise aasta lõpus, siis ta tahab vist väga sõrmust ka sõrme saada, seega leppisime kokku, et katsume oma ohjeldamatut (kuus korda aastas) veinijoomist jätkata.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Jälle ei saanud. Võtke ennast nüüd kokku, inimesed!

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Päris lähedastest mitte, aga Snape’i surma ma pärast ma kurvastasin küll väga.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2017, mida sul 2016. aastal ei olnud?
Ma ei teagi, üldiselt võis selle aastaga täitsa rahule jääda, aga mingi teleporteerumise masin võiks küll olla, sest iga jumala nädal 2 h 45 min bussis loksuda… no ma ei või.

6. Milliseid riike sa külastasid?
Sellel aastal oli kolm reisi – kõigepealt käisime Maria ja Teresaga mais Berliinis, siis käisin K-ga juunis Londonis ja siis käisin septembris Keiuga Sitsiilias. Ja kuna kõik lennud olid läbi Riia, siis võib öelda, et seal käisin ka.

Berliin

London

Sitsiilia

7. Milline 2016. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
20. juuni, sest mu sünnikaardis oli, et sellel päeval muutub mu elu igaveseks ja sellel päeval ei juhtunud MITTE MIDAGI. 1. juuli, kui me avasime Päikseloojangufestivali ja siis see päev augustis, kui Ööjooks oli, oli ka väga meeldejääv.

 See õhtu

Ja see hommik

Ja see öö

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Vot siia ma ei oska küll midagi kirjutada. Ühtegi kooli ei lõpetanud, ühtegi suurt eneseületust polnud. Äkki see, et mul õnnestus Kaur ära rääkida? Või siis see, et ma suutsin Thomas Manni „Doktor Faustuse“ lõpuni läbi lugeda :D Aa, ja see, et ma suutsin (tänu Kristelile) Kahe Silla jooksu alla tunni läbida. Väikesed võidud igas päevas. Ahjaa, ühe raamatu tõlkisin ka nii muuseas ära (okei, alatu vale, see tuli tegelt ikka suure surma ja vaevaga, nagu nad ikka tulevad).

Särk lendas küll poole jooksu pealt seljast

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Mind kas saatis sellel aastal edu kõigis mu ettevõtmistes või olid mu ebaõnnestumised nii väikesed, et ma ei mäleta neid.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Sellel aastal olin ma konstantselt vigastatud. Eriti inimese kohta, kes tegelikult tegeleb spordiga võrdlemisi tagasihoidlikult. Aasta esimesel poolel olin ma pidevalt kimpus luuümbrise põletikuga, mis muudkui läks ja tuli ja läks ja tuli nagu Põhja Tallinna bänd, aga mu lemmik on muidugi mu armas kukekannuseke, mis sügisel mulle vasaku kanna alla otsustas kasvada ja mis nüüd armastavalt kõik mu sammud piinarikkaks muudab.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
Ma arvan, et mu Polari kell ja mu uus arvuti ja mu uus telefon ka. Öeldakse küll, et need aktiivsusmonitorid on mõttetud, sest nad motiveerivad liikuma ainult paar kuud ja siis kaob vaimustus ära ja lähed paksuks tagasi, aga minu kogemus on 100% teine. Ma armastan oma kella! Ikka veel, iga päev, kuigi me oleme mingi üheksa kuud koos olnud. See tõesti paneb mind liikuma ja ma tunnen ennast tänu sellele lihtsalt nii palju paremini (välja arvatud siis, kui mu päevane aktiivsus väike on, siis mul on piinlik ja ma olen kurb).

12. Kelle teod väärisid tunnustust?
Ma annaks sellel aastal ühe tüki tunnustusepirukast kindlasti Keiule, sest ta tegi sellel aastal jälle kõike ja suurepäraselt. Ja Teresa saab ka nimelise tüki, sest ta veedab iga päev vabatahtlikult teismelistega aega ja ei ole end veel rongi alla heitnud. Ülejäänud piruka võite heaga omavahel ära jagada, sest kõik olid tublid, nagu igal aastal! Mul on ikka väga kõrge lennuga tutvuskond.

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Nimeliselt ma ei oska välja tuua, sest neid inimesi oli päris mitu miljonit, aga oli kaks meeldejäävat varahommikut sellel aastal, kui ma ärkasin, tegin telefonist uudised lahti ja soovisin, et ma enam mitte kunagi ei ärkaks, sest see tülgastus, mida ma teatud valimistulemuste peale tundsin, oli lausa käegakatsutav.

14. Millele kulus enamik su rahast?
Lennupiletitele ja uutele tehnikavidinatele kulus omajagu, aga ma reaalselt arvan, et isegi kui ma sõitsin enamjaolt üheeuroste piletitega, siis kulus enamus mu rahast bussipiletitele. Ma ei julge seda summat kokku arvutadagi!

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Ma olin näiteks siis täiega elevil, kui me Keiuga spaas käisime nagu mingid päris täiskasvanud inimesed ja siis, kui me Sitsiilia piletid ära ostsime. Ja kui Teresa mulle külla tuli. Ma oleks tahtnud ROHKEM elevil olla, aga nagu ei jaksa enam vanast peast.

Meie Keiuga spaas, #aastaparimpilt

16. Milline laul jääb sulle alati 2016. aastat meenutama?
Esimest üheksat kuud ilmselt Pitbulli „Timber“. Ma poleks iial arvanud, et Pitbull mu aastat iseloomustada võiks, aga midagi pole teha, kõik muudkui käis alla ja mina muudkui karjusin „timbeeeeer“.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i. õnnelikum või kurvem? Seda ma ei oska öelda, aga kui ma tulevikku vaatan, siis kindlasti rohkem mures.
ii. kõhnem või paksem? Trenni sai ikka omajagu tehtud, aga samas küpsisekukkur kõhu peal püsib. Paksem ka kindlasti ei ole ja tegelikult on päris mitu lihast ka endast märku hakanud andma. Võib rahule jääda.
iii. rikkam või vaesem? Tuleb ausalt üles tunnistada, et ma pole elus nii rikas olnud kui praegu. Muist läheb küll kohe OÜ-le, aga siiski.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Ma ei teagi, lugeda sai omajagu, reisida sai omajagu, võib-olla oleks võinud olla rohkem 100% lebotamise päevi (mulle meenub sellest aastast vist üks ja see oli ka sellepärast, et mul oli paha olla ja ma ei jaksanud tööd teha) ja sissemagamist.

Ohhh, need Harry Potteriga rannas veedetud hommikud...

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Tagasi vaadates ma mõtlen, et raha pärast oleks võinud vähem muretseda. Üldse, maohaavandeid oleks võinud vähem kasvatada.

20. Kas sa armusid kellessegi 2016. aastal?
Nagu ma eelmise aasta blogimeemis juba ütlesin, siis ma armun igal aastal juba põhimõtte pärast. Ja nagu tavaliselt, domineerisid ka sellel aastal väljamõeldud tegelased.
Esimeseks oli Captain Jack „Dr Whost“, kellest ma sain väga kiirelt üle.

Teiseks oli dr Who ise, kui teda mängis David Tennant, temast ma olin sunnitud üle saama, sest näitleja vahetus ja minu arvates on järgmine dr Who kole kui öö.

Viimaseks oli Michael Vaughn „Aliasest“, tema on tegelikult korduvesineja, sest kunagi teismelisena ma olin ka TÄIEGA temasse armunud.

21. Mis oli su lemmik telesaade?
Uusi telesaateid, mis oleks väga kustumatut mälestust jätnud, nagu polnud, seega toon välja oma lemmiku taskuhäälingu, milleks on „No such thing as a fish“, mida soovitas mulle imeline Kristel ja ma olen nii tänulik kui üldse olla saab, sest see on mu elu nii palju lõbusamaks muutnud, kuni selle punktini, et ma pean aeg-ajalt keset tänavat seisma jääma ja majaseinast kinni hoides kõva häälega naerma nagu hullumeelne, nii et emad oma lapsi paaniliselt minust kättpidi mööda tirivad.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
No ei viitsi kedagi vihata.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Kõige erilisem oli kindlasti „Fanny Hill“. Kirjutasin sellest siin.

24. Mida sa tahtsid ja said?
Kui ma sellele nüüd mõtlen, siis ma sain vist sellel aastal kõike, mida ma tahtsin. Isegi push-up teksad!

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
2016. aasta filmidest meeldis mulle vist kõige enam „Dr Strange“, aga ka näiteks „Fantastilised elukad“ oli täitsa armas.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sellel aastal sain ma 17-aastaseks ja lõpetasin tähistamise alles enne jõule, kui me Mariaga spaas käisime. Päev enne sünnipäeva käisime ema, õe, vanaema ja K-ga Noodis elu parimat parti söömas. 14. novembril tegin kõigepealt Rosinaga paksus lumesajus jalutuskäigu, siis käisin meemassaažis, Meat Marketis lõunat söömas ja õhtul tegin paaniliselt sushit, et sellega kostitada Kristelit, Matut ja mu venda, kes külla tulid.

Ühtegi pannkooki ei pidanud ise küpsetama!

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Eks ilmselt see teleporteerumise masin Pärnu-Tartu-Pärnu otsale.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ma arvan, et trenn.

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Midagi pole teha, tuleb kolmandat aastat järjest John Oliveri välja tuua.

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Kedagi konkreetselt ei oska välja tuua, aga tutvusin nt K perekonnaga ja nad olid küll toredad.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2016. aastal said?
Miski pole olulisem kui vabadus.

33. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
More to the point, I need to show
how much I can come and go

Raamat, mis avaldati sellel aastal + lugemisaasta kokkuvõte

Sofi Oksanen "Norma"

Lugemisaasta lõpp vajus kuidagi ära. Ma ei tea, kas asi on mu kõrges vanuses või mu iga päevaga süvenevas snoobluses, aga kuidagi järjest raskem oli loetud raamatutega rahule jääda, nii ka selle puhul.

Esiteks olgu öeldud, et see oli mu esimene päris "legaalne" e-raamat, mille eest ma lausa mingi 15 eurtsi välja käisin. See võib ka ilmselt olla üks põhjuseid, mis mu ootused kõrgemale upitas. Teiseks olgu öeldud, et ma kuulsin sellest raamatust esimest korda Merje blogist, kelle peamine kriitika oli, et see olla "liiga feministlik", mistõttu ma lootsin, et äkki see on siis täpselt parasjagu feministlik ja mu ootused tõusid omakorda veel kõrgemale.

Ma ei ole varem Sofi Oksast lugenud. Olen ainult "Puhastust" teatris vaatamas käinud, seega ma ei tea, milline on tema kirjastiil ja kas see oli talle omaselt kirjutatud või pigem eksperimentaalne, aga mulle see absoluutselt ei sobinud. Ja siit tuleb ka välja, kui võimatu mind on õnnelikuks teha - kui Manni puhul ma virisesin, et see tempo oli nii aeglane ja raamat nii pikk, siis "Norma" oleks võinud olla julgelt 150 lk pikem ja siis oleks seda isegi nautida saanud. Praegusel juhul oli aga hunnik infot, sündmusi, rõvedaid detaile, katastroofe ja mingeid veidraid sisemonolooge nii tihedalt üksteise otsa pikitud, et mulle tundus vahepeal, nagu hakkaks õhk otsa saama. See muutis ka ühtlasi sellele sisule pihta saamise keeruliseks. Kohati matkis nagu G. G. Marquezi, aga kehvasti. Muide, kui tahate lugeda enam-vähem sarnasel teemal VÄGA head raamatut, siis ma soovitaks Marquezi "Armastusest ja teistest deemonitest".

Feminismist rääkides, siis noh... antifeministlik see just polnud. Ja kui lähtuda Merje põhjendusest, et raamat oli feministlik, sest mehed olid halvad tegelased, siis tuginedes sellele teooriale, et feministid on rõvedad karvaste kaenlaaukudega vanatüdrukud, kelle elu eesmärgiks on pahaaimamatutele meestele tänaval põlevate rinnahoidjatega piki pead virutada, siis võiks isegi öelda, et täitsa feministlik oli. Kui reaalsele filosoofiale tugineda, siis nagu oli ja ei olnud kah. Aga seda tuleb küll tõdeda, et kõik halvad tegelased selles raamatus olid mehed ja ühtlasi olid kõik raamatus olnud mehed halvad tegelased.

Kõike kokku võttes raamat ise mulle erilist muljet ei avaldanud ja oma 15 eurot tahaks ma ka hea meelega tagasi, AGA mida ma selle lugemiskogemuse juures hindan, oli see, et ta pani mind mõtlema hoopis uuele teemale. Nimelt sellele, KUST tulevad kõik need kunstjuuksed, mida kogu maailma naised endale pähe topivad, kui nad on oma juuksed lootusetult pekki keeranud (noh, näiteks mina). Teate, kust need tulevad? Väikeste vaeste Ukraina laste ja pahaaimamatute Lõuna-Ameerika naiste peast! Ma muidugi ei tea, kui palju Oksanen raamatu jaoks eeltööd tegi, või on see puhas fantaasia, aga kui "Normat" uskuda, siis enamus juukseid võetakse naistelt vägisi (mõnikord lõigatakse lausa tänaval kõndimise ajal pats maha) ja osasid kasutatakse veel muudel inimkaubanduse eesmärkidel ka ära.

Ja nüüd ma ei saa sinna enam midagi teha, iga kord, kui ma tänaval mõnda eriti ilusate pikkade juustega naist vaatan, siis ma pole enam mitte ainult kade, vaid pean ka mõtlema sellele, et kas ta on oma patsi ikka ise kasvatanud või on see röövitud mõnelt vaeselt Ukraia tüdrukult, keda kahe juukselõikuse vahel ajaviiteks ka kusagil keldris radiaatori külge aheldatult hoitakse, et ta sundseemendamise tulemusena Aasia ärimeestele valgeid lapsi sünnitaks.

Ja kas varastatakse ainult juukseid? Mitte kõigil meestel ei kasva ka näiteks paksu habet. Paratamatult piidlen nüüd ka kahtlustavalt kõiki hipstereid, et saada aru, kas neil on ikka oma habe, või on need näiteks mõne vaese Lähis-Ida mehe näokarvad, mis tollelt une pealt ära rööviti või midagi. Õnneks minult isiklikult ei ole midagi võtta, juuksed on mul viletsad ja habemekasv ja kehvake, aga mu vennal ja õel on näiteks megailusad pikad ripsmed. Kas ma peaks nende pärast mures olema?

Ma tõesti olen sellele viimasel ajal palju mõelnud.

***

Kui rääkida lugemise väljakutsest kui sellisest, siis ma olen iseenesest väga õnnelik, et ma seda tegin ja plaanin sellega ka järgmisel aastal jätkata, sest see tõi mu ellu nii palju uusi raamatuid! Muidugi ei ole need 12 raamatut ainsad, mille ma sellel aastal läbi lugesin, sinna lisanduvad ka nt kõik Harry Potteri lood ja muud, aga mõnes mõttes hoidis see väljakutse nagu lugemise harjumust ülal. Kui ma peaksin valima loetud teostest oma lemmiku, siis midagi pole teha, selleks on "Fanny Hill". Vot see oli alles omamoodi lugemiskogemus!

PS! Kui keegi tunneb huvi teiste loetud raamatute kohta, siis vajutage tagile "reading challenge" ja need postitused peaksid ennast kõik ilusti teie jaoks ritta seadma.

No nüüd küll kummitab

Kõik algas eelmise teisipäeva õhtul, kui olime juba magama läinud ja järsku kostus elutoast üks kõva litakas, mis meid poolunest uuesti üles ehmatas. Kuna aga midagi muud kosta ei olnud ja teki all oli mõnus ja soe, siis ei viitsinud meist kumbki vaatama minna, milles asi.

Kolmapäeval ärkas K enne mind ja kui elutuppa jõudsin, ütles K, et laua peal on üllatus. Heitsin lauale pilgu peale ja nentisin, et see nüüd küll eriline üllatus pole, et ta enne minu ärkamist üksinda terve karbi küpsiseid nahka pani. Nimelt ostsime teisipäeval mingeid suuri šokolaadiküpsiseid ja karp jäi lahtisena lauale, sõime sealt õhtul ära võib-olla paar tükki. K vandus aga jumalakeeli, et täpselt sellisena ta tühja karbi hommikul eest leidis. Ta oli kahtlustanud mind, et ma olin unes kõndima hakanud ja kõik küpsised ära söönud. Õnneks on tänu mu aktiivsusmonitorile lihtne vaadata, kas ma olen öösel ringi kõndinud või mitte (aeg-ajalt seda ikka juhtub, aga midagi söönud ma küll veel pole) ning see väitis, et magasin terve öö rahulikult. Seega jäid ainsaks seletuseks kas närilised või kummitused. 

Karp ei olnud millimeetritki oma kohalt muutunud ja selle ümbrus oli täiesti puhas, ei olnud ei puru ei hiiresitta (ja need olid võrdlemisi pudisevad küpsised) lisaks ei mahtunud mulle pähe, KUIDAS üks väike hiir suudaks ära süüa oma mitukümmend šokolaadiküpsist, millest igaüks oli suurem kui keskmine hiir ise. Väike guugeldamine muide väitis, et šokolaadi eelistavad just rotid ning lisaks šokolaadile sobib rottide püüdmiseks ka punane vein, nii et tuleb välja, et nad on hinges päris suured romantikud. Kes oleks võinud arvata! Kummaline oli ka see, et kohe küpsiste kõrval oli olnud kommikott ja veel mingit toitu ja terve köök oli täis sööki, mis igal pool vedeles (jep, laisad kipume olema) ja neist polnud midagi puututudki. Enne tööle minekut ümbritses K mind igast küljest hiire- ja rotilõksudega (ja avastas ka eelmisel õhtul kuuldud paugu allika - üks lõks, mis juba mingi aastake üleval oli olnud, oli kinni lennanud, aga kedagi sees ei olnud), juhuks kui need siiski pole kummitused, ning õhtul panime lõksude kohale põrandaliistu peale veel küpsiseid, et see, kes iganes meid külastab, peaks maiuse saamiseks üle lõksu ronima ja leiaks oma õnnetu otsa.

Paar päeva oli vaikus, kui reede õhtul avastas K järsku, et KÕIK meie kadunud šokolaadiküpsised olid diivanipadja all hunnikus ja ühel küpsisel olid ka väikesed hambajäljed. KUJUTATE ette, kui kaua see vaene loom pidi vaeva nägema, et kõik need suured rasked küpsised ükshaaval laua pealt alla vedada, mööda põrandat lohistada, mööda diivanit üles vedada ja siis diivanipadja alla peita? Kummitus PIDI teda aitama. 

Laupäeval avastas K aga koju tulles, et kõik lõksud olid tühjaks söödud, nagu ka seinale kinnitatud küpsised, kuid lõksud olid taaskord tühjad. Seega on meil kas supertugevad sulgkerged ninja-hiired või teevad meil hiired ja kummitused koostööd. Mina usun igatahes veendunult viimast varianti. Ja kui kummitus parasjagu hiiri ei aita, astub ka magamistuppa sisse ja virutab mulle mõne sinika juurde. Elu on seiklus, ma ütlen, elu on seiklus.