Aga igatahes, sünnipäevanädalast. Kahjuks ei ole mul palju pilte, sest kuigi mu uus kaamera on vaimustav, on ta üsna suur ja raske, nii et ma teda igale poole kaasa ei vea. Laupäeval oli ta mul näiteks kaasas, aga siis sai aku jällegi tühjaks. Õnneks on mul palju aifounidega sõpru, nii et saan siia lõppu siiski üsna kvaliteetseid pilte lisada.
Alustasime sünnipäevanädalaga reedel, ehk täpselt nädal enne, nagu peab. Kunagi rääkisime Sebastiani boksikaaslase Johniga muusikalidest ja ta mainis, et iga kuu esimesel reedel näidatakse ühes kinos Rocky Horror Picture Show'd, nii et lina ees on näitlejad ja kõik laulavad kaasa jne. Rocky Horror on üks mu lemmikumaid filme läbi aegade ja sellisest asjast osa võtta oli üks mu suurimaid soove siin üldse (olin peaaegu valmis puhtalt selle pärast halloweeniks New Yorki lendama), nii et pole vist vaja mainidagi, kui elevil ma olin. Keegi teine peale Astridi seda näinud ei olnud, aga kuulnud olid kõik, nii et eelmisel reedel otsustasime sünnipäevanädalale väärilise alguse teha. Christian nõustus ka meiega tulema, mis lahendas meie transpordimure, nii et jäi vaid küsimus, mida selga panna ja millist möksi endale näkku määrida. Veetsime mingi tunni vist üheskoos (välja arvatud Christian) vannitoa peegli ees üles lüües ja sõitsime suure õhinaga kinno... ja siis teatas meile piletimüüja, et nad lõpetasid selle näitamise juba mitu kuud tagasi ära. Kodulehele seda infot muidugi panna ei tasu, ohei. Ma ei suuda meie nördimust sõnadesse pannagi. Lõpuks otsustasime, et läheme Sebastiani juurde, võtame mõned joogid, sööme rämpsu ja vaatame filmi arvutist. Mina olen valmis Rocky Horrorit igal ajal ja igal kujul vaatama ja me Astridiga laulsime ikkagi kaasa ja tegime time warpi, aga see polnud ikkagi seeeeeee.
Laupäeva hommikul ärkasime suhteliselt vara ja saime kokku teiste rahvusvahelistega, et Ameerika jalgpalli mängule minna. See oli vist hooaja esimene mäng ning toimus umbes 40-minutilise jalutuskäigu kaugusel kohas, mis on midagi mereväe ettevalmistuskolledži sarnast. Tegelikult ma pole siiani aru saanud, kes nad on, sest nad liiguvad siin pidevalt oma mundrites ringi, aga mereväelased neid enda sekka ei tunnista. Igatahes võistlesid omavahel selle kolledži meeskond ja keegi teine. Enne kui mäng pihta hakkas, toimus suur paraad marssimise ja trummide ja pasunatega ja linnapea (kes on olnud Charlestoni linnapea 40 aastat. 40 aastat!!!!) sõitsid väljaku peal ringi ja lehvitasid rahvale, meile pisteti mingil hetkel Ameerika lipud pihku... väga autentne kogemus ühesõnaga. Ülikooli rahvusvahelistega tegelev osakond oli näinud vaeva, et meie kogemus veelgi autentsemaks muuta, seega saime osa ka tailgateingust, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et enne suuremaid mänge pargivad kõik oma hiiglaslikud autod, teevad pagasniku lahti, panevad sinna sööki, istuvad oma autode taga ja söövad. Kui vastasmeeskonna fännid sulle kõrvale pargivad, siis on see hea võimalus kergeks sõbralikuks rusikavõitluseks. Kuna me polnud enne väljaminekut süüa jõudnud (ja me olime üsna väsinud ka), siis oli muru peal külitamine ja frititud kana ja krõpsude näost sisse ajamine lihtsalt vaimustav, nii vaimustav, et ma mõtlesin, kas ma üldse sealt ennast enam püsti ajan. Mõned olid aga lausa nii vaprad, et leidsid energiat Ameerika jalgpalli ringi loopimiseks, aga mina hoidsin sellest heaga eemale, sest noh.. kooslus mina ja pallid ei lõppe pea kunagi hästi. Pärast sööki suundusime staadionile, mis oli minu jaoks üllatavalt pisike. Ma pole küll kunagi Ameerika jalgpallile väga teadlikult mõelnud, aga ma kujutasin ette, et seda mängitakse ikka oluliselt suuremal alal. Mängu ennast oli uskumatult tüütu jälgida, sest maksimaalselt iga 10 sekundi järel pandi mäng vähemalt 10 sekundiks seisma, mõõdeti, kuhu pall kukkus ja ma ei teagi, mida seal veel tehti. Ma alguses hullult üritasin kaasa elada, aga ma ei saanud lihtsalt mitte midagi aru, mis toimub. Meie meeskond ja vastasmeeskond said punkte väga viisakalt täpselt kordamööda, mis oli neist muidugi kena. Mänguaeg on teoreetiliselt poolteist tundi, aga selle mängimiseks kulus neil natuke üle nelja tunni, nii et suurem osa seltskonnast läks poolepealt ära ja ülejäänud kulutasid seda aega pigem lobisemiseks, patside punumiseks ja üüratult ebatervisliku staadionitoidu nosimiseks (suhkruvatt, hot dogid, karamelliga popkorn...). Mängu lõpuks hakkasin ma isegi aru saama, mis toimub ja läks päris põnevaks, sest vahepeal oli vastasmeeskond meist kahe puntiga ette jõudnud, aga viimasel neljal minutil (mida mängiti 20 minutit) õnnestus meil seis viigistada. Mul lihtsalt polnud enam energiat, et kaasa elada. Kuna seis jäi viiki, kuulutati välja lisaaeg, aga kuna läks pimedaks ja jahedaks, otsustasime ära minna, sest kes teab, kui kaua see lisaaeg kestnud oleks... noh, see kestis täpselt kolm minutit ja meie võitsime, jee! Me küll ei näinud seda, aga kuulsime, sest iga kord, kui me punkti saime, lasti kahurit.
Pühapäeval tähistasin tagasihoidlikumalt, hommikul kogunesid mõned mu sõpsid minuga brantšile ja pärast seda tegime Thomasega pika jalutuskäigu mu lemmikutesse kohtadesse Charlestonis, Batteryle ja Waterfronti. Ilm oli nii soe ja päike lausa palav ning ma olin endiselt üsna uimane, nii et see oli hea võimalus päikese käes tukkumiseks ja taevasse vahtimiseks. Midagi asjalikku ma tol päeval ei teinud, aga vähemalt vedasin end jõuksi, pärast nelja päeva burgereid, friikaid, frititud kana ja pitsat.
Esmaspäeval me otseselt minu sünnipäevanädalat ei tähistanud, aga siiski käisime väljas söömas. Christian sai eelmisel nädalal ootamatult teada, et ta peab juba sellel nädalal (täna) tagasi Saksamaale kolima, nii et ta kutsus mõned inimesed endaga õhtusöögile. Sain seal positiivselt üllatuda, kuna seal olid ka mõned Ameeriklased ja kui me kõik ütlesime, kust me pärit oleme, küsis üks Ameerika noormees üllatunult "Eestist?" ja ma olin juba valmis selgitama, misasi see on, aga selle asemel hakkas ta mul igasugu küsimusi Eesti praeguse poliitilise olukorra ja Venemaaga suhete kohta küsima ja ma suutsin temaga vaevalt sammu pidada, sest ta teadis nii palju. Peaks hakkama tihemini kui ülepäeva Postimeest lugema...
Eilseks olid meil suured plaanid - shooting ja sushi! (öelge seda kümme korda hästi kiiresti). Juba umbes teisel nädalal hakkas Teresa rääkima, et ta tahab minna lasketiiru, sest noh, me oleme ju ometi Ameerikas ja täieliku kogemuse saamiseks peab vähemalt korra relva käes hoidma. Väikse guugeldamisega leidis ta kõrvallinnas (mis on tegelikult kohe teiselpool jõge) ühe koha, kus teisipäeviti korraldatakse naisteõhtuid, kus naised saavad erihinnaga relva rentida, laskemoona ja juhendamist. Kõigest peaaegu kolm kuud pärast plaani tekkimist jõudsime nüüd lõpuks selleni, et teeme ära (ikkagi ju sünnipäevanädal). Võtsime kuuekesi (mina, Teresa, Astrid, Sebastian, Lihua ja Sammie) takso ja sõitsime West Ashleysse. Ma tegelikult sellele, mida me tegema läheme, väga palju enne ei mõelnud, see lihtsalt tundus nagu huvitav kogemus ja ma olin nõus, aga kui me kohale jõudes leti all kõiki neid erinevaid relvi nägime, siis hakkas mul päris hirmus. Õnneks olid töötajad kõik väga sõbralikud ja võtsid arvesse, et see oli meile kõigile esimene kord ja andsid meile kaks 22-kaliibrilist poolautomaatset revolvrit, millel erilist tagasilööki ei ole ja mis kõva pauku ei tee. See viimane oli eriti oluline, sest kui me lasketiiru sisenesime, tegutses seal parasjagu päris palju inimesi ja absoluutselt IGA KORD, kui keegi tulistas, ma võpatasin. Päris kõvasti. Lisaks, kui me lasketiirus olime, läks mu hirm veel suuremaks, sest igalpool meie ümber olid laetud relvadega võõrad inimesed ja sa ei tea kunagi, millal üks neist võib hulluks minna ja oma relvaga ümber pöörata. Okei, kõik töötajad olid ka relvastatud, aga see ei tekitanud minus just erilist turvatunnet. Meile selgitati, kuidas relva laadida, seda vinnastada (ma arvan, et see võib õige termin olla, aga ma tegelikult ei tea), kuidas kaitse peale ja maha käib ja kuidas relva käes hoida. Siis küsiti, kes tahab esimene olla ja mind lükati tanki, sest noh, ikkagi ju minu sünnipäevanädal. Ega ma väga ei julgenud küll ja naljakas oli see, et meil kõigil oli tol hetkel päris suur hirm. Samas olen ma teinud siin juba nii palju asju, mida ma esimesel sekundil teha ei julgenud ja nagu neilgi juhtudel, läks hirm kohe üle, kui ma pihta hakkasin. Ma olen ikka mõelnud, et siin ilmas peab midagi olema, milles ka mina loomult andekas olen, aga et selleks relva laskmine on, ma poleks arvanud. See relv, mis meile anti, oli suhteliselt raske, aga sellega oli väga lihtne sihtida ja ma sattusin nii hoogu, et lasin esimese hooga kohe kõik oma 50 laengut ära. Ma ei saa öelda, et ma seda hirmsasti nautinud oleks või et see oleks olnud kõige lõbusam asi, mida ma teinud olen, aga see oli kahtlemata kogemus ja ma hetkekski ei kahetse, et me proovisime. Lisaks on tõeline rõõm vahelduseks mingis täpsust nõudvas asjas ka hea olla, igasugustes noolemängudes ja täpsusvisetes olen ma nii vilets, et see pole isegi naljakas. Kui taksojuht pärast küsis, kes kõige paremini lasi, nõustusid kõik, et mina :)
Pärast laskmist olid kõik näljased, nii et me läksime teisipäevase traditsiooni kohaselt sushit sööma ja kuna mul on (endiselt) sünnipäevanädal, palusime minu, Teresa ja Astridi sushid kõik suhsipaadile panna. Aaah, see oli nii hea!
