Kui kõik liigub järsku väga kiiresti

Reede öösel valdas mind korraga paanika. Mitte veel "appi, ma päriselt lähengi, kes nüüd kodus wifi tagasi toob ja kõigi sõpside toidujäägid ära sööb?" paanika ja isegi mitte vana hea "appi, kuidas teha nii et ma nädal aega New Yorgis üksinda olles hulluks ei lähe ja mis siis saab kui ma ei leiagi Charlestonist ühtegi sõpra või mis saab siis kui ma leian Charlestonist liiga palju sõpru ja mul ei ole enam kooli jaoks aega või kool võtab nii palju aega ära, et mul ei jagu enam aega sõpradele?!" Noh, ühesõnaga, mitte need paanikad, nende jaoks oskan ma juba valmis olla.
Ei, hoopis viisapaanika. Miks viisapaanika kui viisa on juba käes? Reedel kolasime vanaemaga grillfestil, kui ema pärast saatkonnas käiku mu viisat vaatas ja helistas, et kuule, midagi on vist valesti, sest su viisale on märgitud 19. august, mis on see päev, kui mul loengud pihta hakkavad. Ma rahustasin teda ja ütlesin, et seda tüüpi viisa puhul võib riiki siseneda 30 päeva varem ja lahkuda 30 päeva hiljem. Ma ei teadnud, kust ma seda teadsin, aga igatahes olin ma endas väga kindel ja tol hetkel selle peale rohkem ei mõelnudki.
Ja siis... siis õhtul, kui ma olin juba magama läinud, ei olnud ma enam mitte milleski kindel. Mind valdas totaalne paanika et midagi on kohutavalt valesti ja mulle on antud vale viisa ja ma pean kogu seda asja otsast peale alustama ja JÄLLE kõiki neid tasusid maksma või siis minema USAsse hoopis 19., aga siis ma jõuaksin liiga hilja kohale, sest kool juba käiks ja ma ei teaks, mis kus on, sest ma ei jõuaks sinna koolituse asjale ka ja kõik vaataksid mind etteheitvate nägudega ja oh aeg. Ja mõelda vaid, kui ma oleksingi reedel lennupiletid Estravelist ära ostnud nagu ma plaanisin, siis oleks ma pidanud kaks nädalat elama New Yorgi lennujaamas nagu Tom Hanks, aga mina ei oska isegi veetorudest purskkaevu ehitada! Ühesõnaga, Öine Paanikakris töötas täistuuridel ja ma ei osanud midagi teha ka. Püüdsin siis midagi oma nutitelefoniga guugeldada, sest päeval olin ma ju ometi olnud NII kindel, et kõik on täitsa õigesti. Muidugi guugeldasin ma unisena ja ähmase pilguga täiesti valesid asju ja paanika muudkui süvenes. Mul oli palav ja paha ja mu süda peksis ja kurk kuivas ja und ei tulnud ja kell oli juba peaaegu kaks öösel. "Mina ei lähegi!" jauras Öine Paanikakris. "See pole üldse mingi tore seiklus, see on üks lõputu jamamine ja kogu maailm on minu vastu ja kõik on paha!" Ma olin valmis juba kõigest loobuma, vaatamata nendele rahasummadele mille ma juba sinna projekti matnud olen ja sellele, et Charlestonis on kõik vist, nagu ma aru saan, kollektiivsel puhkusel, nii et polekski kedagi, kes mu loobumist kinnitada saaks.
Siis meenus mulle, et ma olin seda 30 päeva asja lugenud ühes e-kirjadest, mille Charlestoni koordinaator mulle saatnud oli. Nende andmete põhjal ja inglise keeles guugeldades sain meele pisut rahulikumaks ja ka Öise Paanikakrisi piisavalt maha rahustada, et isegi kui midagi on valesti, ei saa ma enne esmaspäeva absoluutselt mitte midagi teha, nii et suutsin kolme ajal vähemalt lõpuks magama jääda. Kuna päeval tunduvad asjad alati helgemad ja öised paanikad seda totramad, jäin tänase suhtes äraootavale seisukohale.
Täna pärast tööd helistasin siis USA saatkonda, et asjad täpselt üle kontrollida. Sina issand, KUI keeruliseks nad on selle süsteemi ajanud, enne kui sa lõpuks saad roboti asemel mõne inimesega rääkida! Igatahes, kui eelmisel korral tänati mind helistamise eest kaks korda, siis seekord võttis vastu üks (noor)mees, kes tänas mind lausa neli või viis korda (lõpus läks lugemine segamini) ning vabandas veel kolm korda, et ta pidi mulle nii palju tüli tegema ja mu nime küsima, et mu kõnet kusagile süsteemi registreerida. Ühesõnaga, ÜLIsõbralikud inimesed töötavad seal saatkonnas (seda ma nägin tegelikult kohapeal ka). Ta ütles mulle et jah, ma olen asjast täiesti õigesti aru saanud, passi trükitakse viisale programmi kestmise kuupäevad ning J-1 viisa puhul saan ma riiki siseneda 30 päeva enne neid kuupäevi ning lahkuda 30 päeva pärast.
See oli nii meeldiv uudis, et ma läksin pikema jututa Estraveli kodulehele ning, kuna ma juba reedel käisin ka seal kohapeal natuke asja arutamas, siis olin juba kindel mida ma tahan ning eriti kuna lennupiletid just soodsamaks (ilmselt) ei lähe, ostsin pikema jututa nad ära ka. Ehk siis, ma lahkun Euroopa pinnalt 3. augusti hommikul kell 9.40 Riiast. Korra ma natuke kõhklesin, kas ei oleks äkki mõistlikum minna hoopis 6., kuna siis olid ka lennuhinnad enam-vähem normaalsed, aga Keiu, kes teab ikka, mida teha, arvas, et palju mõistlikum on veeta need kolm päeva juba New Yorgis kui Eestis närviliselt reisi oodates.
Lennufirmaks sai Uzbekistan Airways, mille nimi kõlab küll kahtlaselt, aga Estraveli inimesed kinnitasid, et nad müüvad sinna suht tihti pileteid ja mitte keegi pole veel kurtnud ning lisaks lendab see lennufirma USA vahet juba kümme aastat, nii et ohtu et nad mööda lendavad, vist ka ei ole. Igatahes oli see umbes 200 euri odavam kui mistahes teine lennufirma (skyskannerist oleks vbolla 50 euri odavamalt saanud, aga siis oleks sinna minek umbes 30 tundi võtnud), pagasipiirangud on normaalsed, SEAL SAAB SÜÜA (ja nii palju kui  ma aru olen saanud, siis seda sööki täiega kiidetakse) ja mis kõige tähtsam - tegu on otselennuga, ehk siis pühapäeva hommikul umbes poole kümnest istun lennukisse ja samal päeval kohaliku aja järgi poole ühest maandun. Nii et mul jääb piisavalt aega oma hostel üles otsida ja ajavahe välja magada ning loodetavasti olen juba järgmisel päeval valmis NY-d juba tormijooksuga vallutama!
Kuna ma juba asjaajamiste lainel olin, tegin ära ka oma reisikindlustuse. Võtsin selle, kus rasedusega seotud kulusid ei kaeta, nii et tuleb üritada mitte paljunema hakata (haha). Tegelt võiks juba siis ööbimise ka kinni panna ja olekski olemas! Eriti hea on see, et ma sain Estraveli kaudu lennupiletite eest paypaliga maksta, nii et kahanes hoopis mu paypali konto, kuhu ma umbes aasta olen Austraalia tõlkefirmalt saadud palka kogunud, mitte mu tavaline pangakonto, mis muidu juba veits nutuseks kiskus.

Jääme järgmisi paanikaid ootama!