New Yorgi hotellidest

Eile õhtul, kui ma olin juba oksendamiseni Supernaturali vahtinud, otsustasin  hotelliasja kah ette võtta, et saagu siis juba kõik ühe päevaga tehtud. Olin ka varem broneerimislehtedel ringi kolanud ning ehkki me viimasel ajal oleme Keiuga oma suvistel rännakutel panustanud Hostelworldile, tundus seekord, et booking.com pakub hoopis paremaid hindu.
Mul ei olnud oma ööbimispaigale just suuri ootusi, ma tahtsin lihtsalt, et see oleks 1. odav, 2. seal oleks voodi ja koht, kus pesta, 3. ma ei peaks jagama tuba 11 võõraga, 4. asuks Central Parki läheduses (kuna ma New Yorgist suurt midagi ei tea, on see põhimõtteliselt mu ainus orientiir), 5. seal võiks olla wifi. Noh, ma ei tea, ei ütleks et need nõudmised just üüratult ebarealistlikud oleks, samas ei loonud ma endale ka hinna suhtes erilisi illusioone, kuna tegemist on siiski New Yorgiga ning ma jään sinna tervelt seitsmeks ööks ja ma olen üksinda. Booking.com pakkus mulle sobivas asukohas tegelikult ka päris rotikaid lahendusi ja ma hakkasin juba peaaegu endale tuba broneerima, kui mõtlesin arvustustele silma peale visata. Tavaliselt need mind eriti ei morjenda, sest olgem ausad, kui sa ööbimise eest suurt midagi ei maksa ja sa käid seal tõepoolest ainult magamas, siis kommentaarid nagu "köögis ei olnud paberkäterätikuid", "külastajad olid lärmakad" või "töötajad olid nii ebaviisakad ja ei lasknud meid ettemääratud ajast varem tuppa", ei avalda  just erilist muljet. Aga... kui juba neljas inimene kirjutab LUTIKATEST või linade vahel leiduvatest kubemekarvadest (ma pole küll eriline puhtusefriik, aga kusagilt läheb ka minu piir) või sellest, kuidas neilt krediitkaardilt kaks korda raha maha võeti ja pärast seda edasisest suhtlusest keelduti, siis see paneb ümber mõtlema küll. Ühes veidi kallimas hostelis oli võimalik broneerida endale üheinimesetuba, aga kommentaaridest selgus, et toad on omavahel kohati eraldatud VANNIKARDINATEGA ja kui veab, siis selliste seintega nagu avalikes wc-des, kus sein laeni ei ulatu. Kui tahad aknaga tuba, maksa lahkelt 100 euri otsa. See tundus kõik lihtsalt väga veider.
Lõpuks valisin natuke kallima ja natuke kaugema variandi (mis on tegelikult Central Parkist ainult 2,2 km kaugusel) ning sain hotelli, mille kohta kõige hullem tagasiside, mida ma siiani leidnud olen, on see, et toad on väiksed. Noh, eks ma pean siis oma Viini valsi harjutamise mõneks ajaks pooleli jätma. Samas on seal hotellis aurusaun, bassein, jõusaal, mängutuba (mis igane see on), köök ja ruum, kus teiste külastajatega hängida ning keegi rääkis ka katuseaiast. Tubades on konditsioneer, mis on Simoni jutu järgi augustis New Yorgis ülioluline, telekas, külmkapp (mis on eriti mugav) ja wifi. Lisaks, kui ma õigesti aru sain (ma loodan et sain), olen ma ka toas täitsa üksi, mis tundus mulle New Yorgi puhul oluline, kuna seal on kogu see sisseelamise aeg ja ajavahe jms, pluss elan ma Charlestonis niikuinii umbes viie võõraga pead-jalad koos, nii et võib-olla kulub üksiolemise aeg ära.
Washingtonis broneerisin endale voodi ühistoas, sest seal on mul suhteliselt suva, kus magada. Aga naljakas oli see, et peaaegu kõigis hostelites pakuti voodeid kas ainult meeste tuppa või tuppa, kus on mehed-naised segamini. Ma ei teagi, kas sinna reisib nii palju naisi, et kõik naistetoad on täis või mingil põhjusel neid ei olegi. Hmmm... Saame näha!