Kui ma selle võistluse kolme sõnaga kokku võtaks, siis need oleks "siia ma suren". Jeesus kristus ma ütlen, kõik oli nii vastupidine Rakvere jooksule kui üldse olla sai.
Räägime alustuseks sellest ilmast. Mulle lubati midagi hoopis muud! Mulle lubati 19 kraadi, väikest vihma ja tuulevaikust. Ma sain 17 kraadi, lauspäikese ja võrdlemisi tugeva tuule. Ehk siis üsna sarnased tingimused Maijooksule, aga seal massi sees ja puude vahel oli ikka nii palav, et ma esimesed kuus kilomeetrit arvasin küll, et ma annan otsad. Jumal tänatud Kristeli eest, sest muidu ma oleks lihtsalt halisedes ennast umbes teise kilomeetri peal kuhugi kraavi heitnud ja seal ennast haletsenud, et ma mitte iialgi iialgi 10 km alla tunni ei jookse.
Tegelikult kõike ilma kaela ka ajada ei saa. Esiteks olid mu jalalihased endiselt valusad, kuna ma leidsin, et pärast kolmekuust trennipausi on kolm päeva enne jooksu väga hea mõte proovida ära "Brazilian butt lift" trenn. Noh, vähemalt mu tagumik on nüüd kõvasti kõrgemal kui varem (also sihin selle poole, et paari kuu pärast hakkab automaatselt see laul mängima, kui ma mõnda ruumi sisenen), aga selle pandiks oli see, et paterdasin veel jooksule eelneval päeval ringi nagu piparkoogimehike ja pühapäeval oli trepist allaminek endiselt üsna dramaatiline ettevõtmine. Teiseks panin riietusega veits mööda, sest Teresa tegi mulle juba märkuse, et miks ma oma sünnipäevaks saadud särgiga ei võistle (vt siit) ja 17 kraadi tundus nagu paslik ilm selle selga tõmbamiseks. AGA. Selle särgi probleem on, et kuigi ta on absoluutselt võrratu, on sellel nii kõhul kui seljal suured pealetrükitud pildid, mis ei lase kahel üsna suurel alal kehast ennast jahutada ja õhku ei pääse ka läbi. Kolmandaks kaotasin oma kesiste snaipimisosksute tõttu juba esimese 100 meetri pealt Kristeli ära ja ma pidin ikka VÄGA suuri kiirendusi tegema, et ta blond pats rahva seast uuesti üles leida. Aga need kiirenda-pidurda-kiirenda-pidurda (max tempo oli 3 midagimidagi minutit) lõigud tõmbasid pulsi nii üles ja ega ta enam väga alla ei läinudki - teisele sillale minnes oli kellal number 188 ja kogu jooksu keskmine 182 (Rakveres oli keskmine 163). Ei aidanud vee pähe kallamine ega midagi, pulss oli laes, päike küttis ja jalad olid tühjad.
Mu peas vasardas pidevalt ühe treeneri küsimus, et kui palju sa seda tahad? Ja mu vastus oli alati "Mitte piisavalt". Sest ma pole lihtsalt harjunud asju läbi higi ja vere ja pisarate tegema, see võtab minu jaoks kogu rõõmu ära ja alla andmine ei olnud kaugel. Aga siis ütles Kristel (kes muidu üldse mind täiega vedas ja mu tuju üleval hoidis), et me oleme omale piisavalt aega varusse jooksnud, et kui ka lõpuni lihtsalt sörgime, saame ikkagi oma soovitud aja kirja. See ei teinud mu enesetunnet küll otseselt paremaks, aga andis lootust ja kui ma kuskil pärast kuuendat kilomeetrit särgi seljast ära tõmbasin, siis läks juba päris heaks. Siis oli minu kord Kristelit vedada, sest talle ei sobinud jälle see lõpp eriti. Finišijoone ületasime käest kinni ja suure naeratusega, aeg tuli 59:12 (mitte 58:01, nagu ma unes nägin) ja lõppemotsioon oli positiivne, aga ma arvan, et edaspidi võib rahuliku südamega hakata nendel jooksuüritustel lulli löömas käima (kostüümijooksud ja muud sarnased), sest ega mul muid ambitsioone ei ole.
Muide, ei tahaks küll oma saba kergitada, aga minu arust ma näen selja tagant täitsa sportlik välja :D
No comments:
Post a Comment