Minu lemmikretseptid: (vürtsikas) läätsepada

Tavaliselt on nii, et kui mul on aega köögis mässata ja ma mõtlen, mida süüa teha, siis esimene, mis mulle pähe tuleb, on läätsepada. Esiteks, sest see on toitev. Teiseks, sest see on võrdlemisi lihtne ja kolmandaks, sest see on võrdlemisi odav. Ja kui väljas on külm, siis tundub selle söömine kuidagi nii õige ka. Ja noh, ega ta vist kõige ebatervislikum asi, mida süüa, ka ei ole.

Seekord said kogused natuke erinevad neist, mida ma olen harjunud kasutama, sest tahtsime suuremat portsu, aga eks ta selline tee-oma-maitse-järgi värk olegi. Mulle näiteks väga hakkliha ei meeldi ja vürtsikuse osas võiks olla pigem vähem kui rohkem, aga kamba peale kompromissile minnes sai ta seekord selline. Kindlasti mitte parim, mille ma teinud on, aga ainus, millest fototõendeid on, ja süüa kõlbas igal juhul.

Sisse läks:
2 purki punaseid ube
1 purk purustatud tomateid
u 200 g punaseid kiirkeeduläätsi
500 g hakkliha
2 tšillikauna
2 küüslauguküünt
jupp ingverit

 Alustuseks hakkisin tšilli, purustasin küüslaugu ja riivisin ingveri.

Siis panin kogu küüslaugu, pool ingverist ja pool ühest tšillist hakklihaga pannile, lisasin soola ja praadisin kogu seda värki mõnda aega.
Samal ajal panin potiga läätsed keema, lasin keema tõusta (ja üle keeda, sest ma polegi rööprähklemises nii edukas kui ma arvasin) ning kui läätsed olid umbes 5-7 minutit keenud, kurnasin nad ära.
Siis lisasin läätsepotti ülejäänud tšilli ja ingveri, purustatud tomatid ja soola ning lasin neil vaiksel tulel sõbralikult koos podiseda, kuni ma endale teed tegin.

Kui tee oli valmis ja köök veits ära koristatud, lisasin kogu mandile veel oad ja hakkliha ning lasin neil kõigil omavahel potis natuke tutvust sobitada.
Kuni hakkliha lisamiseni oli maitse mulle ok, aga kui kõiki asju koos proovisin, oli sellel minu jaoks natuke liiga surnud looma ja mittemillegi maitse, seega puhastasin kiirelt veel ühe tšilli ja panin selle sinna potti lisaks hauduma, kuniks mu tee oli piisavalt jahtunud, et seda sai juua.
Ajaarvamine on küll nüüd umbmäärane, aga kiirkeeduläätsi kasutades peaks kogu värk võtma kokku umbes pool tundi. Kui "päris" läätsi kasutada, läheb rohkem, sest need tahavad ikka umbes 15-20 minutit omaette haududa, enne kui saab hakata neile muid asju lisama.

Ja oligi valmis! Üüratult ebafotogeeniline aga väga sügiseselt tummine toit.
Lõppude lõpuks, vaatamata küüslaugule, ingverile ja kahele tšillikaunale, ei saavutanud ma ikkagi seda teravust, millega harjunud olen, aga vanaema igatahes sõi ja kiitis. Samas ta on mu vanaema, seega tema arvamus võib natuke kallutatud olla.
Eelmine kord tegin poole väiksema hakklihakogusega ja vähemate läätsedega ning tšilli asemel panin ainult suure jupi ingverit, aga ausalt, see oli parim läätsepada, mille ma siiani teinud olen (ja ma olen neid ikka omajagu teinud).
Ainult endale tehes oleks ma pannud poole vähem hakkliha, poole rohkem tšillit ja ilmselt küüslaugu ära jätnud. Üldiselt mul toidu sees küüslaugu vastu otseselt midagi pole, aga nendel päevadel, kui on lootust musi saada, ma tavaliselt küüslaugu söömisest hoidun. Kuna nädala sees on musisaamisega praegusel ajal kehvasti, võis ta ju seal olla ka, sest see on tervislik ja muud säärast.

Lugu sellest, kuidas minust au pairi ei saanud

Niisiis, nüüd kus ma olen juba peaaegu kolm nädalat kodus olnud, oleks ehk viisakas siin blogis ka mainida, et ma olen peaaegu kolm nädalat kodus olnud.
Ma võtsin nüüd portsu hoogu ja mõtlesin, et mida siia kirjutada ja mida mitte, aga otsustasin, et jätan selle sõnavõtu võrdlemisi minimaalseks. Kui tahate täpsemalt teada, miks ma au pairiks olemist juba kolme nädalaga südamepõhjast põlgama hakkasin, eks küsige. Ma ilmselt ei oskagi kogu tõde selgitada ja vastan, et selgus, et ma vihkan lapsi (mis ei ole päris tõde, aga üksteist kannaga näkku peksvad väiksed poisid ei ole mu lemmikud küll, iseäranis kui ma nendega sama keelt ei räägi) ja snoobe. Või et ma olen selle jaoks liiga vana. Või et emotsionide põhjal tehtud spontaansed otsused ei ole ikka minu jaoks. Või et ma lihtsalt ei tahtnud. Või kõik kokku.

Aga olgugi et lühike, väärtuslik eluõppetund oli see sellegipoolest ja eks aeg näitab, kui palju see päriselt mind mõjutas, aga paar olulist asja, mille ma selgeks sain, tasuks vast kirja ka panna:
1. Eesti on parim riik maailmas. Ärge laske ennast petta mägedest, järvedest ja robotmuruniitjatest. Eesti on parim!
2. Eriline pärl on veel Pärnu.
3. Selle pärli eriliselt eriline pärl on minu tuba.
4. Mulle ei meeldi inimestega töötada. Mulle meeldib oma arvutiekraaniga töötada.
5. Lennupiletite ostmine on maruäge hobi, aga paraku na kulukas.
6. Kõik, mis tundub esmapilgul liiga hea, et tõsi olla, seda rohkem kui tõenäoliselt ongi.

Kõik läks marukiirelt ja mind (üsna sõna otseses mõttes) löödi majast välja natuke enam kui 48 tundi pärast seda, kui ütlesin, et kogu see värk ikka ei ole minu jaoks. Eelmise päeva õhtul kell 11 järgmise päeva lõunaks lennupiletite ostmine ja üksinda 35 kg pagasiga kolme rongi, lennuki ja taksoga u 10 tundi teel olla oli üsnagi huvitav kogemus. Aga noh, inimesed. Nad on mõnikord nõmedad.

Nüüd ma olen mõnda aega kodus olnud ja ei suuda ikka veel ära rõõmustada, KUIVÕRD hea siin olla on. See ei tähenda, et ma oleksin matnud maha plaani mõnda aega Horvaatias elada või... noh, näis. Aga au pairiks ei lähe ma enam never, kui just kellegi elu sellest ei sõltu. Aga blogimisega ma jätkaks ikkagi, sest vahel ma tunnen küll, et võiks paar mõtet kirja panna või midagi. Samas teeb mind kuidagi ebakindlaks teadmine, et ma ei tea, kes loeb (peale selle, et ma tean, et Susanna loeb).

Aga well, mu sünnipäeva tähistame sellel aastal Viinis, nii et eks sealt peaks ikka pilte panema! Ja üldse, kuigi mu maailm piirdub enamikel päevadel arvutitooli ja ekraaniga, siis mõnikord me ikka teeme asju ka, mida tahaks mäletada ja millest ju võiks kirjutada. Eks näis.

Oktoberfest 2015

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime K ja poistega Münchenisse, kus ma sain kokku oma armsa Teresa ja Evaga ja me sattusime poolkogemata ka Oktoberfestile, kuigi mul poleks ka midagi selle vastu olnud, kui me oleksime niisama Müncheni peal hänginud, sest purjus rahvamassid pole päris minu teema. Kuna see oli ka aga Teresa jaoks elu esimene Oktoberfest, tuli sealt ikkagi läbi astuda. Eva kui kogenud festitaja oli meile teejuhiks.
Jõudsin Müncheni pearaudtejaama natuke enne ühtteist ja see, mis seal toimus, võttis kergelt õhku ahmima küll. Nahkpüksid ja tissikleidid olid lihtsalt igal pool ja panid pea ringi käima ning enamus oli ennast juba rongis kaasavõetud õllest lõbusaks joonud - Teresa ütles, et ta ei mahtunud peaaegu rongilegi, sest sõitjaid oli nii palju ja pooled pidid jaama maha jääma. Õnneks võeti tema siiski peale ja me suutsime üksteist selle hulluse keskel isegi üles leida ning Oktoberfesti alale jalutada ilma, et meid tikk-kontsade ja matkasaabaste alla oleks trambitud.
Festivali ala oli.. noh, nagu võiks ette kujutada, kuigi isegi Eestist tulnuna ei ole ma harjunud nii vara nii palju nii purjus inimesi nägema. Oli veel ka nn Itaalia nädalavahetus, mis tähendas, et linna oli saabunud massiliselt itaallasi, kes väidetavalt väga õlut ei kannata, nii et siin-seal võis neid juba okseloigus vedelemas näha. Õlletelgid olid juba enne kahtteist ääreni täis, nii et sinna ei saanud isegi sisse vaadata ja suurem osa inimesi veetis aega arvukate karussellide ja õnnemängudega. Tegime Teresaga alale väikse ringi peale (siis sai veel natuke vabamalt liikuda), saime Evaga kokku ja sõitsime suure vaaterattaga, et sellest värgist korralikumat ülevaadet saada, sõime lõunat ja hunnikutes magusat (sest K majas meil midagi magusat ei ole, kuna see on ebatervislik ja selle aja peale nägin ma juba und vannidest, mis on täietud šokolaadiküpsistega, mmmmmmm) ja suundusime lõpuks lihtsalt Müncheni peale, kus me paar tundi ringi jalutasime, kuni jalad hakkasid alt ära kukkuma, ning jätsime Evaga hüvasti ja suundusime siis Teresaga rongijaama (mul oli see tee ikka veel meeles sellest ajast, kui me seal mingi arv aastaid tagasi Keiuga käisime), et tema juurde Ingolstadti sõita.
Ausalt, see oli mu elu kõige pikem tunniajane rongisõit. Kell oli pool seitse ja enamike jaoks hakkas pidu juba ilmselgelt läbi saama, sest nad olid hommikul kella üheksast saadik joonud. Kõik laulsid ja karjusid ja purjus naised tirisid oma tissikleite VEEL allapoole, et veel rohkem paljastada ja lõid valimatult kõigile meestele külge ja aeg-ajalt võeti mingi veider laulujoru üles ja... oeh, see oli päris kole. Kui see seltskond maha läks, oli reaalselt selline tunne, nagu me oleksime kurdiks jäänud.
Aga Teresa juures oli tore, nagu meil alati on. Ta lihtsalt on mu sugulashing, pole midagi teha. Vaatasime John Oliveri ja sõime burksi ja järgmisel hommikul vaatasime John Oliveri ja sõime kooki ja ma sõitsin tagasi Münchenisse.
Oli tore, aga teist korda Oktoberfesti vist ei teeks. Aga pilte tegin ka seekord, lõpuks!

 Seal müüdi pesulõkse, mille ühes otsas olid erinevad kujundid alates õllekannust kuni vikerkaarelipuni ning sinna peale kirjutati puupõletiga seda, mida ise tahtsid. Me ostsime Teresaga ühesugused tissikleidiga lõksud, millele lasime peale kirjutatada Spozal, mis on hellitusnimi tüdrukule, umbes nagu "kullake" või nii.

 Üks hiiglaslikest telkidest, millel oli silt, et sinna rohkem ei mahu. Need sildid olid kõigi telkide peal.

 Ja need on inimesed, kes seisid sadade kaupa järjekorras, et saada sisse aeda, mis ümbritses telke, et seista seal uuesti järjekorras, et saada lauda õues või et seista järjekorras, et saada võimalust seista järjekorras, et saada telki, kui sinna inimesi sisse laskma hakatakse. Aga üldiselt pidi olema nii, et lauad telkides broneeritakse mitu-mitu kuud ette ja üsnagi tutvuste kaudu ja minimaalne summa, mis telgis lauas kulutada tuleb, on 300 eurot (lauad on kuuele inimesele).

 Sellised olid need õlleaiad telkide ümber.

 Kuulus õllelõvi, kes iga poole tunni tagant möirgab ja kannu tõstab.

 Eva tuli tissikleidis, nagu õigele baierimaalasele kohane. Ma ei tea, miks Teresa tõrkus (kuigi ta pakkus välja, et laenab mulle oma tissikleiti, aga mulle tundus, et ma tahaks pigem hingata ja olgem ausad, võrreldes enamike tüdrukutega seal poleks mul sinna nüüd midagi NII väga sisse ka olnud panna).

 Jaaa vaateid kogu värgile ülalt.

 Lõunasöök. Nii Baierimaa lihtsalt oma kuklite ja bratwurstidega,

See nahkpükstega tüüp rikkus pildi ära, aga seal jalutas lihtsalt kõige nunnum vanapaar, keda ma iial näinud olen.

Terve mu elu on olnud vale

Täna hommikul pidime K-ga minema politseijaoskonda, et mind Austrias viibijaks registreerida (või midagi sellesarnast, ma endiselt ei saa aru, miks, kui ma ELi kodanik olen, aga okei). Ja noh, kui te ütlete mulle politseijaoskond ja Austria, siis minul tuleb vaid üks seos pähe - komissar Rex! Ma täiega kujutasin ette, kuidas ma seal üritan oma äraplaasterdatud näppudega sõrmejälgi anda või mida iganes nad mult tahavad ja siis lööb Rex käpaga mu tähtsale paberile templi alla ja ma saan lõpuks demonstreerida oma saksa keele oskusi, öeldes "na gut, Rex" ja kõik on täiega vaimustuses (siiani olen ma siin olles õppinud peamiselt erinevaid saksakeelseid hellitusnimesid ja mõned roppused naissuguelundite kohta).
Ja saate aru, see kõik oli vale! Ma olin põhjatult pettunud. Reaalsus oli hoopis see, et seal oli paar igavat naist leti taga, nad tegid mu passist koopia, ma andsin allkirja ja maksin viisteist eurot, nad kirjutasid mu nime valesti ja andsid mulle paberi (kus küll oli tempel all), me läksime tagasi, nad andsid mulle uue paberi õige nimega ja oligi kõik. Aga, nagu selgus, lubab see paber mul nüüd igavesti Austrias olla, kui mul peaks selleks tuju tekkima ning ma võin selle alusel omale siin ka hiljem mingit muud tööd otsida, kui peaks tahtmine olema (endiselt ei saa aru, miks mul seda õigust juba ELi kodanikuna polnud, aga okei okei). "Vot kui tore, sa saad meile ka kaheks aastaks jääda, kui tahad!" rõõmutses K ja ma oksendasin endale sellepeale natuke kurku. Mitte, et mulle siin ei meeldiks, aga ma natuke loen juba praegu päevi nädalavahetuseni (samas mul tuleb ka hiiglama lõbus nädalavahetus, loodetavasti) ja jõuludeni ja märtsini ja suveni ja... järgmise septembrini :D

Pilte ikka pole, sowwy :(

Praised be

Oh, vennad ja õed, pärast vaid tunnikest jamamist absoluutselt kõigi mulle kättesaadavate maksesüsteemidega, millest kõik mind ühel või teisel moel alt vedasid, sain lõpuks oma talvised lennupiletid ostetud! Minu jalg puudutab kõigi eelduste kohaselt Maarjamaa pinda 21. detsembri südaööl, nii et paluks siis lillede ja õhupallidega lennujaamas vastas olla. Mind saab näha ja näpuga katsuda 6. jaanuari hommikupoolikuni.

Muide, ma olin väga vapper väike vedur täna! Ärkasin 6.25 ja kõndisin täitsa ise bussipeatusesse, ei eksinud ära, suutsin õigesse kohta bussipileti osta, õiges linnas maha minna ja endale tunniks ajaks tegevust leida ilma ära külmumata (sest mu keelekursus algab nii lollil ajal, et ma pean minema seitsmese bussiga, mis tähendab, et ma jõuan tund aega varem kohale), siis leida üles õige maja ja õige grupi, kusjuures ma alguses ehmatasin täiega ära, sest ma ei saanud MITTE SÕNAGI aru, mida inimesed rääkisid, AGA kui asi lõpuks lahti läks, siis ma lihtsalt täiega ÄSSASIN seal kursusel ja olin kõigist kõige targem (ilmselgelt, kuna selgus, et ma võtan sama taseme kursust nüüd neljandat korda. Jep) ja siis leidsin üles bussipeatuse, õige bussi, ostsin õigesse kohta pileti - ei läinud õiges kohas maha, vaid sõitsin kogemata järgmisesse linna ja pidin tagasi kõndima - ronisin oma navigatsiooniäpi abil kõige järsematest küngastest üles ning jõudsin õigesse naabruskonda, aga sattusin veidi paanikasse, sest kõik fäänsid majad nägid ühesugused välja, kuid suutsin lõpuks ikkagi õige maja tuvastada ja veetsin mitu head tundi siin hiiglaslikus majas ihuüksinda. Suurema osa sellest ajast vaatasin rõdu peal Ally McBeali, sest ma avastasin oma riidekapist kõikide osade DVD-d, ja üritasin endale lennupileteid osta.
Lisaks kõigele sellele suurele edule leidsin ka keelekursuselt endale sõbra. Mu standardid uutele sõpradele on tõeliselt alla läinud: mu uue sõbra kasuks räägib see, et ta on ka au pair, tal pole ühtegi teist sõpra, ta naeratas mulle ja kõige tipuks ainus tüdruk peale minu sellel kursusel - peale meie on umbes kümme noormeest. Aga sõber on sõber ja ei saa pirtsutada! 1. oktoobril tuleb Sebastian ka Salzburgi. Täiega ootan juba!

Koduperenaise raev

Ma hakkan siin nüüd vaikselt oma koduperenaise (täiskohaga koduabilise, kuidas soovite) rutiini sisse minema. Selles mõttes on see elu, mida ma praegu elan, põnev, sest see erineb nii totaalsel määral sellest elust, mida ma varem elasin, ning ühtlasi teeb see mulle üha rohkem selgeks midagi, mida ma tegelikult teadsin juba kuueselt: koduperenaist ei saa minust mitte iialgi-iialgi-iialgi.

Kirjutan oma päevarutiinidest kunagi hiljem täpsemalt, kui olen saanud pikemalt asjasse sisse elada, aga üldiselt erinevad mu päevad G ja K juures üksteisest nagu... nagu öö ja päev. Ses suhtes, et G juures on nagu öö ja K juures on nagu päev. Või midagi sellesarnast.

Kui G juures ei pea ma põhimõtteliselt mitte midagi tegema ja ma hakkasin juba pärast ühte päeva tõsiselt mõtisklema, miks ma seal üldse olen, siis K juures on mahaistumise aeg enne poiste magama minekut väga üürike ja ma tunnen end alati natuke süüdi, kui ma midagi ei tee.

Olgu öeldud, et ma ei kurda absoluutselt. See, mida mulle lubati, tundus alati liiga hea, et olla tõsi, ja mul pole selle vastu mitte midagi. Pealegi on praegu veel kõik uus ja huvitav ja ma katsetan seda uut rolli nagu mingit veidrat kostüümi või juukselõikust, mida on mõnda aega lõbus proovida, aga mis tegelikkuses on minu olemusega tugevas vastuolus.

Ma arvan, et hiljemalt märtsiks on mul sellest nii kopp ees, et ma istun riidekapis ja ajan endale vaheldumisi veini ja šokolaadi näost sisse, ajan oma pea kiilaks või alustan basseinipoisiga afääri (tegelikult meil basseinipoissi ilmselt ei ole, sest bassein puhastab ennast ise, nagu pm kõik asjad G majas), noh, nagu meeleheitel koduperenaised telekas teevad. Või siis näen ma lõpuks valgust, mõistan, et minu senine elu oma koolide ja karjääriga on olnud mõttetu eputamine (ja ma olen selles feilinud, sest olgem ausad, koolis tasub käia vaid meest otsimas) ning käin Facebookis Virgina Woolfi grupis kõigile „karvaste jalgadega feministidele“ selgeks tegemas, et naise koht on kodus mitte riigikogus, ning veedan päevi unistades, milliseid kardinaid ma riputan oma tulevase kodu kööki ning mis värvi põll nendega kõige rohkem kokku sobiks, et mu kleidike mustaks ei saaks, kui ma oma abikaasat koju oodates talle ühe mahlase steigi teise järel küpsetan ning ootan päevast päeva ärevil südamel, millal, oh millal ometi see kiviga sõrmus tee minuni leiab... sest noh, kui juba ära pöörata, siis emba-kumba äärmusesse, keskteed on igavad. Ootame siis põnevusega märtsi!

Aga tegelikult ma tahtsin rääkida täna hommikust, sest see oli natuke naljakas. Ma ei ole jumala eest iial arvanud, et koduste naiste elu on lihtne või et nende töö ei ole „päris“ töö. Kui see neile sobib, siis on see ju suurepärane. „Good for them, not for me,“ nagu Amy Poehler ütleb. Aga ma pole kunagi päriselt saanud aru nende haavumisest selle üle, kui keegi arvab, et küll neil peab palju vaba aega üle jääma – noh, juba sellepärast, et neil ei kulu aega tööle ja koju minemisele jne.

Täna hommikul ärkasin ma poole üheksast ning kujutasin täiega ette, kuidas hommikuste toimetuste järel jääb mul ka aega mäevaatega rõdul joogat teha ja vähemalt kolm tassi rohelist teed juua. Tegin oma kohustusliku koristustiiru, tegin voodid, koristasin vannitoad, koridori ja elutoa, panin mänguasjad ära... tavaline värk. Siis sõin ja jõin oma esimese tassi teed ning võtsin ette köögi, mis oli parajas kaoses (kuigi ma koristasin seda eile nii lõuna ajal kui õhtul põhjalikult) ja pärast seda hakkasin lõunasööki tegema, mis võttis reaalselt KAKS tundi, osaliselt ka selletõttu, et ma pidin pidevalt retsepti google translatori abiga tõlkima, mis on muidu päris põnev alternatiivne viis keele õppimiseks. Ma sain sellega valmis täpselt nii, et jõudsin just maha istuda, kui K tuli ja ütles, et ta toob kohe poisid, kas ma kataksin laua ja valmistaksin ette köögiviljad ning kui ta poistega tuli, ütles ta rõõmsalt: „Oh, kas pole tore hoolitseda laste eest, kes käivad juba koolis, nii et sul on terve hommik vaba ja sa ei pea mitte midagi tegema?“ Ma suutsin teda lihtsalt jõllitada, sest ma polnud ärkamisest saadik isegi leidnud aega, et endale teist tassi teed teha, rääkimata hammaste pesust või joogast. Kas te teate, kui raske on selliseid olukordi üle elada ühe tassi teega? Teate või???

A muidu on kõik väga moos!

Esmamuljeid Austriast

Hoi hoi, poisid ja tüdrukud! Mul ei ole viimasel ajal üldse erilist kirjutamistuju, aga oleks vast mõistlik esmamuljed esmalt kirja panna, enne kui liiga kaua aega mööda läheb ja need üldse enam nii värsked ei ole.

Kuna ma ei tea, kes seda blogi loevad, siis vbolla peaksin ka natuke selgitama, miks ma üldse Austrias olen. Põhimõtteliselt on see minu hingetõmbe-aasta. Ma suutsin ennast tõlkimise, õppimise ja kõige muuga natuke läbi põletada ja tundsin, et mu fookus on kadunud, seega tundus ainuõige lahendus ennast süsteemist täielikult eemale tuua, teha midagi totaalselt teistsugust ja katsuda asju värske pilguga näha. Nii et nüüd olen ma siin, ühes (õigemini kahes) Austria väikelinnas suure järve ääres mägede vahel, õpin aktiivselt saksa keelt ja hoian silma peal kahel väiksel mõnglil.
Ma ei hakka oma otsust õigustama (igaks sajaks juhuks mainin siiski, et ma EI tulnud endale siia meest otsima, jumala eest), kuigi ma tean, et ajastus võib tunduda väga paljudele väga kummaline, aga minu jaoks oli see praegusel eluhetkel vast ehk ainuõige otsus. Kui ma poleks seda praegu teinud, ei oleks ma seda iialgi teinud ja pärast ilmselt kahetsenud.
Ma ei kirjuta siia väga palju detaile oma perest, sest ma ei tea, kuivõrd see neile meeldiks ja ega see ju nende süü pole, et mulle kirjutada meeldib. Pereema (K) ja pereisa (G) on lahutatud ning elavad eraldi linnades, üksteisest 7-minutilise autosõidu kaugusel. Emal on suur korter ja isal hiiig-las-lik maja. Ausalt, ma pole nii eepilises majas kunagi olnud. Aga nendest majadest-korteritest kirjutan vast kunagi rohkem, kui mul kaamera ka on, et saaksin vähemalt vaatest pilti teha (eepiline!). Kuna ema ja isa on lahus (aga nad saavad väga hästi läbi ja mõlemal on uued partnerid, isa girlfriend on täiega tore, ema peiksi näen ilmselt reedel), on poisid, kuueaastane M ja kaheksa-aastane E poole ajast ema ja poole ajast isa juures. See on väga keeruline süsteem ja mul on märkmik täielikult täis kirjutatud, kus ma mis ajal olema pean, aga sellega harjub ilmselt ära. Mõlemas kohas on mul oma tuba, aga K juures ei ole mul oma toas wifit, nii et ma ei tea, kui palju ma seal blogida viitsin.

Aga igatahes, minu esmamuljed: mu põhiline hirm oli see, et ma ei saavuta poistega kontakti keelebarjääri pärast, aga eneselegi hämmastuseks avastan juba pärast teist päeva, et ma mitte ainult ei saa väga paljust aru, millest mulle ja minu ümber räägitakse, ma suudan ka ise poistega enam-vähem suhelda. Ma arvan, et praegu saame me üksteisest umbes 50% aru, aga see olukord paraneb kindlasti kiirelt. Laupäeval alustan ka keelekursusi, mis seda kõike veel toetavad (hurraa laupäeviti kell 6.30 ärkamisele!) Ema ja isa on mõlemad supertoredad, isa on eriti tšill, ema on oluliselt nõudlikum, aga väga avatud suhtleja, nii et ma arvan, et misiganes konfliktid tekivad, me saame need lahendatud. Poistega olen ka siiani hästi läbi saanud, eriti väiksemaga, kes on lihtsalt selline nunnu päikesepoiss, et mina, kes ma vandusin, et ma poisse iial ei sünnita, olen peaaegu valmis oma sõnu sööma. Eile oli meil K-ga natuke stressi oma graafikute klapitamisega ja M tuli meie juurde: "Jääge positiivseks! Hingake! Homme on uus päev!" Ja natuke aega hiljem küsis ta mu käest, kas ma olen juba täiskasvanu. Ma küsisin talt, et mis tema arvab, ta jäi hästi mõtlikuks ja ütles siis, et sellele vastamiseks peab ta teadma, millal mul puberteet algas (jah, ta on kuuene). Oeh, lapsesuu...
Eile oli mul korraks väike murdepunkt ka, kogu infot oli korraga nii palju ja mind jäeti õhtul lastega pm üksi ja ma pidin neid söötma ja nad magama panema ja toad koristama ja õppima, kuidas erinevaid asju puhastatakse ja kuidas nende fäänsi triikrauaga triikida ja mul polnud endal olnud mahti mingi kaheksa tundi järjest süüa ja siis oli küll korraks selline tunne, et appi, ma tegin siiatulekuga kohutava vea, aga siis ma sain süüa ja skaipida ja esimest korda pärast kolme ööd korralikult magada ja siis me tulime siia isa juurde ja kõik oli väga tšill, nii et nüüd ma olen taaskord veendunud selles, mida ma juba ennegi teadsin: see EI olnud viga.

Vot nii. Pilte mul praegu ei ole, sest pole olnud veel mahti kaamerat välja võtta, aga nädalavahetusel on mul vaba aega ja loodetavasti on ilm ka veel ilus, nii et küll saab pilte ka! Täna oli muide siin 27 kraadi ja poisid ujusid basseinis, vesi oli 24 kraadi, aga ma unustasin muidugi oma ujumisriided K juurde. Homme pidavat lausa 29 kraadi tulema.