Eelmisest nädalast

No kas sa näed, jälle on pühapäev. Ma olen praegu nii suures eufoorias meie eilse väljasõidu pärast Myrtle Beachi, aga katsun eelmise nädala siiski kuidagi kokku võtta ja teen Myrtle Beachist eraldi postituse, kui teistelt ka pilte saan. Sest meil on kamba peale nii palju ägedaid pilte! Ja meil on nii äge kamp! Ma olen nii õnnelik.

Aga igatahes. Nädal tormas jälle mööda nagu poleks seda olnudki ja me võtsime asja suhteliselt rahulikult, sest kool pressib peale ja lõppkokkuvõttes tulime siia siiski ju õppima. Üldiselt mööduvad kõik mu päevad ühikas-kool-raamatukogu-ühikas rütmis ja enamjaolt on nii kiire, et mine või hulluks. Sõin neli päeva järjest hommikusöögiks ülikooli kohvikust näpatud banaane, sest meil polnud aega toidupoodi minna (sinna peab u 20 minutit kõndima ja sinna kanti ei soovitata pimedas ega üksinda minna). Aga nüüd on mul mune JA peekonit. Muhahaa.
Mul pole ausõna aimugi, mida me esmaspäeval tegime, aga ilmselt me midagi ikka tegime. Kui midagi muud ei teinud, siis poest sushit ostsime kindlasti.
Teisipäeval tähistasime ühes peenes Itaalia restoranis Sammie ja Eelke sünnipäeva. Selle hetkeni kui me restorani jõudsime polnud mul aimugi, kes on Eelke. Nüüd ma siis tean. Üks Hollandi noormees on. Ja see ongi kõik, mida ma temast tean. Mina ei saa oma õhtusöögi üle kurta, aga see toit oli tegelikult selle kvaliteedi kohta ikka hullumeelselt kallis. Mina sain kõhu täis ja nautisin, aga Teresa näiteks maksis 25 dollarit... kuue raviooli eest.
Kolmapäeval läksime Teresa ja Astridiga lõpuks toidupoodi ning Astrid läks sealt edasi supersalajasele krepiõhtule (kuhu meid kutsutud ei olnud) ja meie ostsime manti ning suundusime Sebastiani juurde, kus Teresa küpsetas oma erilisi lihapalle ning Sebastian kostitas meid veiniga (sest nende ühikas tohib juua). Vaimustav. Lihtsalt vaimustav.
Neljapäeval sõitsime Teresaga Põhja-Charlestoni, kus on hiiglaslik kaubanduskeskus, kus saab naeruväärse hinnaga firmariideid osta. Kuna mul kulusid mu ainsad lühikesed püksid läbi ja tahtsin tänaseks peenes majas õhtusöögiks uut kleiti, siis ei olnud meil seda trippi enam kuhugi edasi lükata. Olime kokku seal neli tundi, mina sain terve hunniku asju, mida mul vaja oli ja mida ma pole siiani raatsinud osta (muuhulgas ilusa kleidi ja Guessi lühikesed püksid u 10 euro eest). Tagasi hakkasime tulema kaheksa ajal, aga buss läks katki ja see oli päris hirmus, sest Põhja-Charleston on karm kant ja hetkega läks kottpimedaks ning mitte kedagi peale meie bussis ei olnud... aga lõpuks saime ikkagi asendusbussi ja üheksa paiku olime kodus tagasi. Sõime sushit ja vaatasime sarju.
Parajasti on Charlestonis restoraninädal, mis tähendab see seda, et kõik peenemad restoranid panevad välja erimenüüd, mille raames saab head toitu oluliselt odavamalt. Me plaanisime ka mõnda restorani külastada, aga kuna ma olin parajasti raamatukogus ja tüdrukud ei saanud mind kätte, siis käisid nad ilma minuta. Ma ei saanud selle üle küll kaua kurvastada, sest Jose oli broneerinud kuus kohta ja neil oli kaks kohta üle, niisiis panime ilusad riided selga ja sõime õhtust Jose, Thomase, ühe Ameerika tüdruku ja ühe Ameerika poisiga (nimesid ma ei mäleta). Õhh.. kolm käiku 20 dollari eest ja mul oli pärast eelrooga (krabisupp) juba kõht ääreni täis. Pearooga (kohalik toit, mis tuleb ära proovida, shrimp and grits ehk siis krevetid ja midagi pudrulaadset) pressisin sisse umbes poole ja magustoitu ei tahtnud ma enam nähagi. Ameeriklased ja nende portsjonid!
Pärast sööki läksime umbes tunniks Waterfrontile, sest Ameeriklased polnud seal veel käinud ja siis läksin ma veel edasi Sebastiani juurde, kus käis suuremat sorti tekiilajoomine. Mina juua ei tahtnud ja õhtu venis suht pikaks arvestades seda, et me pidime laupäeval kell seitse ärkama, aga ma ei julenud üksi koju ka kõndida (ülikooli turvainimestel on tõepoolest õnnestunud meid ära hirmutada), nii et magama saime alles kahe ajal. Mitte, et ma oleks laupäeval mingigisugust väsimust tundnud... aga sellest õige pea!

Nädalavahetus

Kui keegi peaks minu turvalisuse pärast muretsema, siis olge rahulikud, ma olen väga heades kätes. Selle eest hoolitseb tütarlaps, keda me mõnikord hellitavalt Hitleriks kutsume.
Reede õhtul toimus ühe ameeriklase Benjamini majas pidu, kuhu oli tungivalt soovitatav mingi riigi toitu kaasa võtta. Mult küsitakse siin pidevalt, millised on Eestile omased toidud ja ma ausalt ei tea, sest väga paljud (hapukapsas ja igast vorstid) on ju põhimõtteliselt samad, mis Saksamaal ja katsu sa neile seletada, mis on kama (või seda neile siin pakkuda). Igatahes otsustasin, et teen mustikakooki (Eesti-Soome, toimedo-tomaado). Astrid tegi kreppe ja sakslased otsustasid ise soolakringleid teha. Teresa kutsus külla Sebastiani ja Eva ja leppisime kokku, et saame mingi aeg reede õhtupoolikul kokku ja võtame teise korruse köögi enda valdusesse.
Meie ühikas on aga rangema režiimiga kui nii mõnedki vanglad. Iga kord, kui sisse tuled, pead oma kaardi registreerima ja pilti näitama ning öösiti istub lauas relvastatud valvur. Igasugune alkohol on absoluutselt keelatud ning neil on õigus kotte (ja tube) pisteliselt läbi otsida. Kaks brasiillast olevat eelmisel nädalal üritanud tulla sisse KAHE pudeli õllega ja jäid vahele ning sellest teatati meie korruse korrapidaja-laadsele inimesele, kes otsustas, mis neist saab. Üks läks mõneks ajaks vangi ning teine registreeriti maha kõigilt oma ainetelt, mis katkestas tema immigrandistaatuse ja ta pidi koju tagasi minema. Ma üldse ei kahtlegi, kes see korrapidaja oli, kes asjade edasist käiku määras.
Igatahes olime sakslasi juba mõnda aega oodanud, kui neid ikka veel ei tulnud (ja sakslased ei hiline kunagi). Astrid läks siis vaatama, et mis värk on ja seal nad olid, kaasas ka Sammie Hollandist, ja ootasid uste juures, sest neid ei lastud sisse. Vaatamata sellele, et neil on Charlestoni kolledži piiksukaart, ei saanud nad sisse, sest nad ei ela siin. See tähendas seda, et Astrid pidi nad sisse registreerima, siis selgus aga, et üks inimene saab sisse registreerida maksimaalselt kaks külalist. Siis pidin ka mina pidin alla ronima ja ühe "enda peale võtma".
Lõpuks saime siis kõik kööki ja kukkusime küpsetama, iga natukese aja tagant astus mõni kohalik sisse ja küsis, mida me ometi teeme, sest lõhn oli nii hea. Arvestades seda, et mul polnud neid vahendeid, millega ma harjunud olen, tuli mul kook suhteliselt valutult välja, ainult põhi jäi veits kahtlane. Astrid tegi esimest korda elus kreppe ja lennutas neid väga osavalt õhus, et neid ümber pöörata. Aga sina issand, kui keeruline on soolakringleid teha! Neil võttis see kokku kolm tundi ja selle lõpuks valmis 16 väikest kringlikest. Kõigepealt kergitati tainast ühte ja teistpidi, siis voolis Sebastian kringlid ja siis tuli iga kringlike 30 sekundiks keevasse söögisoodaga vette pista ja alles siis sai need ahju panna. Teresa võttis ühe ampsu ja ütles pettunult, et need ei ole õiged brezelid, aga minu arust said täiega head.
Kuna aega hakkas väheseks jääma, jätsime oma külalised väga viisakalt kööki koristama ja tulime ise alla duši alla. Mõne aja pärast kostis meie uksele koputus ja seal seisis preili Hitler isiklikult, ilmselgelt väga ärritunud. "Kas teie jätsite oma külalised üksinda?!" Meie muidugi ei saanud oma kuriteo tõsidusest aru ja ei osanud kuidagi adekvaatselt reageerida, mille peale läks ta veel rohkem endast välja. "Üks poiss on praegu KÖÖGIS. Üksinda! Ta oleks võinud midagi põlema panna! Ma sain teised kaks endaga kaasa tulema, aga ta keeldub lahkumast, sest ta ütleb, et tal on midagi ahjus!" Me üritasime siis sirget nägu teha ja vabandasime ette ja taha ja ta rääkis meile väga kannatlikult, et ta pole vihane, lihtsalt väga väga pettunud, et me reeglitest kinni ei pea ja kuigi ta üldse ei tahaks seda teha (jaa muidugi), siis ta peab nüüd minema ja registreerimislaua inimestega rääkima ja nad otsustavad koos, mis meie karistus saab olema. Kuna me oleme rahvusvahelised, siis ta avaldas lootust, et me ehk pääseme seekord hoiatusega, aga kui me seda veel teeme, siis järgmine kord peame mingisuguse komitee ette astuma. Aga et me peame kohe, OTSEKOHE minema ja oma külalised kokku korjama. Arutasime siis, et kes Sebastiani teiselt korruselt ära toob, mis muidugi neiut jälle ärritas, sest talle võib järele minna AINULT see, kes ta sisse registreeris. Ragistasime ajusid ja jõudsime järeldusele, et mina see vist olin, nii et ma ronisin teisele korrusele ja läksin kööki ja kujutate ette, mida see ÕUDNE sissetungija seal tegi? Ta KORISTAS. Ta oli ära puhastanud kogu köögi, kaasa arvatud pliidi, mida Anita sõnul siiani keegi puhastanud polnud, kõik nõud ära kuivatanud ja kappi pannud. Ma ei imesta, et Sebastianit ta oma ühikas Martha Stewartiks kutsutakse.
Nemad olid muidugi ka peapesu saanud ja tüdrukud olid allakorrusele kupatatud. Naersime Sebastianiga, et see on  ikka tore, kui rahvusvahelistes üritatakse kodust tunnet tekitada - mulle natuke Nõukogude Liitu ja talle natuke natsisaksamaad. "Nii juhtub, kui väikestele inimestele liiga palju võimu anda," vangutas Sebastian pead. Tüdruk on umbes 1,50 pikk ja oi kui kuri. Ülejäänud õhtu läbiv nali oli see, et ma ei tohi Sebastianit hetkeks ka silmist lasta, muidu saadetakse meid maalt välja.
Lõpuks jõudsime peole, mis toimus umbes teises maailma otsas ühe ajaloolise puumaja teisel korrusel. Minu suureks rõõmuks kadus mu mustikakook umbes 20 minutiga ja kõik kiitsid seda, mis oli tore. Steffano tegi ehtsat Itaalia pitsat, mis oli lihtsalt imeline. Kaua me seal siiski olla ei suutnud, sest seal oli väikses ruumis umbes 40-50 inimest ja talumatult palav. Väljas oli 30 kraadi ja see tundus sellega võrreldes jahe. Võtsime Teresa ja Sebastianiga kaasa pudeli veini ja läksime sellega vaikselt allakorrusele esikulaadsesse ruumi, kus oli vähe parem olla. Mulle piisas jälle ühest topsikesest et suhteliselt lõbus olla, sest see kuumus oli lihtsalt üle mõistuse. Ühe ajal mõtlesime, et läheks õige Waterfronti ja hüppaks üheskoos purskkaevu. Meiega lõid veel kampa Sammie ja Thomas. Öö oli niiiii palav jälle, aga mingil seletamatul põhjusel olid mõlemad purskkaevud suletud, nii et me istusime niisama vee ääres ja vaatasime tähti ja see oli muidugi imeline. Ma ei saa sellest vist kunagi küll.
Voodisse jõudsime nelja ajal ja mul oli plaanis pool järgmist päeva magada ning siis natuke õppida. Teistel oli randamineku plaan, aga ma isegi ei kaalunud seda, sest tundsin, et ei viitsi. Kella kaheksast olin aga järsku ärkvel mis ärkvel ning kui ma Teresa poole vaatasin, siis vahtis ta mulle suurte silmadega otsa, hüppas voodist välja ja ütles, et ma tuleks nüüd, meil pole palju aega. Ma ei saanud suurt midagi aru, aga Teresa kutsus mind väga nõudlikult, nii et ma vedasingi ennast üles ja hakkasin riidesse panema, ise teadmata, kuhu me läheme. "Sa rätikut ja ujumisriideid ei võtagi kaasa või?" küsis Teresa imestunult. Üritasin seletada, et ma tegelikult randa eriti minna ei viitsi, aga lõpetasin poole sõna pealt, sest edasi magada ma poleks saanud ja pärast neljatunnist und ei oleks õppimisest ka suurt midagi välja tulnud, seega viskasin rannaasjad kotti ja me kiirustasime teistega kohtuma.
Seekord pidime endale ise transpordi muretsema, jumal tänatud ettevõtlike sakslaste eest. Pärast umbes 45-minutilist trollysõitu olimegi jälle Isle of Palmsi rannas. Parajasti oli tõus ja seal oli nii palju inimesi, et meil oli tõsiseid raskusi koha leidmisega. Lõpuks otsustasime, et vahet pole, nii kuum on, et keegi veest väljas lesida niikuinii ei taha ja läksime vette. See oli nii LÕBUS! Lained olid hiiglaslikud ja pärast igat suuremat lainet pidid kõik paaniliselt kontrollima, kas neile ikka riided selga jäid (mõnikord ei jäänud ka). Õhk oli 35 kraadi ja vesi 29, nagu me pärast lugesime. Mina olin rannas kaks tundi ja tulin varasema trollyga koos Eva ja ühe prantsuse tüdrukuga tagasi, teised jäid veel sinna. Tagasisõit kestis... igaviku. Loomulikult ei jõudnud ma hommikul midagi süüa peale banaani, nii et see hakkas täiega tunda andma, aga kuna meil oli vaja inimesi siit ja sealt peale korjata, võttis tagasisõit poolteist tundi. Äge oli see, et me saime teha tasuta väikese ringi Boone'i istanduses, kuna me võtsime sealt mõned inimesed peale. Muidu on istanduse pilet 20 dollarit. Seal oli täiega ilus.
Laupäeva õhtul toimus JÄLLE mingi korteripidu, aga ma otsustasin, et mulle mõneks ajaks punastest topsidest aitab, nii et ma jäin koju (olin esimest korda esimesest ööst saadik siin täiesti üksi, päris veider oli). See tähendas seda, et ma magasin pühapäeva öösel lausa ÜHEKSA tundi ja olin terve päeva väga produktiivne. Kuna ma puhkasin suhteliselt hästi välja, viisin lõpuks esimest korda oma uued neoonroosad Nike flexid jõuksi ja müttasin seal umbes 1,5 tundi... sest ma olen hull. Tagasi tulles muidugi jalalihased täiega  värisesid, aga täna saan isegi käia, nii et norm! Homme on kindlasti hullem.
Õhtul vaatasime jälle teiste rahvusvahelistega nädala jooksul tehtud pilte (mina olin täpselt ühe pildi peal) ja siis pärast veel kõik koos väga "rõõmsameelset" filmi Dallas Buyers Club.
Ja nii see aeg läheb! Ülehomme saab mul juba kuu aega Ameerikat. Ja ma tahan veel!

 Mustikakook

 Kuidas prantslased kreppe teevad

Bretzel

 Punased topsid!

 Boone'i istandus

 Orjade majakesed

 Mõis ise

Trolley ja Charlestoni kuulus sild

Trenniaeg! Vaimustavad jalanõud, muide. Iga kord, kui alla vaatan, jään pimedaks

Kõik, mis siiani tehtud

Ma peaksin muidugi jälle lugema, aga patustan siiski ja teen päevade kaupa väikese ülevaate, mis me siiani teinud oleme, sest muidu ma unustan ja ma tahan mäletada!

1. Neljapäev, 14. august jõudsin ma siia ja ei teinud midagi, sest kedagi polnud veel siin. Magama läksin sellele vaatama pool üks.
2. Reedel käisime rahvusvahelistega ülikooli kohvikus õhtust söömas ja kaheteist ajal jõudis kohale Teresa. Rääkisime üheni öösel juttu.
3. Laupäeval käisime Astridi ja Teresa (vist) semudega õhtust söömas ja Waterfronti pargis. Magama jõudsime poole ühe ajal.
4. Pühapäeval toimus "pidu", kus sai "süüa", nagu me armastame öelda. See oli siis see esmakursuslastele mõeldud pidu ülikooli korvpallihallis. Pärast seda läksime peahoone parki teiste rahvusvahelistega tutvuma ja olime seal südaööni.
5. Esmaspäeval käisime väiksema rahvusvaheliste seltskonnaga ühes õllekas istumas (mina õlut ei joonud, jumal tänatud, sellise jubeduse eest palju raha maksta oleks eriti nukker olnud) ja läksime "varem" koju, st natuke pärast südaööd.
6. Teisipäeval käisime esimest korda rahvusvahelistega sushit söömas, aga kuna me läksime sinna nii hilja ja ootasime tunnikese lauda ja siis veel tunnikese sushisid, saime süüa alles üheteistkümnest. Pärast sattusime Teresaga naltsisoone peale ja naersime poole kaheni.
7. Kolmapäeval käisime elava muusikaga baaris nimega Republic, jõime täiega head veini ja loomulikult ei läinud üheteist ajal sealt ära minnes koju, vaid hoopis Waterfronti parki ja hüppasime purskkaevu. Südaöö oli ammu möödas, kui koju jõudsime.
8. Neljapäeviti on kohas nimega Mynt valik jooke ühe dollariga. See oli väga pöörane õhtu. KÕIK olid väga purjus (kui sa ikka saad viinakokteili ühe dollari eest, kus viina ja mahla on pooleks, siis pole imestada) ja tantsisid läbi öö, kuni pidu kella kahest ära lõppes. Magama läksime vist pool kolm ja järgmisel hommikul olid kõik ikka veel suhteliselt purjus.
9. Reedel pidasime Itaalia poisi Steffano 21. sünnipäeva tema valitud burksikohas ja teised läksid sealt veel mingisse toredasse kohta edasi, aga kuna ma olin nii väsinud, siis tulin koju tagasi... ja rääkisin poole üheni Astridiga juttu, sest teda ei lastud sisse.
10. Laupäeval toimus ühe kohaliku tüdruku juures korteripidu (punaste topsidega!), pärast mida osad läksid jälle kuhugi edasi, aga ma tundsin ennast selleks ajaks juba, nagu kõnniksin unes, nii et ma otsustasin koju minna. Thomasel oli halb olla, nii et me läksime koos... ja lobisesime lõpuks südaööni koridoris väga elulistel teemadel.
11. Pühapäeval vaatasime rahvusvahelistega nädala jooksul tehtud pilte ja naersime nii, et pisarad silmis. See kestis umbes kümneni ja ma ausalt ei mäleta, mida me pärast seda tegime, aga magama läksime ikka pärast südaööd.
12. Esmaspäeval mõtlesime, et võtame vabalt ja ei tee midagi, aga siis läksime Sebastianiga burksi sööma ja pärast istusin brasiillastega südaööni köögis ja rääkisin juttu (sellest ma juba kirjutasin).
13. Teisipäeval käisime jälle sushit söömas ja siis ookeani ääres (sellest ma ka kirjutasin).
14. Kolmapäeval tegime Asakole üllatust ja siis pidime siia tagasi tulema, et oma toakaaslaste ja boksikaaslaste lepingud allkirjastada (ma tean :D) ja siis hakkasime tüdrukutega plaane tegema, millal kuhu minna, aga ma olin voodis kümme minutit ENNE südaööd! Noh, magama jäin ühe ajal, aga siiski!
15. Eile toimus rahvusvaheliste klubis tutvumisõhtu ja siis pärast seda veel tutvumine selle raamatuklubiga, millega ma juulis liitusin (ja siis ära unustasin) ja õhtul mõtlesin et okei, loen natuke ja lähen varem magama (haha) ja kui ma kella vaatasin oli aeg JÄLLE veerand üks. Aa, käisin ka Waterfronti pargis ja seal oli niiiii palju delfiine! Ja nad hüppasid! Vaimustav.

Täna toimub ühe Ameeriklase Benjamini majas pidu, kuhu kõik viivad oma "kohalikku" toitu ja kuulavad erinevate maade muusikat ja on muidu muhedad. Homme läheme võib-olla geibaari, võib-olla mitte, kes teab. Aga ma ei tunne enam väsimust! Ehk sellepärast, et ma tunnen ainult külma, kuna meil parandati kliimaseade ära ja nüüd on tubades püsivalt 17-18 kraadi.

Surprise!

Eile oli ühel Jaapani tüdrukul Asakol sünnipäev ja Marino organiseeris talle üllatuspeo. Kõigepealt saime kõik peahoone ees kokku ja tegime grupipildi, mille Marino lasi ära raamida ja siis kirjutasime kõik kaardile alla. Poole kaheksast viisid teised Jaapani tüdrukud Asako välja sööma ja meie hiilisime umbes 30-35 inimesega linna kõige popimasse magustoidukohvikusse, kus me neid ootama jäime.
See oli mu esimene üllatuspidu ja see oli nii põnev! Me olime nagu väikesed lapsed, üritasime hästi tasa olla, mis ajas meid muidugi lakkamatult itsitama ja Marino oli nii elevil, hiilis ringi ja üritas luurata, et kas nad juba tulevad. Ja siis jõudis sünnipäevalaps trepist üles ja kõik hüppasid püsti ja hüüdsid "SURPRISE!" ja hakkasid (täiesti spontaanselt) talle sünnipäevalaulu laulma. Ausalt, see nägu, mis talle pähe tuli oli lihtsalt VÕRRATU. Tal ei olnud kogu asjast aimugi (või vähemalt oskas ta väga hästi teeselda), tal purskasid pisarad silmist ja ta lihtsalt seisis seal ja korrutas thank you, thank you. See tunne oli lihtsalt imeline! Kõigil olid silmad märjad, sest see õnnestus nii hästi ja ta oli nii rõõmus ja tänulik, täpselt nagu Astrid ütles, tunne oli selline, nagu oleks endal sünnipäev olnud. Ja siis toodi talle küünlaga koogitükk ja ta puhus küünla ära ja kõik plaksutasid ja olid üleüldiselt eufoorilised. See oli üks toredamaid hetki siiani.
Nüüd muidugi hakkavad kõik midagi erilist oma sünnipäevaks eeldama, sest vaevalt Marino kellegi kõrvale jätab, nii et see üllatus ei saa enam kunagi nii suur olla, aga siiski. Üllatuspeod. Ma saan täiega aru, miks Ameeriklased neid teevad!

Igavene kesköö

Ma ei taha leppida sellega, et mu eufooriline mesinädalatefaas siin on juba lõppenud, aga ma pean tunnistama, et noorte inimestega sammu pidamine on RASKE. Plaanin Floridasse pensionile minekut. Ma lihtsalt ei tea, kuidas see nii on, et iga kord, kui ma kella vaatan, on kesköö. Ja ma olen jälle ärganud kell seitse ja ma olen jälle kodust umbes poole tunni kaugusel ja ma tean, et ma ei saa jälle magama enne kella ühte. Viimasel ajal ei saa ma isegi Marinot süüdistada, sest meie ühised "rahvusvaheliste" üritused on toimunud kas varem või üks õhtu näiteks ei toimunudki midagi (eksole!).
Eile käisime jälle linna popimas kohas sushit söömas, sest teisipäeviti on seal 50% soodsam. 12 tükikest saab umbes viie euroga ja see on nii HEA. Me maandusime oma 35 inimese suuruse pundiga seal juba pool kaheksa, nii et kümnest oli kõik söödud. Aga noh, kuidas sa lähed koju, kui õhtu on nii soe (kuigi mitte enam palav) ja ookeanilt tuleb tuul ja ühesõnaga otsustasime oma väikse kambaga ookeani äärde Waterfronti parki minna, noh nii pooleks tunniks ja siis normaalsel ajal magama saada. Seal on selline puidust moodustis, ma ei tea, kuidas seda kutsutakse, midagi kailaadset, aga samas ka mitte, igatahes see viib vee kohale ja seal on imelised suured kandilised pingid, millel lesida ja tähti vaadata. Teresa ja Sebastian (maailma kõige Hollywoodilikumal moel geipoiss, kes on lihtsalt niii imearmas. Ja poliitiliselt ebakorrektne. Vaimustav) tukkusid ühel pingil, mina, Jose, Astrid ja Thomas pooleldi istusime, pooleldi lesisime teisel ja kõik olid lihtsalt nii väsinud, et see vestlus oli hüsteeriliselt naljakas. Õnneks oli tuul piisavalt jahe, et me ei saanud magama jääda, muidu oleks hommik meid sealt pinkidelt leidnudki. Küsisin Thomaselt, et kas ta on ka märganud, et viimasel ajal oleks nagu kogu aeg südaöö ning ta heitis pilgu oma käekellale ja hakkas naerma, sest loomulikult hakkas kell kümne minuti pärast kaksteist saama. Ja loomulikult ei saanud me sealt kohe minema. Loomulikult ei saanud me oma lobisemisi tee peal lobisetud. Loomulikult saime magama kell üks. Ja loomulikult ärkas meie kõrvaltoa tüdruk kell seitse, sest tal on kool kell kaheksa IGA PÄEV ja me jagame vannituba, mis on otse mu pea taga. Ma ikka teesklesin umbes üheksani magamist, kuigi mul on hunnik lugemist teha. Ja nüüd ma patustan siin blogimisega, aga kohe kui see valmis saab, torman raamatukokku. Töö hulk on vähemalt Euroopast tulnutele suhteliselt absurdne. Mul on praegu pooleli KUUS raamatut, neist kolm õpikud ja kolm romaanid, mille põhjal tuleb ülidetailsed esseed kirjutada. Ja kõik peab olema loetud umbes järgmiseks nädalaks. Ja kodused ülesanded peaaegu iga päev. Oeh.
Aa, ja üleeile näiteks ei läinud ma hilja magama mitte sellepärast, et me oleksime kodus rahulikult filmi vaadanud, nagu plaanis (ja see oleks tore olnud). Esmaspäeval ma ärkasin ja läksin raamatukokku, olin seal kaks tundi, siis oli mul kaks loengut, pärast mida läksime tüdrukutega lõunale, pärast mida läksime Teresaga päikseprille ostma. Me saime siin mingid kupongiraamatud, millega saab Ray Banide eest 30 doltsi alla ja kuna see päike siin on nii ere, et mu silmad on pidevalt punased, leidsin, et oleks aeg esimeste "päris" päikseprillide jaoks. Need on lihtsalt nii vinged, et mul pole sõnu. Siis läksime loomulikult ookeani äärde, kui Teresale meenus, et tal on tegelikult üks loeng veel ja mulle meenus, et ma pidin raamatukokku minema. Tema läks siis kooli ja mina lugema ja kusagil seal vahepeal mainisime oma Brasiilia naabritele, et vaataks õhtul filmi. Aga kui me tagasi koju jõudsime, kutsus Sebastian meid sööma ja kuna me olime täiega näljased, proovisime ära väidetava Charlestoni parima burksi (mis ei olnud just midagi väga erilist) ja Sebastian teatas, et tema tahab nüüd šokolaadikooki. Kuna aga kõik kohad olid kinni, siis otsustas ta, et tahab hakata šokolaadikooki KÜPSETAMA, nii et me suundusime oma pisikesse apteek-toidupoodi. Ma ei tea, kas asi oli burgeris või nende asjade nägemises, mida nad oma kooki plaanisid panna (valge šokolaadi küpsised, snickersid, maapähklivõi, šokolaad ja vahukommid), igatahes lõi mul kõhtu valu ja siis teatas Astrid ka, et tal kõht täiega valutab, nii et me läksime kahekesi koju. Hiljem saatsid nad mulle koogist pildi ja ma sain juba selle vaatamisest peaaegu suhkruhaiguse.
Lesisin voodis, lugesin natuke raamatut ja mõtlesin, et läheks õige varem magama, kui uksele koputati ja seal olid Alyson (kes on Teresa isiklik brasiillane) ja Thomas (kes on meil Astridiga kahepeale), kes teatasid, et nad tulid nüüd filmi vaatama... mille me loomulikult unustanud olime. Ma ütlesin endamisi ühe päris koleda eestikeelse sõna, aga kutsusin nad siiski sisse (muidu oleks nad pidanud tervelt 20 meetrit tagasi koju kõndima, oh ei!), sest tegelikult mulle meeldib nendega aega veeta, või üldse kellegagi, kes tuleb minu jaoks väga erinevast kohast ja tahab sellest meeleldi rääkida. Filmi me ei vaadanud, sest Teresat polnud ja Astrid oli rivist väljas, aga istusime niisama köögis ja rääkisime Brasiiliast ja Eestist ja elust, mis oli vaimustav... kuni käes oli jälle südaöö ja rohkemgi.
Eile, muide, pidime Teresaga varem magama minema, et täna tõusta ja jooksma minna. Ma ei loo endale enam illusioone.

Isle of Palms

Ehkki ma peaksin praegu homseks õpikut lugema ja asjalik olema, siis teen ikkagi meie rannapäeva postituse praegu ära, muidu juhtub vahepeal jälle nii palju asju, et ununeb. Eile õhtul vaatasime koos teiste rahvusvahelistega pilte, mida Marino meie siin oldud aja jooksul teinud on ja see võttis POOLTEIST TUNDI. Ühe nädala piltide jaoks! Aga täna on haruldane õhtu, sest esimest korda ei toimugi ühist väljaminekut. Marino väidab, et ta on väsinud, aga see ei saa põhjus olla. Marino ei väsi kunagi. Igatahes korraldame hoopis oma kõrvalboksi Brasiilia poistega filmiõhtu, sööme popkorni ja vaatame mingit kuulsat Brasiilia filmi. Ja siis üks õhtu vaatame Saksa filmi ja üks õhtu Prantsuse ja ma tahaks kusagilt Detsembrikuumust subtiitritega saada, siis me saaks seda ka vaadata (ma ju ikkagi osalen seal!)

Aga jah, rannapäev. Rannad on üldiselt kesklinnast suhteliselt kaugel ja ühistranspordiga sinna väga ligi ei pääse. On Folly, kus käiakse peamiselt surfamas ja kus pidavat alati delfiine olema ja siis veel mingi rand ja siis Isle of Palms ehk palmisaar, kus meie käisime. Muidugi, nagu suurem osa muid "saari" siinkandis, ei ole tegelikult tegu saarega. Aga see oli siiski liivarand ookeani ääres ja seal oli palju palme.
Ma olin niiiii elevil. Mu esimene ookeanis ujumine! Lisaks oli see kõige kuumem ilm siiani, kraade oli vist 39 ja tajutav temperatuur 45. Meid sõidutati kohale ajalooliste bussilaadsete sõidukite ehk trollydega, mis olid väga lahedad, aga paraku puudus neis konditsioneer. Selle kompenseerimiseks anti kõigile mingid lapakad, et endale tuult teha :D Sõit sinna võttis umbes 40 minutit ja oli täiega ilus, kahjuks ei saanud ma pilte teha, aga kui me ükspäev Savannahisse sõidame, siis saab ehk peatusi teha ja pildistada.
Põhimõtteliselt jõudsime sinna, koorisime ennast paljaks, mökerdasime päevituskreemiga kokku ja panime kollektiivselt vee poole ajama, sest see kuumus oli peaaegu üle mõistuse. Vesi oli muidugi nii soe, et erilist vahet ei olnud, kas olid vees või mitte, aga siiski, esimene hetk oli nii hea.
Ja siis see juhtus. Alguses ma ei saanud aru, mis toimub. Mu kätt läbis selline kõrvetav valu. Ja siis ma tundsin seda ma seljal. Ja tagumikul. Ja jalalabal. Igal pool hakkasid kõik kiljuma ja jooksid veest välja. Põhimõtteliselt olime me sattunud otse keset meduusiparve, kes teadupärast kõrvetavad päris valusalt, kui neile pihta minna. Mina sain vist kõige hullemini, kuigi nii mõnedki puutusid nendega kokku. Ja see oli ikka päris valus, ma ei saanud tükk aega istuda ja mu jalalabal on siiani armid (aga ehkki me kaalusime seda varianti, siis keegi mulle siiski peale ei pissinud).
Mõne aja pärast hakkas mul natuke parem ja ma läksin vette tagasi, sest veest väljas lihtsalt ei olnud võimalik olla ja rohkem ma meduuse ei kohanud. Aga see vesi oli nii soolane ja seal oli nii hea hõljuda ja lained olid nii ägedad ja üldse, nii hea oli.
Vahepeal anti meile lõunat, mis koosnes Subway võikudest, krõpsudest, šokolaadiküpsistest ja limonaadist. Nii Ameerika!
Pärast lõunat oli meil rannas veel umbes kolm tundi aega ja me veetsime selle nii, et läksime Teresa, Astridi, ühe Saksa poisi, ühe Saksa tüdruku, ühe Hollandi tüdruku ja kahe Brasiilia poisiga vette, seisime seal kaelast saati ja rääkisime juttu. Ja oeh, nii palju nalja sai ja see oli nii äge. Need inimesed siin on lihtsalt imearmsad. Mu nägu põles veits ära ja sakslased said kergeid põletusi (see pidavat iga aasta sakslastega juhtuma), aga muidu jäid kõik täiega rahule.
Ja siis õhtul läksid kõik välja. Nagu igal õhtul. Mina vist ei läinud, või läksin, ausalt öelda ma ei mäletagi enam, sest nii palju toimub koguaeg.
Aga pilte kah (neid palju pole, sest kesse rannas ikka pildistab)

 Trolly

 Et palavusse mitte ära lämbuda.

 KUI prantslane saab üks inimene olla? :D

 Teresa oma College of Charleston mütsiga

Oo, mu aju!

Plaanisin tegelikult kirjutada meie eilsest rannapäevast, aga kuna mul on seljataga esimene haardkoor kuuetunnine raamatukogus õppimise päev (mille lõpuks ei saanud ma ikkagi homseks kõike vajalikku tehtud), siis mu aju on nii väsinud, et ma suudan vaevalt oma nime meenutada, seega teen selle postituse koos piltidega millalgi lähiajal.

Aga mõtlesin, et räägin hoopis ühest eriti armsast vahejuhtumist, mis mul täna hommikul seoses Eestiga oli. Siin inimesed ikka üldiselt enam-vähem midagi Eestist teavad, või vähemalt ei kahtle nad selle olemasolus, eriti muidugi need, kes Euroopast tulevad. Üks itaalia poiss näiteks teadis kõiki Eesti suusatajaid nimepidi, mis oli eriti kipa ja üks Hollandi tüdruk kiitis meie eurolaule.
Igatahes, sõime ülikooli sööklas hommikust ja rääkisime juttu, kui üks Ameerika tüdruk meie juurde tuli ja küsis, kust mu aktsent pärit on. Ma vastasin et Eestist ja valmistusin juba selgitama, kus see asub, kui ta läks lihtsalt NII elevile ja ütles, et ta on alati tahtnud Eestit külastada ja et ta on kuulnud et Tallinn on väga ilus koht ja et ta on nii rõõmus, et mind kohtas ja küsis, kuhu ta veel peaks minema, kui ta sinna sõidab ja see oli lihtsalt nii vahva, sest tavaliselt lähevad kohalikud elevile, kui nad kohtavad rahvusvahelisi "lahedatest" kohtadest nagu Saksamaa või Prantsusmaa või Itaalia. Oeh, see tegi mu tuju nii heaks.
Ja siis ma läksin raamatukokku. Ja olin seal igavesti. Lõpuks pidin ma lahkuma kahel põhjusel, esiteks mu aju lõpetas töötamise ja teiseks hakkas mul seal nii KÜLM, et ma ei tundnud enam oma varbaid.