Kuus nädalat paradiisis

Sügisel oleks nii-nii napilt täitunud üks minu suurimaid unistusi - me jõudsime väga lähedale Pärnusse oma kodu ostmisele. Siis seda ei juhtunud ja mul oli natuke tunne, nagu kogu maailma kurbus oleks korraga mulle peale vajunud. Ja mul oli vaja see maha raputada. Kuna olin kogunud raha korteri jaoks, mida me siiski ei ostnud, ja juhtumisi sain just siis kätte ka raamatu tõlkimise palga, otsustasin täita ühe oma teise suure unistuse.

Aasta oli 2012 kui me Keiuga Horvaatias käisime ja minu peamine emotsioon sellest oli, et ma tahan siia tagasi. Mitte ainult nädalaks, vaid tahangi tagasi, tahan siin veeta vähemalt kuu aega, nautida päikest ja lihtsalt olla. Aastad möödusid, unistused tulid ja läksid, mõned isegi täitusid, mõned lükkasin kõrvale (näiteks unistus abielluda deltaplaaniga Suure Kanjoni kohal lennates, samal ajal kui külalised kanjoni serva peal veebikaamerast otseülekannet vaatavad), aga Horvaatia unistus ei kadunud. Ja siis sügisel ma mõtlesin, et... aga miks mitte nüüd. Rikas ma pole, samas korteri üürimise summa oli mul tol hetkel olemas ja midagi mõistlikumat ma poleks sellega nagunii ette võtnud. Mul ei ole ühtegi kohustust, mis mind Eestis kinni hoiaks. Ei kontoritööd, karja lapsi ega isegi mitte kassi. Minu elus on praegu hetk, kus mina ei sõltu kellestki ja keegi ei sõltu minust. Asi see siis kohver kokku panna ja minna vaadata, kas reaalsus vastab mu unistusele. Selle asemel, et surmani mõtiskleda, et mis siis, kui...

Ja siin ma nüüd olen, viiendat päeva Splitis. Mul on suure terrassiga kahetoaline korter künkaserval, vaatega merele ja mägedele. 42 päevaks. Puhkus see päriselt pole, sest mingit tööd peab ikka tegema, aga see ei ole just eriline vaev, kui seda saab teha sellise vaate ja õhustikuga kohas.

Vaade minu rõdult

Mul oli enne siiatulekut üsna selge ettekujutus sellest, kuidas asjad välja hakkavad nägema. Kuna K võttis ka kaheks nädalaks puhkuse, nägin vaimusilmas, kuidas me romantiliselt mererannas ja pisikestel vanalinna tänavatel uitame, terrassi peal hommikust sööme ja merel sõitvaid laevu vaatame. Nüüd, kus ma päriselt kohal olen, tuleb tõdeda, et kõik on VEEEEEL parem kui ma isegi loota oleks osanud. Siin ongi täielik idüll. Nii päikseline, nii soe, nii hea. Kui ma väga-väga tahaks, siis paari asja üle võiks kurta, aga no tõepoolest ei viitsi. Mul on selleks liiga mõnus.

Hommikusöögid 

Ükspäev käisime turul - värsked apelsinid, mandariinid ja maasikad

Toskaana päikese all + MINU ESIMENE VLOG

Eelmisel suvel lugesin Treimanis ajaviiteks Dan Browni "Infernot" ja mind tabas vastupandamatu soov Firenzesse minna (tõele au andes meenus mulle raamatu lõpus, et olen seda juba korra lugenud, mis tollel juhul ütleb küll rohkem raamatu meeldejäävuse kui minu mälu kohta). Tasus mul seda vaid sügisel Teresale mainida, kui ta pikema jututa oma krediitkaardi välja otsis ja me pileteid ostma asusime.

Kõigest viie kuu pärast jõudsime 24. märtsini, päevani enne Teresa sünnipäeva, kus tema Saksamaalt ja mina Eestist kohale lendasime ja veetsime umbes 15 minutit paaniliselt telefoni otsas, et teineteist Milano "pisikeses" rongijaamas  üles leida ja Firenzesse sõita. Mingi rongimaagia tõttu olid äriklassi piletid odavamad kui tavaklassis, nii et saime oma 300 km/h sõitu nautida nahktugitoolides istudes ja tasuta snäkke ja jooke näost sisse ajades.

Pilte mul väga palju ei ole, sest üritasin esimest korda rohkem filmimisele keskenduda, seega kelle elus on 10 minutit üleliigset aega ja tahab näha mind väga veidraid näoilmeid tegemas, siis lisan siia postitusele ka meie filmi (esimesest kolmest päevast valminud vlogi).

Üks asi, mis meile esimesel päeval Firenzes selgeks sai - kui tahate süüa, tasub minna keskturu teisele korrusele. Seal on KÕIKE ja see kõik on nii hea, alates käsitsi valmistatud pitsast-pastast mereandide ja Jaapani toiduni.

Pühapäeval oli Teresa sünnipäev ja kinkisin talle selle puhul väikse Toskaana ringreisi koos veini degusteerimisega. Ühest küljest oli äge, sest mõnedesse kohtadesse poleks me muidu teadnud võib-olla minna, samas oli mul juba täiesti meelest läinud see grupiga reisimise "võlu", kus iga koha uudistamiseks antakse kindel arv minuteid ja sa ei saa enne ära minna kui ajakava ette näeb (viimases linnas anti meile kaks tundi aega, kui kõik olid juba täiega väsinud. Seal oli reaalselt nii külm ja suurt midagi vaadata ka polnud, nii et me veetsime poole ajast H&Mis, sest seal oli soe).

Itaalia ühes pildis: kaks tuvi kaklemas pitsatüki pärast

Esmaspäeval kõndisime niisama mööda linna ringi, ilm oli megasoe, nii et iga natukese aja tagant istusime päikese käes mõnes kohvikus, et jäätist süüa või kohvi juua.

Õhtul läksime aga ühe lennukis kohatud itaallase soovituse peale Firenze steiki sööma ja Teresa sünnipäeva järeltähistama. Meid küll hoiatati, et see on suur, aga püha jeesus, ma pole iial söönud midagi, mille jaoks tuleb laua kõrvale tuua eraldi laud, sest see ei mahtunud meie (niigi nelja inimese) laua peale ära. Ma arvan, et see oli vähemalt kilo liha, pluss lisandid. Õhtu lõpuks higistasime juba mõlemad lihatükiga maadlemisest üsna profuusselt ja olen kindel, et kui oleksin nutma hakanud, oleks mul pisarate asemel silmanurgast hakkliha pudenenud.

Teisipäeval kolasime jälle mööda linna ringi, mis oli küll tore, aga hakkas natuke väsitama, sest olgem ausad, Firenze on ilus, aga selle vanalinn ei ole otsatu, ning üha enam ummistasid tänavaid USA ja Prantsuse teismeliste hordid, kes ei ole just maailma kõige tasasema häälega. Pärastlõunaks oli meil aga broneeritud Michelangelo "Taaveti" vaatamine (okei, see oli tegelikult terve muuseum, aga olgem ausad, kes seda muud värki ikka tahab vaadata). Tuleb tunnistada, et see oli väga imposantne, samas kui me poleks külastust ette broneerinud, siis 2,5 tundi selle pärast järjekorras küll never poleks viitsinud seista.

Kolmapäeval oli meil mõlemal kõndimisest juba üsna kopp ees (mis teha, kui kaks intensiivselt reisijat kokku saavad). Siis sõitsime tagasi Milanosse, mis väikesest hubasest Firenzest tulles oli nagu ämbritäie külma veega näkku saamine. Ühesõnaga ei leidnud me sellest linnast erilist võlu, eriti kuna me miljokad pole ja erilist šoppamise tunnet ka nagu polnud. Eks nende suurlinnadega ongi nii, et on inimesi, kellele nad annavad energiat, ja neid, kellelt nad selle energia võtavad. Meie Teresaga oleme juhtumisi need, kelle suurlinnad energiast tühjaks imevad.

Küll aga oli Milano juures päris tuus see, et me saime pidevalt tasuta süüa ja juua. Istusime katedraali vastas ühte kohvikusse, Teresa tellis endale pärastlõunase kokteili ja mina klassikese vett, pärast mida ilmus teenindaja suure kandikuga ja ladus konkreetselt meie laua toitu täis. Meie segaduses nägude peale selgitas ta, et need on kokteili juurde käivad tasuta "suupisted". Noo me saime kahepeale nendest suupistetest kõhu ikka päris täis ja see juba ütleb midagi, sest me olime eelnevalt mitu päeva Firenzes erinevate hõrgutistega oma magusid venitanud (kaasa arvatud selle steigiga...) Teresa ütles siis, et tal on veider nii palju süüa ja ainult ühe kokteili eest maksta, nii et ta tellis teise joogi veel jaaa... taldrikud viidi minema ning toodi tagasi kaks korda ROHKEMA toiduga. Normaalne.

Kogu see toit tasuta

Õhtusöögi ajaks lonkasin mina oma vasakut jalga juba nii tugevalt, et 40 minutit kesklinna kõndimist ei tulnud väga kõne alla, seega otsustasime minna ühte väikesesse restorani otse oma hosteli vastas. TripAdvisoris seda küll polnud, aga noh, mõtlesime, et mingit pitsat või miskit sealt ikka saab. See koht osutus täpselt selliseks söögikohaks, mida filmides näeb, kus laudadel on ruudulised linad, kuhu kohalikud tulevad peredega õhtust sööma ja kus omanik tunneb kõiki nimepidi (ausõna, poolte külastajate nimi oli Marco). Ilmselgelt paistsime me seal silma ja omanik võttis meid oma erilise tähelepanu alla. Kõigepealt kostitas ta meid mõlemat klaasi vahuveiniga. Siis veel ühe klaasiga. Kui me magustoitu tellida ei soovinud, siis tõi ta meile tasuta šokolaadikooki. Ja siis veel korraliku klaasitäie limoncellot. Veel normaalsem.

Päris kena oli Tallinnasse maanduda... kuni ma lennujaamast välja astusin ja kringliks külmusin

Ja lõppu meie suurepärane VLOG!

Oli see vast nädal!

Kui aasta esimese kuu ma külitasin põhimõtteliselt tervenisti sokke kududes diivanil maha, siis nüüd on järsku nii kiire, et isegi kuu aega ette planeerides ei õnnestu kõiki kohtumisi ja tegevusi kalendrisse ära mahutama. Seda enam, et asjad toimuvad kolmes eri linnas ja isegi parima tahtmise juures suudan mina eksisteerida vaid ühes.

Esmaspäeval käisin oma maailma parima sõbrannaga maailma parima sõbrapäeva puhul V Spas veidike ligunemas ja saunas oma vanu konte soojendamas. Ma ei ole maailma kõige suurem spaade fänn, sest mul on aastatega tekkinud veider vastumeelsus enese märjaks tegemise suhtes, aga umbes täpselt kaks korda aastas läheb see küll täpselt õigesse hingesoppi, eriti kui väljas on külm ja mornid inimesed hangede vahel bussi ootavad, samas kui mina mullivannis sidrunivett luristan. Kuigi pean tunnistama, et isegi siis tõmbab mind ikka hoolega rohkem erinevatesse saunadesse, mida V Spas jagub õnneks kamaluga. Pärast põhjalikku saunatamist ja täpselt parasjagu mulli- ja muud vannitamist läksime veel massaaži, kus mind muditi elus esimest korda kuumade kividega. Alguses ma mõtlesin küll, et ma sulan palavusest sinnasamasse massaažilauale ära, sest mul hakkas järsku tagantjärele kogu saunahigi voolama ja siis pandi mulle peale üks tekk ja siis kuumad kivid ja siis veel üks tekk. Aga ei sulanudki, saavutasin hoopis täieliku õndsuse, mida ma tundsin isegi järgmisel päeval veel sellel määral, et ei jaksanud trennis trummipulkigi käes hoida, rääkimata enese liigutamisest.
Pärast spaad ja kosutavat My Kitchen Rulesi pausi käisin veel oma äripartneriga kohvikus äri- ja muud juttu rääkimas.

Teisipäeval olid vastlad ja selle puhul viisime naabritega mu umbes viis aastat tagasi ostetud (ja siiani igal talvel kurvalt naabrite keldris seisunud) kelgu aka Marie Underi maja kõrval olevale mäele ja taasavastasime tõsiasja, et kelgutamine on neetult lõbus ja on peaaegu uskumatu, et me seda iga päev ei tee. Isegi mu sõbranna koer Rosin tegi oma elu esimese kelgusõidu, aga tema vist sellest nii väga vaimustuses ei olnud. Pärast õuetegevusi sai muidugi veel hernesuppi ja vastlakukleid näost sisse aetud (kuigi tõele au andes oleme me neid K-ga juba vähemalt kuu aega erinevates variatsioonides söönud. Soolakaramelli vastlakuklid... mmmm...)

Kolmapäeval oli sõbrapäev ja ehkki ma olen siiani olnud pigem sõbralik sõbrapäeva tähistaja kui romantiline valentinipäeva tähistaja (välja arvatud muidugi minu ja Kristeli üliromantilised "50 shades of Grey" vaatamised), siis sellel aastal tõmbasin oma uue kleidi üll ja läksin K-ga Lihuniku restorani nende valentinipäeva menüüd mekkima. Lõppkokkuvõttes ei olnudki see niiiiii romantiline, sest kuigi ma broneerisin meile laua sada aastat tagasi, pandi meid istuma hoopis kõrvuti akna all oleva leti äärde koos mingite teiste meestega.

Pärast oleksime muidugi saanud ka teise laua äärde kolida ja teineteisele sügavalt silma vaadata, aga selle laua taga oli ruum, kust rippusid konksu otsast alla veiserümbad (ma arvan, et see on see sõna) ja sellest ruumist avanes läbi klaasi teisele lauale otsevaade, seega otsustasime vahele jätta. Aga toit oli hea küll!

Neljapäeval sõitsin Keiuga Tartust Pärnusse, et minna reedel juuksurisse ja siis reede õhtul Mariaga Tallinnasse sõita (jep, ma olen nüüd see tšikk, kes pelgalt juuksuri pärast ühest linnast teise sõidab, aga kamoon, mul on Pärnus maailma parim juuksur - ma ei saa oma tukaga riskida!)

Laupäeval sai kirja üks mu selle aasta töövõitudest - pärast pea kaheaastast planeerimist, mitmekuust fotograafide valimist ja broneerimist sai meil lõpuks meie pere neli põlvkonda naisi Fotoraadi käe all üles pildistatud.

Ehkki fotograaf arvas, et piltidega läheb nädal, saime esimese sneak peek pildi juba eile õhtul ja see meeldib mulle nii väga, et ma ei suuda ülejäänusi ära oodatagi!

Lisaks pidasime eile õhtul veel keskmisest suurema kambaga mu ema sünnipäeva ja täna maandusin lõpuks tagasi Pärnus, kus ma olen kuni neljapäevani ja ka siin on põhimõtteliselt kõik päevad planeeritud.

Varjupaiga kutsuga jalutamas

Ma ei tea, kas kellelegi tuleb üllatusena see, et ma olen hiiglama suur loomasõber. Ma pole eales näinud tänaval koera, kellele ma ei oleks tahtnud pai teha, ja ma üritan arendada vestlust absoluutselt iga kassiga, kellega ma kohtun. Maailma traagika on muidugi selles, et mul ei ole ühtegi looma ja peale põhikoolis peetud viirpapagoide ei ole mul ka kunagi kedagi olnud. Õnneks on mitmed mu sõbrad palju edukamad täiskasvanud kui mina selles suhtes, et nad on suutnud ennast elus nihverdada punkti, kus nad on saanud endale koju kasse ja koeri soetada ja nii ma siis käingi neid üle linna(de) hoidmas ja sügamas.

Samas ei saa mul loomadega hängimisest vist kunagi küll ja nii ma kirjutasingi paar nädalat tagasi Tartu Koduta Loomade Varjupaigale, et viia täide oma pikaajaline soov mõne koerakesega jalutama minna. Veits tegi murelikuks see, et nende sõnul on seal praegu ainult suured koerad, kes hirmsasti rihma sikutada arvastavad ja "füüsiliselt tugev" ei ole just esimene märksõna, mida ilmselt inimesed minu kirjeldamiseks kasutaksid. Noh see ja siis ma kartsin ka, et ma tahan sealt absoluutselt iga koera koju kaasa võtta. Õnneks pakkus K ennast oma tugeva käsivarre ja kaine mõistusega seltsiks ja nii me täna selle käigu ette võtsimegi.

Meile anti jalutamiseks üheksakuune(?) Sofi ja ta oli absoluutselt kõige võrratum väike uudishimulik karvaste kõrvadega koerake ja mu süda murdus miljoniks killuks, kui ma talle pai tegin ja sellele mõtlesin, et tal kodu ei ole. Ei läinud vist kolme minutitki mööda, kui ma juba üritasin K-le selgeks teha, et meil on absoluutselt vaja Sofi endaga koju kaasa viia, kuigi ma TEHNILISELT saan aru, et meie võrdlemisi fäänsi mööbliga üürikorteris ei ole ühele ülienergilisele kahe meetri kõrguse hüppavale koerale kohta (kuigi samas, meil on kõrged laed!). Aga päriselt ka, ma nii loodan, et ta saab kiirelt koju. Kuigi tal oli kohtadesse jõudmisega kohati nii kiire, et mul pidi käsi otsast lendama,  oskas ta ka väga ilusti istuda, kui me talle maiust andsime või ma teda kõrva tagant sügasin ja talle rääkisin, et ta on maailma kõige ilusam ja parem koer.

Oeh! Tahaks koera. Ja kassi. Ja siis veel ühte koera ja veel ühte kassi. Ja paari alpakat.

Väike kokaiininina

Aamen kirikus

Kui on kaks asja, mis on siin ilmas kindlad nagu aamen kirikus, siis on need minu igakevadine veendumus, et jooksmine on täiega mõnus hobi, millega ma regulaarselt tegeleda võiksin, ja mu igatalvine usk, et mulle meeldib uisutada.

Nii kraamisin ma ka nüüd, kus tali lõpuks tuli, Pärnus oma uisud kapinurgast välja ja läksin liuväljale, kus ma veendusin - nagu absoluutselt igal aastal - et uisutamine on täiesti kohutav tegevus. Selles mõttes, et uisutamine tõepoolest kohutab mind, see on NII HIRMUS.

Probleemi tuumaks on ilmselgelt see, et ma olen väga vilets uisutaja. Ma mäletan oma lapsepõlvest täpselt ühte korda, kui ma uisutamas käisin, ja siis vedas mu sugulane mu naljaviluks käeotsas liuvälja keskele ning mina veetsin ülejäänud pool tundi, üritades sealt uuesti ära roomata. Nii et mul ei ole just väga pikka staaži. Mingil hetkel sain ma oma uisud ja siis sai ikka käidud romantiliselt mere peal ja mõnel aastal isegi rannapargis puude vahel uisutamas ja see oli okei, sest seal ei olnud teisi inimesi. Mis ongi tegelikult põhjus, miks mulle uisutamine ei meeldi - iga jumala kord on liuväljal konkreetsed BANDIIDID, kes kogu ülejäänud ausat ristirahvast oma hulljulgete manöövritega terroriseerivad. Nagu, me saame aru, sa oskad hästi uisutada, kas sa pead selle demonstreerimiseks mulle pidevalt otsa kimama ja viimasel hetkel mööda põikama, nii et ma iga kord südari saan? Jeez Louise.

Ja isegi kui ma talve jooksul jõuan uisutama rohkem kui korra ja hakkan ennast veits enesekindlamalt tundma, siis erinevalt kõigist teistest maailma inimestest, kes graatsiliselt mööda uisuplatsi liuglevad, võiks minu uisustiili kirjeldada kõige paremini kui "Tegin just püksi ja nüüd tahan kalli saada" - jalad harkis, käed laiali ja surmahirm silmis.

(Tahtsin siia panna eelkirjeldatud asendist täiuslikku näidispilti, aga ma ei leia seda üles, seega siin on pilt minust eelmisel aastal, kui ma arvasin, et uisutamine on lõbus ajaviide).

Ja jooksmisest... jooksmisest räägime kevadel.

A miks sa ei maga?

Minu unehäirete ajalugu on lõputu. Kui välja arvata unes söömine, kirjade saatmine ja autoga sõitmine, olen ma vist pea kõike teinud. Ma olen unes kõndinud, rääkinud, naernud ja nutnud. Ei ole haruldane olukord, kus ma lähen magama pidžaamades ja ärkan paljalt, pidžaamad hoolikalt kokku volditud ja toa teise otsa viidud või üldse kappi ära pandud. Ma olen näinud õudusunenägusid, millest ma olen karjudes üles ärganud. Olen ärganud unehalvatusega ja avasilmi unenägusid edasi näinud (seda on vist popp lucid dreaminguks nimetada). Mu unenäod on üldse väga kirevad ja harilikult mäletan ma neid täie detailsusega. Eelmisel aastal kimbutasid mind öised paanikahood, eriti, kui ma magasin üksi korteris. Ma nägin mingit und, mis muutus kiirelt õudukaks, ja kui ma sellest ärkasin, siis see uni ei lõppenud ära. Näiteks nägin unes, et maja põleb, ja kui ma silmad lahti tegin, nägingi selles ruumis igal pool enda ümber leeke, seinad olid tulikuumad ja hõõgusid ja mina olin oma voodis lõksus. Kui ma suutsin lambi põlema panna, siis unenägu hajus, aga paanika püsis veel kaua, mõnikord 15-20 minutit, mu süda peksis, käed värisesid ja nutt tikkus peale.

Need on kõik tulnud ja läinud, aga kõige sagedasem uneprobleem on minu puhul see, et und ei ole. Või õigemini, uni on suur, aga ma lihtsalt ei maga. Vahepeal avaldub see sellena, et ma ei saa magama jääda. Silmad vajuvad juba kinni, ma tunnen, et ei jaksa enam üleval olla, ronin voodisse ja ei maga. Aeg möödub, kell saab üks, kaks, kolm, ma tunnen, kuidas äratuskella helin järjest lähemale nihkub, mis tekitab veel omakorda paanikat, kuni ma lõpuks mingi hetk ära vajun, saan heal juhul neli tundi und ja olen terve ülejäänud päeva täiesti dazed and confused ja üritan kuidagi eksisteerida. Teine variant on, et ma jään normaalselt magama, aga ärkan lambist näiteks kell pool viis hommikul. Igal. Jumala. Hommikul. Mitu nädalat järjest. Ja kokkuvõttes olen ikkagi dazed and confused. Sellel aastal on mind aga millegipärast õnnistatud superkomboga - ma ei suuda magama jääda JA mu aju äratab mind keset ööd üles. Ilma naljata ei ole ma sellel aastal maganud ühelgi ööl rohkem kui viis tundi.

Ja ma olen proovinud nii tilku, tablette, magneesiumit, ekraanide ärapanekut, taimetee joomist, enne magamaminekut lugemist, KÕIKE peale kangete unerohtude. Eile näiteks ma ei teagi, mis kell ma magama jäin, kella poole neljast igatahes vaatasin veel kella. Ja enne kaheksat olin ärkvel mis ärkvel. Või noh, nii ärkvel kui saab olla inimene, kes näeb välja nagu ta oleks jõest välja tõmmatud ja kõnnib vastu erinevaid mööbliesemeid, sest tasakaal on magamatusest paigast ära läinud. Miksssssssssssss.

Lõpetuseks lasen Barenaked Ladiesil oma elu kokku võtta:

Vana-aastaõhtu blogimeem

Okei. Mu eelmine postitus oli oktoobris. Ma olen terve aasta peale teinud viis postitust. VIIS. Õudne. Aga siiski tuleks traditsiooniliselt aasta kokku võtta, et siia sellest mingigi märk maha jääks. 2014. aasta kokkuvõte on siin, 2015. aasta oma siin ja 2016. aasta oma siin.

1. Mida sa tegid aastal 2017, mida sa varem teinud pole?

Käisin Hispaanias, lausa kaks korda. Siis jäin esimest korda elus reisil olles haigeks ja ropsisin omal sisikonda välja (nunnu). Kasutasin oma näol korraga rohkem kui kolme jumestusvahendit (ja vaatasin YouTube'ist videoid, kuidas seda teha). Jooksin palaviku ja valusa kurguga öistel Rakvere tänavatel, samal ajal kui mulle kolm järvetäit vett kaela langes. Käisin vaatamas kortereid, mis olid müügiks (kuigi me midagi ei ostnud ja tehniliselt mina poleks nagunii midagi ostnud, aga täiskasvanu tunne tekkis ikka). Käisime kassikohvikus. See oli nii äge! Aa, eratreeneri juures käisin ka. Aasta pärast on mul massiivne ülakeha. Massiivne! Keset maikuud lumetormi kätte sattumine oli ka midagi uut.

Ropsimisest kahjuks pilte pole, aga vaadake, kui meigitud!

Mina natuke liiga hüsteeriliselt õnnelik selle üle, et kassike tuli mulle vabatahtlikult sülle

10. mai Tartus

2. Kas pidasid kinni oma uusaasta lubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Eelmise aasta blogimeem tuletab meelde, et lubasime ka sellel aastal Teresaga igal maarjapäeval veini juua ja ma olin nii lähedal sellele, et asi õnnestuks... kuni ma ropsima hakkasin ja isegi vett juua ei kannatanud, rääkimata veinist, nii et kõige viimasel maarjapäeval ma feilisin. 

Ma kusjuures just eile mõtlesin, kui kõik hakkasid paaniliselt tegema mingeid gruppe ja väljakutseid, et uuel aastal vormi saada ja suitsetamine lõpetada ja Marsile lennata ja mis kõik veel, et ma pole väga osav uusaasta lubaduste andja, kuna ma ei näe pointi, miks millegi tegema hakkamisega oodata, kui sa seda nagunii teha tahad ja plaanid. Nagu et ma tahan kaalust alla võtta, aga jumala eest mitte täna, sest täna on 20. september, oo ei, see oleks meeletu! Ma parem söön šoksi ja ootan esmaspäevani või 1. oktoobrini või veel parem 1. jaanuarini, sest siis on see ju palju loogilisem. 

Ma olen vist pigem rohkem härjal sarvist haaraja. Okei, maarjapäeva veini joomisega ei saa nüüd kohe pihta hakata ja peab ikka ootama, sest otsekohe kuus klaasi punast veini kurgust alla kummutada ja mehele saamist eeldada oleks tõepoolest meeletu.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?

JAH!!! Lõpuks ometi!!! Meie sõprusringkonda lisandus väike Hansuke, kes on nii nunnu, et ma lihtsalt ei või. EI VÕI!!! (sorri, ma veits elevil)

Ärge isegi tulge mulle rääkima, et see pole maailma kõige nunnum beebi maailmas

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Väga lähedastest õnneks mitte

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2018, mida sul 2017. aastal ei olnud?

Auto! Ma poleks isegi uskunud, et ma sellest reaalselt puudust hakkan tundma, aga teate, minna maale bussiga nii, et ühes käes on telk ja teises käes magamiskotid ja veel üks kott riietega ja seljas on kott, milles on kaks sülearvutit ja muud manti... ja teha seda suve jooksul päris mitu korda tekitab ikka lõpuks küll tunde, et ei tahaks enam eesel olla. Ja kaks kassipoega on ka mu elust puudu.

6. Milliseid riike sa külastasid?

Sellel aastal ma reisisin võrdlemisi palju ja kajastasin neid reise häbiväärselt vähe.

Kõigepealt meie loodetavasti traditsiooniks saav lihavõtete-aegne reisike Teresaga Saksamaale ja Austriasse, kus me käisime palju mägedes ja külastasime sushi bufeed.

Me niisama Jeesusega

Alguses ma viskasin niisama naltsi, et mäed on elus ja värki, aga hiljem ma sain teada, et kusagil sealsamas rahvuspargis päriselt filmitigi "Helisev muusika"

Juuni alguses mängisime turiste Helsingis ja taaskohtusime Keiu ja Rosinaga, kes meid aasta alguses julmalt hülgasid.

Millegipärast ei õnnestu mul sellest reisist ühtegi teist pilti leida...

Siis olin ma juba täiesti ära unustanud, aga Google Photos tuletas meelde, et me käisime Maria ja Teresaga Stockholmis Teresa elu esimesel kruiisil.

Traditsiooniline pilt kuninganna Kristiinaga

Ja siis muidugi minu ja Keiu imeline suvereis Barcelonasse (sellest ma isegi kirjutasin siin).

Oma sünnipäeva tähistasin sõpsidega Budapestis, nagu ma juba kaks aastat tagasi ära otsustasin.

Ja aasta lõppu mahtus veel plaaniväliselt nädal Valencias, mis kahjuks väga head mälestust ei jätnud, sest lisaks poolele oma sisikonnale jäin ka ilma oma telefonist (mu Juicy Lucyke!) JA leidsin restoranis oma toidu seest sõrmeküüne, mis on konkurentsitult kõige rõvedam asi, mida ma eales oma toidu seest leidnud olen. Aga Valencia ise oli maru ilus. Nii palju kui me nägime vähemalt.

Ja siis lisaks käisime veel suvel spontaansel neljatunnisel reisil Riia Deposse, aga sellest mul pilte ei ole.

7. Milline 2016. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Okei, kuupäevadega on viletsalt, aga hetki oli küllaga. 

Selle aasta jaanipäev näiteks oli üks viimaste aastate ägedamaid. Ilm oli ilus, seltskond oli tasemel, lõke oli suur, Silver ja Kristiina laulsid ja TANTS TOIMUS RAHVAMAJAS! Täitsa nostalgilised Treimani jaanid olid.

Siis meie suvised ööd telgiga rannas

Ja soolakringlitšillid

Ja Hansukesega kohtumine!

Ja siis muidugi see maailma kõige ekstreemsem ööjooks, mis vähemalt eales ei unune ja keegi ei saanud kopsupõletikku ka, nii et lõppkokkuvõttes win!

Ja bože moi, SEE päikeseloojang augustis

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

See küsimus muutub aasta aastal raskemaks, sest mulle ei meenu küll ühtki konkreetset asja, mille eest võiks endale õlale patsutada.

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

(Jep, ma tean, et see lause on väärakalt tõlgitud) Ilmselt see õnnetu Valencia, kuigi see ei olnud konkreetselt Valencia süü, et mu telefon kotid kokku pakkis ja mina toidumürgituse sain ja et see asi mulle rahaliselt ka paraja põntsu pani. Oh well.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Vigastusi otseselt mitte, aga kahe mu sõrme liigesele kasvasid kooljaluud, mis on täiega vastikud ja valusad ja nüüd ma ei saa enam asjade küljes rippuda ega liiga entusiastlikult kangi või hantleid kätte haarata. Ja siis ma olin paar korda väga kohatutel hetkedel niisama haige, näiteks siis, kui oli vaja Rootsi sõita või äikesetormi ja kuumalaine ajal joosta.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Ma reaalselt mäletan nii selgelt, et ma mingi nädal tagasi ütlesin kellelegi, et vot SEE oli raudselt mu terve aasta parim ost, aga mis see oli, seda ma jumala eest ei mäleta. Aga ma ütlen siis, et kõik mu ilusad kleidid, sest nad on ilusad ja teevad mind ilusaks. 

Aa, ja siis muidugi meie Pojake, aka Vin Diesel, aka Vinnie, meie kiire ja vihane veekeetja, mis keedab erineva temperatuuriga vett, et me saaksime teed juua nagu maailma bossid.

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Sellel aastal ma tõstaksin eriti esile Susannat, sest vähe sellest, et ta meisterdas käepäraste vahenditega (okei, võib-olla natukese välise abiga) enda sees terve INIMESE valmis, ta tõi selle inimese ka ilmale ja me kõik võisime veenduda, et ta sai juba esimese korraga oivaliselt hakkama.

13. Millele kulus enamus su rahast?

Eks ta ikka reisidele kulus, aga ühe suurema portsuna korraga kulus see ühele konkreetsele asjale, mida ma teen järgmisel kevadel ja kui see kätte jõuab, siis ma loodetavasti ei ole liiga laisk, et sellest blogida. Aga kui olen, siis noh, aasta pärast saate teada, kui te juba ei tea. (etteruttavalt - ei ma ei saa last ega lähe mehele)

14. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Oh, see kui ma sain teada, et ma saan tädiks (kind of) ja see kui ma oma sünnipäevakingi sain.

15. Milline laul jääb sulle alati 2017. aastat meenutama?

Konkreetselt ei oska öelda, aga YouTube ütleb, et ma kuulasin ribadeks kõiki laule, mida Glees eales lauldi, eriti seda.

16. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

i. õnnelikum või kurvem? Ma ütleks, et ma olen... ebastabiilsem on see sõna äkki? Veits kurb, pigem õnnelik ja hästi põnevil järgmisele aastale mõeldes.

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem vist. Kuigi ma ei mäleta, kui kõhn või paks ma aasta tagasi olin, aga ma tunnen ennast nii skinnylt, noh. Kõik lihased on oma teed läinud ja alakaalust on nii keeruline välja ronida kuidagi.

iii. rikkam või vaesem? Ma arvan, et rikkam. Selle aasta teises pooles eriti läks majanduslikult kuidagi ootamatult hästi, mistõttu ma tundsin ka nende jõulude ajal suuremat vajadust oma raha igale poole ära annetada.

17. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Päris ausalt ma soovin, et oleksin rohkem bloginud. Ma jään järjest vanemaks ja mälu muutub järjest viletsamaks ja nii ma ei mäletagi varsti enam midagi. Aga see on see vana häda, et kui ma juba olen terve päeva klaviatuuri toksinud, siis mitte ei taha õhtul või nädalavahetusel sellega enam jätkata.

18. Kas sa armusid kellessegi 2017. aastal?

Kuna tuleb välja, et ma olen viimased miljon aastat kivi all elanud ja avastasin Glee alles sellel aastal, siis mõistagi tuli mul kohustuslikus korras natuke Finni armuda.

19. Mis oli su lemmik sari?

GLEEEEEE, issand jumal, kuidas ma sellele varem tähelepanu ei pööranud? See oli mu terve suve teise poole märksõna ja nüüd ma soovin, et ma poleks selle vaatamist niimoodi raisanud, sest alguses ma ei teadnud, et tegelikult on vaatamiskõlbulikud ainult esimesed kolm hooaega ja sealt edasi käib kõik nii alla, et ma pärast neljandat hooaega enam edasi vaadata ei suutnudki.

20. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Järjekordne näide sellest, et ma olen natuke kivi all elanud, aga ma sain lõpuks "Sõrmuste isanda" triloogia loetud ja see oli niiiiii palju nauditavam kui filmid.

21. Mida sa tahtsid ja said?

Nendest asjadest, mida ma endale ise osta tahtsin, sain ma vist kõik. Ja lisaks sain ma veel sünnipäevaks piimavahustaja ja LISAKS K-lt maailma kõige parema sünnipäevakingi maailmas, kõik Harry Potteri osad (kõvade kaantega!). Ma isegi ei uskunud, et see üldse enam võimalik võiks olla!

22. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Nagu juba traditsiooniks saanud, sain ma sellel aastal 17. Kõigepealt tähistasime sünnipäevale eelneval nädalavahetusel perega Pärnus Hea Maa restoranis, mis oli oivaline.

Ja siis käisime (väidetavalt) Pärnu kõige raskemas põgenemistoas ja saime rekordajaga välja! #kunnid

Päris sünnipäeva päeva hommikul tegi K mulle pannkooke, siis ma käisin šokolaadimassaažis, millest ma unistasin sellest ajast saadik kui ma 18 sain, siis käisime Meat Marketis lõunat söömas ja õhtul sai pidu!

Ja siis toimus veel sünnipäeva järeltähistamine Budapestis, kus me käisime muuhulgas jõe peal õhtusöögikruiisil.

23.  Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Ma tean, et see on hästi ebapopulaarne arvamus, sest uääää uäääää viin on kallis uääää uääää, aga ma võtan südame rindu ja ütlen, et Jevgeni Ossinovski.

24. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2017. aastal said?

Ikkagi on parem läheneda asjadele võimalikult pessimistlikult, oodata halvimat ja siis heal juhul meeldival üllatuda.

25. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:

Oh sun sun sun, you better not shine on me me me, all I've done is drink tea tea, oh I don't deserve you

PS, ma jätsin julgelt mingi kaheksa küsimust vahele, sest no ma ei oskaaaa neile vastata.

Lõpetuseks väike gif meie täiesti normaalsest jõuluõhtust.