Jõulune New York

Oma (sellekordse) USAseikluse lõpetasin samas kohas, kus alustasin - New Yorgis. Nii mõnedki asjad olid nüüd aga drastiliselt erinevad. Esiteks, noh, suvi oli kahtlemata läbi saanud, ehkki niiiiiiii külm seal ka ei olnud, nagu ma Thomase viiepäevase hädaldamise põhjal kartsin - ja tema oli seal tänupühade ajal! Samas on vist ikka ka temperatuuride tajumises erinevus, kui üks on Brasiiliast ja teine Eestist... Lisaks külmale oli erinev veel see, et palju varem läks pimedaks, mis tähendas seda, et ma nägin lõpuks ka New Yorgi pimedas ära - suvel olin ma igal õhtul päikseloojangu ajaks oma hotellis tagasi. Ja noh, jõulukaunistused olid igal pool, kuigi ma ausalt öeldes ootasin enamat, kuna ameeriklased kipuvad nende asjadega tavaliselt üle võlli minema - kui kusagile eramajade rajooni sattuda, siis need pisikesed aiad, mis hiiglaslikke maju ümbritsevad, on tihti nii paksult hiiglaslikke täispuhutavaid lumememmi, tuledest põhjapõtru ja plastmassist jõuluvanasid täis topitud, et jääb üle vaid imestada, kuidas nad üldse oma maja ukseni jõuavad. Tegelikult oli New York väga ilus ja üldse mitte ülekaunistatud, kui see välja arvata, et kuuskedel eriliselt rohelist välja ei paistnud ja kuusekaunistused kohati inimpeast suuremad olid... Aga põhiline erinevus suvega võrreldes oli see, et ma ei pidanud üksinda ringi kolama! Sõpsidega koos on ikka kõik seiklused lõbusamad.
Laupäeval me suurt midagi teha ei jõudnud, venitasin oma Bruno (mille lukk katki läks, nii et vaene Cookie Jr poolenisti mööda maad lohises, enne kui ma avastasin) lennujaamast rongijaama, kus Bret mulle vastu tuli ja mu kotid enda juurde viia aitas ning siis, nagu mainisin, käisime sushit söömas. Sellel korral mul vedas veel eriliselt ka sellega, et ma ei pidanud olema hotellis, vaid sain olla Breti juures, kes linnast umbes poole tunni kaugusel elab. Ühtlasi sain seal esimest korda üksinda toas magada sellest ajast saadik, kui viimati New Yorgis olin. Superluks!
Pühapäeval läksime Bretiga linna peale, astusime paari poodi sisse ja tegime Sebastianit oodates aega parajaks sellega, et otsisime, kust hea diiliga Broadway muusikali pileteid saada. Times Square'il pisteti meile kätte flaierid, millega sai Chicago muusikalile parimatest kohtadest 50 dollarit alla, nii et võtsimegi need piletid ära. Siis oli meil väga emotsionaalne taaskohtumine Sebastianiga (me polnud ju tervelt KOLM päeva näinud!) ja käisime burksi söömas - need burgerid, mida ma New Yorgis sõin, jäid endiselt raudselt mu lemmikuteks kogu USAs, kuigi ma proovisin neid ikka mitmel pool, kui ma oma hirmust paksuks minemise ees üle sain ja lõpuks salatite söömise lõpetasin.
Etendus ei jäänud mu ootustele alla ja oli täpselt nii vinge, kui ma Broadwaylt eeldasin - natuke jäi endiselt kripeldama, et me "50 halli varjundi" paroodiamuusikali vaatama ei läinud, aga samas ma arvan, et klassiku nagu Chicagoga Broadwayga esmatutvuse sobitamine oli isegi kohasem.
Esmaspäeva veetsin ma tervenisti Sebastianiga. Pidime kohtuma kell pool üksteist, üle Brooklyni silla jalutama ja Brooklynis hommikust sööma. Ma suvel tegelikult käisin ka seal silla peal, aga päris Brooklyni ei jõudnud, sest ma keerasin mingi hetk otsa ringi. Arvestades, et mina tulin metrooga ja tema jalgsi oma ööbimiskohast, läks meil üllatavalt kiiresti, enne kui me üksteist üles leidsime. Kõigest kümme minutit helistasime üksteisele ja karjusime üle tänavamüra üksteisele telefoni "Kus sa oled?" "Ma olen Brooklyni silla alguses" "Mina olen ka Brooklyni silla alguses" "Ma ei näe sind" "Ma sind ka ei näe" "Mida sa näed?" "Ma näen Belgia lippu!" "Ma näen ka Belgia lippu" "Aga ma sind ei näe!" "Ma sind ka ei näe!" jne jne jne, kuniks Sebastian ümber pööras ja avastas, et ma tema selja taga teisel pool teed seisin.
Brooklynis eksisime natuke ära, sest Sebastian tahtis just ühes kindlas restoranis hommikust süüa, aga kui me sellest juba kaks korda mööda olime kõndinud, tundis ta kolmandal korral selle koha ära, nii et me saime hommikusöögiga juba umbes poole ühe ajal alustada. Toitu oli aga jällegi nii palju, et seda jätkus terveks päevaks. Siis imetlesime teiselt poolt jõge Manhattani siluetti ja sõitsime metrooga ÜRO maja (ehk minu tulevase töökoha, kui Sebastianit uskuda) juurde. Meie päeva põhiline plaan oli tegelikult minna Rockefelleri kuulsa kuuse alla uisutama, aga kui me sinna kohale jõudsime, tundus see uisuväljak ikka nii väike ja niru, et selle eest 50 dollarit maksta tundus liig. Selle asemel otsustasime hoopis Rockefelleri hoone otsa minna ja pimedat New Yorki imetleda. Enne seda jalutasime veel Viiendat avenüüd mööda edasi-tagasi, imetlesime jõulukaunistusi, astusime St Patricku katedraali sisse ja vedasime ennast ühest pingist teiseni, sest jalad kippusid otsast kukkuma.
Selleks, et Rockefelleri keskuse tippu saada, ootasime kokku vist üle tunni, sest sadu turiste veavad sinna üles ja seal uuesti alla vaid kaks lifti, aga see ootamine oli täiega seda aega väärt, sest vaade oli lausa hunnitu. Talvel ongi ilmselt kavalam just Rockefelleri otsa minna, sest seal on üleval piirdena klaasid ees, mis vähemalt mingil määral tuult kinni hoiavad ja siis pole nii külm. Pärast Rockefellerit ostsime veel suveniire ja kaesime veelkord pimedas Times Square'i üle ning sõitsime Itaalia linnaossa, et õhtust süüa. Õhtusöök lõpetatud, jätsime Sebastianiga metroojaamas üsna pisaraterohkelt hüvasti ning mina sõitsin poole ühese rongiga öösel Breti juurde tagasi.
Teisipäeval hängisin peamiselt Breti ja tema noormehega niisama ringi, käisime Columbia ülikooli linnakus ja tegime väikest jõulušopingut. Ühel hetkel läks Bret tagasi ja ma jäin veel mõneks ajaks linna peale, kuigi mu jalad olid nii väsinud, et veetsin selle aja peamiselt istudes ning kuna vihma hakkas sadama, lõpetasin oma viimase päeva New Yorgis varem kui plaanitult ning läksime õhtul Bretiga hoopis selles linnakeses kus tema elab sööma ja veini jooma.
Teisipäeval aga pakkisin oma asjad ümber ja veetsin päeva lennujaama poole suundudes. Kuigi ma lahkusin Breti juurest juba poole kahest, jõudsin oma lennuki väravasse kõigest tunni enne väljalendu (lennuk läks kella seitsmest). Pagasi äraandmisel hoidsin hinge kinni, aga nad lasid mu kaks kilo ülekaalulise kohvri siiski läbi.
Lend läks kiirelt ja sujuvalt, kuigi mul oli vist kõige ebamugavam koht terves lennukis, aga ma suutsin isegi kaheks tunniks silmad kinni panna ja ülejäänud aja sõin. Oslos oli vahemaandumine, kus tuli tund aega oodata. Seal oli lumi maas, nii et ma tundsin hetkeks isegi südames jõulurõõmu. Oslost koju lendasin Estonian Airi tillukese mängulennukiga, mis õhus võluvalt küljelt küljele kõikus, nii et esimest korda elus tundus mulle, et mul võib lennukis süda pahaks minna, mida siiski õnneks ei juhtunud. Tallinna lennujaamas tuli välja, et kuigi ma ise jõudsin õnnelikult kohale, tegi mu kohver endiselt Oslos aega parajaks, aga see lubati mulle õhtuks järele saata. Lennujaamas ootasid mind aga emme ja õde lillede ja tordiga :)
Mu kohver jõudis õhtuks aga mingil seletamatul põhjusel hoopis Stockholmi ning seal edasi lõpuks Tallinnasse, kust see Cargo bussiga Pärnusse saadeti, mis tähendas vähemalt seda, et ma ei pidanud teda ise bussiga Tallinnast pärnusse vedama.
Esimese öö Eestis magasin 14 tundi järjest ja rõõmutsesin, et olen suutnud ajavahele ära panna, aga nüüd olen viimased kolm ööd praktiliselt tervenisti üleval olnud ja kolme-nelja ajal oma USAsse jäänud sõpradega Facebookis juttu puhunud, nii et ilmselt see ajavahe mind ikka *natuke* mõjutab.

Vot nii. Ja selline mu suur seiklus oligi. Nüüd olen kodus ja siin on nii kummaline, ma olin juba nii harjunud ainuke eestlane olemisega, aga nüüd ma ei tunne ennast üldse nii erilisena :D Tegelikult on kodus hea ja ega ma niiväga seda Ameerika aega taga ei nutagi (veel). Inimesi küll, aga me hoiame kontakti ja näeme varsti nagunii. Pealegi, vaatamata nendele värvikatele kujudele, kellega ma teiselpool ookeani tutvusin, tõdesin ma juba ammu, et ega nad nende vastu, kes mind siin ootama jäid, nagunii ei saa.
Selle blogiga on mul nüüd selline plaan, et kavatsen asja ümber pöörata ja hoopis inglise keeles kirjutama hakata, et mu uutel rahvusvahelistel sõpradel oleks lihtsam mul silma peal hoida. Peamiselt kavatsen postitada strateegiliselt ilusaid pilte Eestist, et neid ikka siia meelitada. Ühtlasi kolin selle blogi ilmselt uuele aadressile, nii et kui te juhtumisi tahate ka inglise keeles lugeda või mu vanu postitusi üle kaeda või lihtsalt pilte vaadata, siis uus aadress, mis järjehoidjatesse lisada tuleks, on
tangerinegatorade.blogspot.com
Aga selle lõputult pika postituse otsa panen veel lõputult palju pilte jõulusest New Yorgist kah

 Talvine Central Park

 Times Square

 Raudteejaam ja Chrysler building

 Brooklyni sild

 ÜRO maja

 Eesti lipp kohe üldse ei tahtnud lehvida

 Jõulud Rockefelleri ees

 Tiffany poe aknakaunistus

 Rockefelleri otsast - neid pilte oli mustmiljon, aga ma üritasin ennast tagasi hoida

 Meie etenduse plakat

 Õhtusöök Little Italys

 Columbia ülikooli linnak

 Jälle ma eputan...

Hanukkah' puhul oli Empire State Building viimasel õhtul sinine

Orlando ja Harry Potter

Olen küll juba paar päeva tagasi oma ajatsoonis olnud, aga katsun oma kaks viimast postitust siiski ära teha, enne kui ununeb. Lõpus läks nii kiireks, et lihtsalt ei tekkinud seda maha istumise ja kirjutamise hetke.
Igatahes, neljapäeva, reede ja osa laupäevast veetsime Astridi ja Teresaga Orlandos Universal Studios teemapargis. See on nagu üks hiiglaslik kahest osast koosnev lõbustuspark, mis omakorda jaotub erinevateks teemadeks - Simpsonid, Grinch, Hulk, Dr Seuss jne. Igaühes kõndisid ringi vastavad tegelased ja sai erinevate atraktsioonidega sõita.
Meie võtsime sihikule Harry Potteri maa, mis oli kahe pargi osa vahel jaotatud ning  ühest osast teise sai sõita Sigatüüka ekspressiga. Alustasime tegelikult valest otsast ehk Hogsmeade'i külast, mis oli üleni kaetud kunstlumega, et seda veel hubasemaks teha. Seal sai Kolme Luua kõrtsis võiõlut juua ja erinevatesse poodidesse sisse astuda. Detailiderohkus oli täiesti hämmastav. Sõitsin ka oma senise elu kõige hirmuäratavamate Ameerika mägedega, kus oli nii mõnigi 90kraadine langus ja paar korda sai pea alaspidi ka ära käidud. Pean tunnistama, et ma ei teinud kogu aja jooksul mitte ühtegi korda silmi (ega suud lahti). Aga adrenaliin toimis.
Siis jalutasime mööda Hagridi onnikesest ja sõitsime veel ühe väiksema, peresõbraliku karusselliga, või noh, lendasime hobugreifiga. Sealt edasi suundusime juba lossi, mis hiiglaslikuna ühe mäekese otsas seisis. Lossis niisama ringi uidata ei saanud, aga minu arust oli see siiski päris geniaalselt lahendatud. Nimelt oli lossis sees järgmine atraktsioon ning järjekord (mis oli kesmiselt 30-45 minutit pikk) kulges läbi lossi. Möödusime rääkivatest maalidest, kolme võluri karikast, Dumbledore'i kabinetist ja kohtusime Harry, Roni ja Hermoniega. See atraktsioon iseenesest oli absoluutselt kõige ägedam, kus ma kunagi käinud olen. See oli segu 4D kinost ja päriselt liikumisest ja kõiksugu heli- ja videoefektidest, mida uusim tehnoloogia võimaldab. Lihtsalt vaimustav.
Pärast seda proovisime Kolme Luua kõrtsis ära oma esimese võiõlle, mis maitses nagu tükike taevast. Või ega õllega ei olnud sellel tegelikult loomulikult midagi pistmist, see oli tegelikult karamelli maitsega ja niiiii hea.
Siis sõitsime Sigatüüka ekspressiga Londonisse Kings Crossi. Igal pool olid Londoni plakatid ja tänaval sai osta Londoni suveniire. Kõik, kes seal töötasid, rääkisid Briti aktsendiga, et illusioon ikka täielik oleks. Kolasime ringi mööda Diagon Alley't ja võtsime järjekorda, et Harry Potteri osa viimase atraktsiooniga sõita, mis pidi pangahoone sees olema. Järjekorra ajaks oli märgitud 30 minutit ja järjekord kulges läbi pangahoone, kus detailide rohkus oli jällegi võrratu. Goblinid mitte ainult ei liikunud ja rääkinud, vaid ka pilgutasid silmi ja nägid üldse häirivalt tõetruud välja. Liikusime edasi päris kiiresti, kuni me enam ei liikunud. Kui olime umbes 45 minutit paigal seisnud, öeldi, et atraktsioon on katki ja nad ei tea, millal see terveks saab. Ootasime veel 15 minutit, kuna nii paljud inimesed läksid ära, et me jõudsime juba päris lähedale, siis läks meil aga kõht tühjaks ja me otsustasime söömas ära käia ning siis tagasi tulla. Lõunatasime Simpsonite maal ja ma sõin oma esimese jalapikkuse (30 cm) hot dogi ära. Noh, kui juba USAs olla...
Pärast lõunat läksime tagasi ja inimesi oli uuesti sisse laskma hakatud, järjekord oli aga umbes kolm korda pikem kui eelmisel korral. Jällegi liikusime üsna jõudsalt edasi, kuni pärast umbes poolt tundi järjekord taas seisma jäi. Atraktsioon oli jälle katki läinud. Ootasime kangekaelselt üle tunni ja jõudsime jälle väga lähedale, kuni töötajad ise meil ära soovitasid minna ning andsid meile ekspresspääsmed, et me järgmine kord enam järjekorras ootama ei peaks.
Õhtu hakkas juba kätte jõudma ja park suleti kell seitse, nii et me polnud olukorra üle just väga õnnelikud. Sõitsime vahepeal ühe asjaga Simpsonite poole peal ning läksime siis uuesti tagasi.
Seekord jalutasime nagu tõelised VIPid oma kiirpääsmetega järjekorrast mööda, jõudsime lausa juba nii kaugele, et atraktsioon paistis... ja siis jäi järjekord JÄLLE seisma. Ja seisis pool tundi. Kuna pargi sulgemiseni oli ainult tund jäänud, otsustasime enam mitte ootama jääda ja sõitsime Sigatüüka ekspressiga tagasi, sõitsime veelkord selle ägeda atraktsiooniga Sigatüüka lossis, ostsime natuke suveniire, jõime oma viimased võiõlled ja tulime ära. Teistel jäi üks päev veel seal pargis lõbutseda, aga mulle oli see ainus päev seal, millest ma veetsin peaaegu kolm tundi oodates järjekorras, et sõita atraktsiooniga, kuhu me lõpuks ei saanudki. Hiljem kuulsime ühtedelt noormeestelt, et see olevat umbes viis minutit pärast meie viimast lahkumist uuesti lahti tehtud. Nojah.
AGA. Kui me tagasi kõndisime, möödusime kinost, mille ees oli kuulutus, et südaööl näidatakse Rocky Horror Picture Showd, mis on üks mu lemmikfilme läbi aegade. Ja mitte ainult ei näidata, vaid näideldakse ka kaasa. Sellise asja nägemine oli minu jaoks üks suurimad unistusi USAs üldse, nii et vaatamata väsimusele (olime Harry Potteri maal kokku peaaegu kümme tundi) ostsime piletid ning pärast väikest põiget Walmarti suundusimegi kinno. Algus venis ja see tüüp, kes seda vedas, oli minu jaoks natuke liiga üle võlli, nii et see kogemus ei olnud päris see, mida ma lootnud olin, aga äge oli ikka. Magama saime poole nelja ajal öösel ning järgmisel hommikul kella kaheksast jätsime Teresa ja Astridiga sedapuhku hüvasti. Nemad läksid uutesse seiklustesse, mina aga pakkisin oma kohvri uuesti kokku ja läksin lennujaama, et New Yorki lennata, kus Bret mind vastu võttis ja sushit sööma viis. Aga New Yorgist järgmises postituses :)
Pilte on lõputult!

 Florida palmid

 Seiklus algab!

 The Hulk - kõige ekstreemsem atraktsioon kogu pargis. Ma julgesin seda ainult kaugelt vaadata :D

 Sissepääs Hogsmeade'i

 Iga maitsega oakommid (need on päriselt ka iga maitsega - Astrid sai paar oksemaitselist. Oli rõve)

 Kolme Luua kõrts

 Sigatüügas :)

 Hagridi maja

 Võiõlu

 Sellega me sõitsime

 Sigatüüka ekspress

 London!

 Üliäge tüüp oli :D

 Goblin

 Weasleyde pood

 Lohe pangakatusel...

 ...kes sülgas ehtsad tuld. Päriselt ka.

Jalapikkune

Hüvastijätud

Eile õhtul jätsime hüvasti oma lähedasemate sõpradega ja täna hommikul kell neli andsime Teresa ja Astridiga üle oma ühikaboksi võtmed ning jätsime Charlestoni selja taha.

Ma ei hakka midagi ilustama. Valus on. Ma tean, et kõik saab korda ja ühel päeval suudan ma oma valu näha sellena, mida see tegelikult on - märgina, et mul õnnestus võtta seda kogemust ainsal võimalikul viisil, avatud meele ja, veelgi enam, avatud südamega. Ma otsustasin inimestele vahelduseks võimaluse anda ja vastusena sellele otsustasid ka inimesed mulle vahelduseks võimaluse anda. Ma tegin nii palju, ma nägin nii palju, ma kogesin nii palju. Ma armastasin nii palju ja mind armastati nii palju. Mitte ükski neist asjadest pole ju halb, aga kõik need kokku põhjustavad praegu seda valu, mis vahepeal ei lase hingatagi ja paneb mind duši all hüsteeriliselt oma emmet ja vanaema ja parimaid sõpru taga nutma. Ühel päeval ma mõistan, et see valu on positiivne. Ühel päeval. Aga mitte täna.
On midagi nii emotsionaalselt kurnavat enesele teadvustamises, et teed mingeid asju viimast korda. Me teeme ju tegelikult pidevalt asju viimast korda. On palju inimesi, keda me näeme viimast korda või on asju, mida me nende inimestega viimast korda kogeme. Aga me ei mõtle sellele. Sest kui me sellele mõtleksime, läheksime hulluks. Mina küll läheks. Viimase nädala jooksul olen ma olnud sunnitud pidevalt sellele mõtlema. Et see kõik on viimast korda. Viimane sushi Wasabis. Viimane vein Sebastiani korteris. Viimased näpuga seljale veatud read, sest asjade välja ütlemine tundub kuidagi vale. Isegi kõige igapäevasemad asjad tuletavad ennast viimastena meelde. Viimane kord selle duši all end pesta. Viimane salat ülikooli ühikas. Viimane kord pimedas ennast kapi vastu ära lüüa, sest lambipirn läks läbi. Ja siis on need asjad, mis loevad. Viimane hüvastijätt lemmiku õppejõuga. Viimased kallistused lähedaseks saanud inimestega. Viimased kirja pandud tänusõnad. Viimased, viimased, viimased... mulle tundub, et ma olen ennast teinud liiga haavatavaks, et ma olen elanud üle oma võimete piiri.
Samas võib selle taga olla ka see, et ma olen nüüdseks olnud ärkvel rohkem kui 48 tundi ja et täna kippus Orlandos kõik viltu kiskuma ja et ehkki me täidame homme oma ühist unistust, ei suuda me selle üle korralikult elevilgi olla. Võib-olla on asi selles. Aga mulle tundub siiski, et mitte.

Ma katsun selle blogiga ikkagi lõpuni vedada, ees on veel kauaoodetud Harry Potteri maa (homme) ja neli päeva New Yorki, enne kui ma 18. hommikul jala taas Eestimaa pinnale toetan. Pärast seda aga plaanin blogi ümber pöörata ja hoopis inglise keeles kirjutama hakata, et mulle armsaks saanud inimesed teisel pool keelebarjääri mul ka silma peal saaks hoida. Näis, mis sellest saab, aga plaan on aus, ma leian.

Tõmbame otsi kokku

Täna oli mu viimane eksam... tõenäoliselt kogu mu elus! Ma pole päris kindel, kuidas sellesse suhtuda... samas ma uurisin täna juba õppimisvõimalusi Iirimaal, nii et võib vabalt olla, et minust saab üks neist inimestest, kes lihtsalt terve elu õpib. Kuigi ma pole praegu kindel, kuhu Iirimaad oma viisaastakuplaanis mahutada. Vbolla pärast Berliinis saksa keele õppimist ja Peruus majade ehitamist. Või pärast Peruus majade ehitamist... hmm.
Igatahes, see seiklus kisub vägisi lõpupoole ja praegu saan öelda, et järgmisel nädalal olen kodus. Nii veider! Masendusega tulen toime tänu täielikule eitamisele. Siiani toimib päris hästi, mis muidugi ei tähenda, et ma homme õhtul karaokebaaris nina löristades läbi pisarate Whitney Houstoni "I will always love you'd" ei laula. Aga noh, elu on selline. Tuleb muudkui edasi liikuda. Ohh, ma olen nii elutark ja filosoofiline....
Vahepeal midagi meeletult põnevat toimunud ei ole, kõik olid eksamilainel ja käis suur õppimine. Minul oli lõpueksameid ainult kaks, üks eelmisel neljapäeval ja teine täna. Neljapäevase eksamiga läks nii, et me olime kolmapäeva öösel millegipärast Teresaga mõlemad terve öö üleval. Ma magasin maksimaalselt kaks tundi ja olin nii väsinud, et sain vaevalt aru, mida mult küsiti. Aga noh, pole hullu. Tänase eksami puhul oli naljakas see, et õppejõud saatis meile hommikul e-maili, et kõigile meelde tuletada, et meil on täna eksam ja et me kõik pastaka kaasa võtaksime. Teisipäevasel eksamil oli kaks esseeküsimust ja inimesed reaalselt kirjutasid hariliku pliiatsiga oma teksti ette ja vedasid siis pastakaga üle. Need on lihtsalt järjekordsed näited sellest, kuidas siin inimesi nunnutatakse. Okei, paljud neist on ainult 17, aga mul pole esmakursuslastega ühtegi loengut koos. Viimane loeng enne eksamit nägi välja selline, et kõik said kokku ja õppejõud rääkis, kuidas eksamiks õppida - isegi mitte seda, millele tähelepanu pöörata, vaid sõna otseses mõttes, kuidas õppida - lugege oma märkmed kolm korda üle, siis tehke õpik lahti, siis guugeldage kui vaja jne. Lasteaed noh! Tuleb tunnistada, et ma olen siin olles tõeliseks snoobiks muutunud, aga ma ei saa sinna midagi teha, kui isegi kõigi vigade juures, mis meie ülikoolisüsteemil on, tundub mulle, et me oleme ikkagi paremad. Hahaa! Noh, vähemalt meid valmistatakse päriseluks ette ja koheldakse nagu täiskasvanuid.
Ükspäev pani siin ülikool jõulude puhul välja "uisuväljaku". Idee oli iseenesest äge ja see on siin tõeliselt lahe, et ülikool korraldab oma poolt väga palju asju, et õpilased ikka eksamistressi üle elaks (esmaspäeval toodi raamatukogu taha hunnik kutsikaid, keda kõik, kes tahtsid, nunnutada said), AGA, selleks, et "uisutada" (kuna kraade oli 24, siis ei olnud seal jää, vaid mingitsorti plastmass), pidid kõik eelnevalt allkirjastama vormi, et ülikool ei vastuta, kui nad pikali kukuvad. No tõepoolest!
Igatahes, jah, lisaks sellele, et Uss on minust teinud veelgi suurepärasema inimese (ja nii tagasihoidliku ka!), oleme siin kõik natuke snoobistunud (no MEIE toit Euroopas on ikka palju parem ja MEIL on ikka nii palju paremad süsteemid igal pool jne), mis omakorda on pannud mind mõistma, et ehkki ma tahan siia kindlasti kindlasti tagasi tulla, siis USAs ma elada ei tahaks. Ja veel üks asi, mille üle me Teresaga üks õhtu arutasime, on pinnapealsus. Kuni asjad näevad head välja, pole absoluutselt vahet, milline nende asjade sisu on. See kehtib eriti toidu puhul, aga ka koolitöödes. Kuni su essee on paberil ja koosneb sõnu meenutavatest üksustest, on vähemalt 90% enam-vähem garanteeritud. Alguses ma ikka põdesin ja nägin vaeva, aga ühel hetkel jõudsin järeldusele, et vahet ei ole, mida sa teed, peaasi et teed. Aga ma ikkagi ei laiendaks seda pinnapealsust siinsetele inimestele. Noh, väga loll oleks muidugi midagi sellist TERVELE elanikkonnale laiendada, aga siiski. Muidugi, minu USAkogemus oli ka natuke kallutatud, sest ma veetsin peaaegu kogu oma aja siin mõnusas soojas ja turvalises akadeemilises mullis.
Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Laupäeva õhtul oli viimane suur majapidu kõigi rahvusvahelistega, kes Marinole meeldisid. See oli päris äge ja, jumal tänatud, ei läinud väga emotsionaalseks. Mul on praegu tunne, et kui keegi otsa lahti teeks, läheks olukord väga depressiivseks. Eile tähistasime Sebastiani sünnipäeva ja sõime nii palju, et pidime terve tunni enne magamaminekut põrandal lesima ja ägisema. Nüüd ootab ees suuremat sorti pakkimine ja koristamine. Nuuks!
Aga tegelt on päris tore ka mõelda, et varsti olen kodus :)

Aga südamevalu oskab kõige paremini leevendada Susanna. Isegi kõigi nende kilomeetrite tagant.

Täna oli viimane loengutega koolipäev. Jätsime just hüvasti oma kõige lemmikuma ja inspireerivama õppejõuga ja tulime kolmekesi auditooriumist pisaraid pühkides välja. Ees ootavad paar VÄGA emotsionaalset nädalat.

Positiivse külje pealt, on esimene detsember, väljas on 23 kraadi sooja ja päike paistab ning ma lähen kohe parki õppima.

Tänupühad ja muud

Kolmapäeval algasid Ameerikas tänupühad, mis tähendab seda, et meil oli koolist lausa viis vaba päeva (kui nädalavahetus sisse lugeda). See tähendas ühtlasi seda et kõik, kel vähegi kuhugi minna oli, lasid linnast nii kiiresti jalga kui võimalik. Ameeriklased läksid koju, paljud rahvusvahelised oma Ameerika semude juurde või siis lihtsalt ringi reisima. See omakorda tõi kaasa selle, et Charleston oli kolm päeva täielik zombielinn. Kolmapäeval oli raamatukogu tervel teisel korrusel neli inimest. Tänavad olid tühjad, inimesi polnud, autosid polnud ja rohkem kui 600 elanikuga Berry ühikas võis 20 minutit ilma ühtegi teist inimest kohtamata ringi kõndida. Kõik see kokku oli kuidagi nii võõras ja õõvastav, et käputäis meist, kes maha jäid, kogunesid kolmapäeva õhtul Sebastiani juurde, et oma üksildust hea seltskonna, halva filmi (the Room!) ja odava veiniga leevendada. Kui ma poole viie ajal hommikul Sebastiani juurest ära tulin, hakkasid teised alles tuure üles võtma ja väidetavalt kestis vihane saksa- ja prantsuskeelne räpp seal hommikul poole kaheksani.
Neljapäeva õhtuks oli Sebastiani juures plaanitud suur tänupühade õhtusöök, mille tarbeks Sebastian ja Astrid juba teisipäeva öösel kell kolm kalkunit ostmas käisid (tuleb tunnistada, et meie unerütmid on omadega otsapidi Euroopas tagasi). Leppisime kokku, et saame neljapäeval kell 11 Sebastiani juures kokku ja küpsetame kõik koos, et õhtul kella seitsmeks, mil ülejäänud külalised tulevad, kogu menüü kokku saaks. Läks aga nii, et mina magasin sügavat und, kui Teresa järsku paanikas mööda tuba ringi jooksma hakkas - kell oli peaaegu üks ja kumbki meist polnud oma äratuskella kuulnud. Õnneks oli ka Sebastian just ärganud, nii et ta ei pidanud üksi toimetama. Astrid magas tol päeval aga lausa viieni õhtul, nii et temast meil just suurt abi polnud. Pistsime kalkuni kohe ahju, kui Sebastian selle võisse masseerimisega ühele poole sai. Teresa tegi lisaks traditsioonilise Baierimaalt pärit täidise ka. Siis tuli veel teha valmis kartulipuder, mingi Saksa toit, mille nime ma ei mäleta, aga mis oli imehea, kaks salatit, lillkapsas, kaste ja loomulikult kolm erinevat pirukat. Kokku ootasime 12 inimest, kuigi alguses oli plaanis 8, aga selle kogusega oleks saanud 20 inimest vabalt ära sööta, arvestades, et kõik said vähemalt kaks portsjonit ja me sõime eile seda toitu veel kuuekesi. Igatahes, ettevalmistused läksid sujuvalt, kuni Sebastian otsustas kalkunit kontrollida ja järsku ahjust tohutu must suitsupilv välja lõi. Kõik sattusid paanikasse ja tegid välisukse lahti lootuses suitsu välja lasta, aga juhtus see, mida ma kohe kartsin, kui nad ukse lahti tegid, ehk suits jõudis üldise suitsuandurini ja käivitas üldise tuletõrjealarmi, mis tähendab seda, et kõik inimesed pidid ühikast välja jooksma - mitte et seal mingit muud võimalust olekski, see alarm on nii kõva, et paneb pea ringi käima. Õnneks oli sellel ajal ühikas ainult umbes 20 inimest, aga väljas oli täiega külm ja üks tüüp oli palja jalu... Politsei pani tänava kinni ja paari minutiga oli kohal kaks tuletõrjeautot ja kuigi Sebastian üritas neile selgitada, et see on kõigest kalkun, pidid nad ikkagi minema ja kõik üle kontrollima. Õnneks võtsid nad asja huumoriga. "Kalkun on valmis!" teatas meile tuletõrjeülem vägisi naeru tagasi hoides, kui nad majast välja tulid. Positiivne oli asja juures see, et kalkun oli tõepoolest valmis - kui me oleksime kauem oodanud, siis oleks see ilmselt üle küpsenud. Juhtus lihtsalt see, et me küpsetasime hiiglaslikku kalkunit tillukesel alusel ning kaste kees üle ja tilkus küttekehale ja hakkas suitsema. Kogu see värk tekitas loomulikult väga palju elevust ja me jäime oma ajakavas umbes poole tunni võrra maha, aga polnud hullu.
Poole kaheksa ajal liitus meie seltskonnaga Jeff oma kolme hollandlasest sõbraga, kes teda külastasid, nii et 12 inimesest sel õhtusöögil olid lausa viis inimest Hollandist, neli olid Saksamaalt, üks Prantsusmaalt, üks Brasiiliast ja Eesti oli ka väga hästi esindatud.
Umbes südaöö paiku läksime ägisedes laiali ja leppisime kokku, et kohtume järgmisel hommikul kell kaheksa, et auto rentida ja Black Friday hullumeelseid soodukaid nautida. Plaan oli kohe hommikul umbes 2 tunni kaugusele Columbiasse šoppama sõita, aga pärast kõiki sissemagamisi, autosaagasid ja muidu draamasid jõudsime sinna alles kella ühest. Leidsime isegi nende kõige suurema kaubanduskeskuse üles, aga see oli totaalne pettumus - pooled poed olid kinni, ei mingeid suuri allahindlusi ega rahvamasse, kes ennastunustavalt teksaapaare pooleks rebiks. Paar tundi tiirutasime seal ringi ja üht-teist leidsime ka, aga lõpuks tegime oma peamised šopingud ikkagi Charlestoni külje all ühes suuremas outletis. Sain uued teksad ja saapad ja paar ägedat särki ja olen nüüd rahatu, aga siiski omadega rahul. Ühtlasi käisin esimest korda Walmartis, mis ei jätnud just kustumatut muljet.
Nädalavahetusel sai aga puhkus läbi, kuna järgmisel nädalal algavad lõpueksamid, nii et mina olen jälle oma istuvasse pastakat käes hoidvasse asendisse tardunud.
Lõpp läheneb ja seda on igati tunda. Ainult kümme päeva ongi veel Charlestoni jäänud, mis iseenesest teeb juba kurvaks. Kui lisada veel koduigatsus, mis kõiki vähemal või rohkemal määral piinab ja eksamitest tulenev stress, siis tuleb paraku tunnistada, et see võrdlemisi sundimatu ja muretu õhustik, mis meid siiani saatnud on, hakkab mööda saama. Aga eks see ole paratamatu. Ma ise kogen nüüd sama, mis enne siia tulekutki, ehk et ma olen juba poolenisti ära ja sedapuhku Eestis tagasi.
Nagu ma olen juba sada korda öelnud, siis Charlestonist enesest lahkumine polegi nii traagiline, kuigi see on maagiline koht, aga ma siiski ei kuulu päriselt siia. Lihtsalt nendest inimestest lahkumine on südantlõhestav, mõnega kohe eriti. Näiteks Teresa, Sebastiani ja Astridi puhul ma pean, et need hüvastijätud pole igavesed - Teresa ja loodetavasti Sebastianiga kohtun juba jaanuaris. Teisi aga, näiteks Sammiet, Evat ja Thomast näen kümnenda detsembri õhtul ilmselt viimast korda. Ja see on traagiline, sest ma olen nendega oma elus juba nii ära harjunud. Aga mis teha...
Teie aga nautige jõulutunnet minu eest ka, mul läks isegi meelest, et täna on esimene advent. Vaatamata sellele, et kõikides poodides juba ammu jõululaulud pasundavad ja igal pool kaunistused üleval on, ei suuda ma kõigi nende palmide ja päikese keskel jõulurõõmu südamesse tekitada. Aga hiljemalt New Yorgis see probleem loodetavasti laheneb.
Mõned pildid meie tänupüha õhtust

See üks Saksa toit, mille nime ma ei tea

 Ojee, tuletõrje!

 Meie Tommy

 Natuke süüa

 Perepea lõikab kalkuni lahti

 Hunnik hollandlasi, üks sakslane ja üks brasiillane

Taga on minu ja Teresa tehtud kõrvitsapirukas ja Sebastiani sidruni-beseekook ja ees Sebastiani õuna-põldmarjapirukas mis kadus laualt nii kiiresti, nagu poleks seda olnudki.