Harbor cruise

Eelmisel reedel toimus siis see kauaoodatud pärastlõuna, kus kamp kiiremini reageerida jõudnud rahvusvahelisi paadiga Charlestoni lahte uudistama viidi.
Palju ma sellest rääkida ei oskagi, lasen rohkem piltidel enda eest kõneleda. Peamine lootus oli muidugi lähedalt delfiine näha, sest ehkki minul on õnnestunud neid juba kolmel korral silmata, pole suurem osa teistest (Teresa sealhulgas) veel ühtegi näinud. Natuke neid nägime ka, aga mitte nii palju kui lootsime (kui teiste heietusi eelmistest sadamakäikudest kuulata, siis nad põhimõtteliselt muud ei teinudki kui seilasid delfiinidega kõrvuti), aga see oli siiski üks mu lemmikuid kogemusi siiani. Suuresti mängis sellele kaasa ka ilm, sest väljas oli üle mitme päeva jälle peaaegu talumatult niiske, palav ja kleepuv, aga lahel puhus mõnus tuul ja hiljem saime eemalt ookeani pealt ka jälgida, kuidas Charleston äikesetormi kätte jäi.
Käisime ära Fort Sumpteri juures, kus 1861. aastal algas Ameerika kodusõda (jah, seesama, mille tagajärjel orjus kaotati) ja sõitsime tagasi pimedas paralleelselt tuledes Battery ja Waterfrontiga. Kui ma nii laisk ei oleks, näppaksin teistelt rahvusvahelistelt pilte ja paneks need ka siia üles, aga te peate mulle täna siiski andestama. Mul on homme esimene suur eksam ja mu aju on lihtsalt nii väsinud meelde tuletamisest, kuidas õppimine käib. Aga igatahes, pildid!

 Meremeheriided! Tegelikult tahtsime Sebastianiga madrusemütse ka, aga need olid kas lootusetlult koledad või kallid või mõlemat.

 Charlestoni sadam.

 Kuulus sild, millest mul on umbes 250 000 pilti.

 Näe, jälle see sild.

 Charlestonis oli varem mereväe baas ja üks sõjalaev on seal endiselt uudistamiseks.

 Vabadusse.

 Waterfront ookeanilt (see seal vasakul).

 Jah, kui sa merel olles järsku hot doge tahad, siis ka sellele on mõeldud.

 Fort Sumpter, kus siis esimesed Ameerika kodusõja vallandanud lasud kõlasid.

 Morrise saare kuulus tuletorn.

 Charlestonis oli öö.

Meie päikeseloojang.

Üleskutse!

Hääd sõpsid! Palun, palun saatke mulle siia helkur(eid)! Need õhukesed peaksid ilusti tavakirja kaalu sisse mahtuma. Lihtsalt pistke üks ümbrikusse ja saatke samale aadressile, kuhu armastuskirjadki. Ööd on siin mustad ja ma tunnen ennast ilma helkurita nii alasti.

Jälle nädalavahetus!

Kui vanasti ("vanasti", haha) oli pidevalt südaöö, siis nüüd on pidevalt nädalavahetus. Ja mina olen Charlestonis olnud juba täpselt kuu. Kuu! Rohkem kui üks neljandik on juba läinud. Uskumatu.
Mul on väga ähmased mälestused sellest, mida me sellel nädalal tegime, kuigi ma mäletan, et me võtsime eesmärgiks rohkem teiste rahvusvahelistega hängida, kuna inimesed kurdavad, et meid pole enam üldse nii palju näha.
Päevad möödusid ikka koolis ja raamatukogus, seda ei maksa vist mainidagi. Esmaspäeva õhtut ma ei mäleta, ma ei tea, mis värk nende esmaspäevadega on. Äkki siin ei olegi esmaspäevi ja sellepärast läheb aeg nii kiirelt? Uurin järgi!
Teisipäeval käisime sushit söömas, SEDA ma mäletan. Sest me saime lõpuks ometi oma sushipaadi!! Eelmine kord, kui seal käisime, sai üks väiksem seltskond oma sushi paadis ja meie otsustasime tüdrukutega, et saagu mis saab, meie peame ka paadi saama. Ohhhh, see oli ääreni täis imelist sushit ja see oli nii heaaaaa. Pilti näete mu instagrammis.
Kolmapäeval käisime Sebastiani, Teresa, Astridi, Frankdorla (tütarlaps Taiwanist, kes endale ise Ameerika nime välja mõtles) ja Juliega pastat söömas, sest meil olid kupongid ühte kohta, kus me kogu toidu poole odavamalt saime. See oli päris hea, aga ma endiselt ootan oma "vau, see on midagi täitsa erilist" toidukogemust.
Kuna meil sellel reedel loenguid ei olnud, siis otsustasime haruldasest võimalusest kinni haarata ja neljapäeva õhtul Mynti minna. See on siis see koht, kus kanget alkoholi saab neljapäeva õhtuti ühe dollariga. Oehhh... see on ikka väga väga pöörane koht, aga kuna me käime seal alati suure rahvusvaheliste seltskonnaga, siis on okei. Ameeriklastel on vist normaalne see, kui tütarlaps tantsib ja talle hiilib selja tagant ligi täiesti võõras noormees ning oma noksi talle selja vastu hakkab hõõruma ja siis nad pm kuivkargavad tantsupõrandal. Seda kutsutakse graindimiseks ja ausalt öeldes on see üsna hirmutav. Mina tantsisin peaaegu terve õhtu selg vastu seina :D
Ühel hetkel ma hüppasin niisama ja siis tuli mingi tüüp ja hakkas minuga vastakuti tantsima, aga ta oli umbes pool meetrit eemal ja siis ta hakkas mulle järjest lähemale tulema ja mina läksin järjest kaugemale, kuni järsku olin ma vastu baariletti ja üritasin paaniliselt mõelda, kuhu ma oma joogi panen, kui talle vastu kõrvu virutama pean, aga Itaalia poiss Steffano ilmselt märkas mu paanikas nägu, nii et ta tuli ja totaalselt päästis mu ära ja küsis, kas kõik on korras. See oli nii tore, sest ma pole temaga vist kunagi rääkinud, aga samas me oleme nagu üks suur sõbralik seltskond, kus üksteise eest hoolitsetakse. Ehk siis meie, ringis tantsivad Eurooplased, versus graindivad Ameeriklased. Nojah, saate enam-vähem pildi, kuidas need asjad seal käivad.
Aga minu isiklik lemmik hetk neljapäeva õhtust oli, kui ühel Norra kutil õnnestus pahaaimamatult tantsivale Teresale selja taha hiilida ja graindima hakata ja Teresa TOTAALSELT paanikas näoga temast eemale lendas.
Igatahes, vaevalt et me sinna lähima kuu aja jooksul tagasi läheme. Umbes kahe ajal jalutasime Teresa ja Sebastianiga kodu poole ja jagasime ühte neist üliemotsionaalsetest hetkedest, kus me vandusime üksteisele armastust ja igavest sõprust ja lubasime, et hakkame igal aastal kellegi juures kohtuma. Okei, see tõenäoliselt ei juhtu ja alkohol oli mängus, aga ikkagi oli see väga ülev.
Reedel olime kõik natuke uimased, aga samas asjalikud ja reede õhtul käisime ülikooli korraldatud 90ndate teemapeol. Seal sai kõvasti tasuta süüa (makarone juustuga ja kananagitsaid) ja osad olid oma lapsepõlveriietes (mis oli naljakas, sest suurem osa inimesi seal olid 18-aastased. Mida nemad ka 90ndatest teavad?), lasti 90ndate muusikat ja sai mängida vanu videomänge ja lauamänge ja osaleda loosimises. Lisaks jagati tasuta 90ndate nänni nagu tujusõrmuseid ja veega peale kleebitavaid tätoveeringuid ja ilmselt Ameeriklastele nosalgilisi komme, mida me nii suurel hulgal sisse sõime, et need mulle totaalse suhkrukooma põhjustasid. Aga minu lemmik oli fotokabiin, kuhu sai erinevaid mütse, prille, salle jms kandes sisse ronida ja siis sõpsidega naljakaid pilte teha. Me käisime seal kokku kolm korda ja kolmandal korral õnnestus meil ennast sinna lausa seitsmekesi pressida, kusjuures Josel oli veel sombrero peas, nii et see oli päris hea saavutus. Teeksin nendest piltidest pilte, aga liiga pime on juba.
Aga sellest, mida me reede pärastlõunal tegime, kirjutan järgmises postituses :)

Myrtle Beach

Sellel laupäeval rentisime auto ja tegime oma esimese väljasõidu Myrtle Beachi koos Teresa, Astridi, Sebastiani ja Thomasega. Tegelikult oli plaanis teine auto veel võtta ja seegi rahvusvahelistega täita, aga hakkasime seda asja liiga hilja ajama. Savannahisse läheme loodetavasti juba suurema seltskonnaga.
Laupäeva hommikul ärkasime Teresaga  pärast viietunnist und kell seitse, et oma kaheksaks broneeritud auto ära tuua ja siis teised peale korjata. Teist korda siinoldud aja jooksul nägime vihma. Tõelist vihma. Sellist vihma, et maal ja taeval vahet ei teinud. Ja meie plaanisime randa minna! Sebastian ei saanud magada, nii et ta ootas meid juba ühikas, seega võtsime Starbucksist kohvi ja jalutasime autokohta, mis on meie juurest umbes 10 minuti kaugusel.
Maagilisel kombel ei saanud me tilkagi vihma kaela, aga selleks ajaks, kui me võtmed kätte saime, kallas nii, et selle ajaga, kui oma kotid ära panime, saime täiesti läbimärjaks. Kui Astridi ja Thomase peale võtsime, oli tuju üsna sünge, mis mind kurvastas, sest okei, ilm oli nukker, aga samas oli ikkagi täiega soe ja kui sa oled väljasõidul, siis sa PEAD rõõmus olema. Õnneks oli Sebastian ka optimistlik, nii et ta tasandas natuke Astridi ja Teresa pessimismi. Thomas jäi lihtsalt kohe magama, kui ta maha istus.
Mingi hetk jäi vihm siiski järele ja meie hakkasime otsima tee äärest kohta, kus hommikust süüa. Ideaalis oleks selleks olnud ehtameerikalik diner, kus leti taga on roosas kitlis tädi, kes sulle pidevalt halba kohvi juurde valab, aga pärast esimest tundi olime juba nii näljased, et oleksime kõigega leppinud. Tee ääres olid aga aina kirikud ja kirikud ja veel kirikuid. Ei mingit muud asustust, lihtsalt kirikud. Noh, et kui sa maanteed mööda sõidad ja järsku tunned, et tahaks palvetada, siis on valikut. Või midagi sellist. Vaatamata näljale hakkas aga tuju vaikselt tõusma, suuresti tänu Sebastiani kaasa toodud CD-dele, millele Teresa, Sebastian ja Astrid kaasa laulsid (mina neid laule enamjaolt ei teadnud, aga õhtuks olid nad mul peas. Thomas magas endiselt).
Lõpuks nägime tee ääres mingit dineri-tüüpi söögikohta, mis lubas vahvleid pakkuda, nii et me maandusime umbes tunnikeseks sinna. Oh jeesus, jälle need portsjonid... kui Sebastian oleks ka süüa tellinud, siis ei oleks toit meile laua peale ära mahtunud. See tegi ühtlasi otsa lahti meie rämpstoidureisile.
Kõhud ääreni täis sõitsime edasi Myrtle Beachi poole ja jõudsime sinna umbes kolm tundi pärast startimist (vahemaa on umbes 160 km). Esimene plaan oli kohe lõbustusparki minna, aga selgus, et see avatakse alles kuuest õhtul, nii et parkisime auto kaheks tunniks ja läksime randa.
Nojah, see polnud just suurem asi rand, liiv oli suhteliselt räpane ja seal ei olnud riietuskabiine ega dušše (suht vajalik asi, kui vesi on nii soolane) ja päike oli ka pilve taga, aga me lustisime ikkagi tüdrukutega tunnikese vees ja kuulasime kaldal muusikat ning vahtisime lihtsalt laineid. Teised olid vist sellel hetkel üsna pettunud, aga mul ei ole erilist vahet, milline ilm on, sest mulle meeldib ookeani ääres alati.
Kui parkimisaeg läbi sai, sõitsime läbi linna (või vähemalt läbi selle osa, mis turistidele mõeldud on) ja nentisime, et see tundub olevat päris lõbus koht. Charlestoniga ei anna muidugi võrreldagi, aga seal oli palju odavaid motelle ja hüsteeriliselt naljakaid suveniiripoode ja rämpstoidukohti ja mängusaale ja ka Ripley "Usu või ära usu" muuseum. Sõime lõunat ja kolasime natuke poodides, mis keskenduvad peamiselt napakate kirjadega neoontoonides t-särkide ja ultralühikeste pükste müümisele ja loomulikult mütsidele! Oh, need mütsid...
Pärast seda jagunesime kaheks. Mina ja Thomas läksime tavalisse Ripley muuseumisse ning Teresa, Astrid ja Sebastian läksid Ripley kummitava maja seiklusele. Nad said ikka korralikult ära hirmutatud, ütlesid, et ootasid pidevalt, et millal see ometi läbi saab. Meil oli lihtsalt lõbus. Inimesed teevad ikka kõige pöörasemaid asju, ausõna. Sellel ajal kui me oma muuseumivärkides olime, tuli veel üks korralik sadu maha, aga kui me uuesti kokku saime, säras jälle päike ja kell oli vahepeal kuus saanud, nii et jätsime auto parklasse ja jalutasime lõbustusparki.
Võtsime esimesena piletid suuuuurtele Ameerika mägedele (väga kohane!). Ma natuke kartsin, sest ma polnud varem nii suurte peal käinud, aga tegin vaprat nägu ja ronisin ikkagi teistega sinna sisse. Vau. See tegi küll ainult ühe ringi, aga ma pole kindel, kas ma oleksin rohkem välja kannatanudki. Aga see üks ring oli i-me-li-ne! Vaimustav! Ma olin pärast seda nii suures eufoorias, et ei suutnud üles-alla hüppamist lõpetada. Ma tean, et see oli adrenaliinist, aga see ei loe. Ma võisin oma rõõmu lausa käega katsuda. Oeh, nii äge.
Vahepeal läks hetkega täiesti kottpimedaks ning kauguses sähvisid välgud, nii et me otsustasime, et väga kaua aega seal ei veeda, aga võtsime piletid veel teistele, väiksematele Ameerika mägedele, mis põhinesid järskudel pööretel ja tundel, et sa kukud koge-kohe üle ääre. No ma ei oska seda kirjeldada, aga see oli äge. Seal ei olnud rongi, vaid pisemad neljakohalised autolaadsed jubinad ja kuna Thomas ei tahtnud tulla, siis saime endale oma erasõiduki. Pärast seda vaatasime veel natuke ringi ja kõndisime siis auto juurde tagasi. Hetk pärast seda kui autosse istusime, hakkas paduvihma sadama.
Kojusõit võttis jälle umbes kolm tundi, ehk siis ühikasse jõudsime poole ühe ajal. Vahepeal sadas vihma ja vahepeal mitte ja pimedus oli otsatu. Õhtusöögipeatuse tegime Taco Bellis, sest keegi meist peale Sebastiani polnud seal käinud ja pärast peatusime veel McDonald'sis, sest noh, kui me juba rasva ja õli peal olime... Aga terve tee koju, peamiselt sest see oli lõbus ja osalt selleks et Teresat üleval hoida, me laulsime. Vahepeal niisama ja vahepeal Sebastiani CD-dele kaasa. Isegi Thomas ärkas mingi hetk üles ja ühines meiega (Sebastian nimetais meid hiljem Ameerika Ainsaks Rahvusvaheliseks Autokooriks). Ja nüüd need laulud keerlevad ja pöörlevad mu peas ja ma tunnen, et olen jälle seal autos ja see teeb mind nii õnnelikuks.

Okei, lugesin just oma teksti ja see ei anna seda emotsiooni ikka üldse edasi. Aga seekord on mul palju pilte, ehk suudavad need kuidagi kirjeldada seda kui õnnelik, kui otsatult otsatult õnnelik see päev (vähemalt minu jaoks) oli.

Vihmmmm

 Meie imeline autojuht!

 Waffle House

 ... ja nelja inimese hommikusöök.

 Myrtle Beach!

 Kohustuslik "jalad rannas" pilt.

 Ja rand ilma jalgadeta.

 Astridi võitlused joogiveega (see oli nii naljakas, ta ei saanud selle värgendusega kohe üldse hakkama)

See oli see kummitusmaja, kuhu teised läksid.

 Ma ei saanudki aru, mis kinnisidee neil nende geidelfiinidega oli.

 Lõuna! Jah, need on juustu ja tšilliga üle valatud friikartulid.

 Mütsid!

 See pilt on lihtsalt nii vaimustav, ma ei või.

 See on natuke hirmutav, kui osav Thomas pardinäo tegemises on...

 Ripley muuseum. See oli umbes meeter pikk ja tehtud tervenisti suhkrust!

 Maailma suurim käsi.. ja minu oma.

 Maailma pikim nätsupaberikett :D ma räägin, inimesed on veidrad.

See oli tegelikult päris äge. Need olid autode registreerimisnumbrid, kus igaühe peal oli lause, mis konkreetset osariiki iseloomustab ja kõik kokku andsid nad Ameerika hümni.

 Merineitsi skelett. Pandud kokku ahvist ja kalast. Mhmh.

 Teisi oodates käisime vahepeal kommipoes. Thomas ostis mingi veidrat pulbrit täis toru.

Ja mina ostsin sellise ilusa asja, mis oli nii magus, et ma sain seda ainult natuke süüa, aga vähemalt oli see ilus.

 Jalapikkused hot dogid!

 Taasühinemine

Jalutasime lõbustusparki (Teresa ja Sebastian ostsid vahepeal Mikiga mütsid, kuhu on peale kirjutatud "USA 2014". Ma olen nii kade!)

 Odavad motellid.. kujutate ette, värviline telekas!

Family Kingdom lõbustuspark. Selle pildi ja mõned veel näppasin Sebastianilt (need aifounid teevad ikka täiega häid pilte)

Need on need Ameerika mäed, kuhu me läksime.

 Sebastian harjutas oma laskmist. Natuke veel ja ta oleks elusuuruses kaisutiigri võitnud (väga praktiline, kui pead detsembris Saksamaale lendama)

See on absoluutselt mu kõige lemmikum pilt siiani. Üks täiuslik hetk ajas, kus me kõik tundsime ennast eufooriliselt (osaliselt endiselt tänu Ameerika mägedele ja adrenaliinile) ja muretult. Mitte mingeid mõtteid koolitöödest ega sellest, et me oleme kodust kaugel ega sellest, et hirmutavalt varsti peame siit lahkuma ja oma suure seikluse selja taha jätma.
Ma olen nii tänulik nende nelja inimese üle, kes pooljuhuslikult mu ellu sattusid. Siin, selles paralleeluniversumis, kus me praegu oma elu topeltintensiivsusega elame, julgen ma neid nimetada oma lähimateks sõpradeks, Teresat ja Astridit peaaegu perekonnaks. Ma ei saa ilmselt kunagi teada, kuidas ma neisse pärismaailmas suhtuksin. Ilmselt ajaks mind hulluks see, et Thomas igale poole keskmiselt 25 minutit hiljaks jääb või see, et Sebastiani naljad tihti naljaka ja lihtsalt õela piiri ületavad või see, et Teresa ja Astrid kahepeale nüüd päevas paki sigarette ära suitsetavad, mis tähendab seda, et kui ma nendega tahan olla, ei saa ma kunagi nende kõrval käia ja igale poole minemine võtab niiiii palju aega. Aga siin on nad imelised. Ma ei tea, kas te olete märganud, aga ma olen ise ka siin natuke teistsugune. Ja selles imelises hetkes, selles soojas ja pimedas öös koos nende inimestega olin ma nii õnnelik,