MoMa ja Roosevelt island

Ilmselgelt rõõmustasin eile oma mittevalutavate jalgade üle liiga vara. Täna alustasin päeva jalutuskäiguga Simoni soovitatud Hispanic Society muuseumisse, mis asub minu hotellist 20 tänavavahet põhjapoole, see teeb umbes 2 kilomeetrit. Ma oleksin sinna saanud ka bussi või metrooga, aga siis oli veel see aeg, kui ma mõtlesin „häh, AINULT kaks kilomeetrit!“

Muuseum oli küll mu kaardi pealt väljas, aga jõudsin edukalt nende kodulehel antud aadressini ja seal ei olnud mitte midagi. Ainult väike sildike, mis viitas, et seal kunagi oli mingisugune muuseum olnud. Sellegipoolest ma ei ütleks, et see jalutuskäik tühja läks, kuna sain jalutada läbi selle Harlemi osa, kuhu ma muidu sattunud poleks ning nägin ka Harlemi jõge. Need kortermajad on siin ikka hämmastavad. Ehkki ma olin kesklinnast päris kaugel ning tundus, et tegu polnud just kõige jõukama kandiga, olid kortermajad kõik peaaegu Praha-väärilised, kaunistustega ja päris heas korras, erinevalt meie lõpututest paneelikatest.

Järgmisena võtsin suuna moodsa kunsti muuseumi ehk MoMa poole ning selleks ajaks olid mu jalad juba üsna valusad. Oleksin võinud minna metrooga, aga mõtlesin, et kaeks õige selle bussiliikluse ka üle, sest maa peal näeb ju ikka natuke rohkem. Ma ei teadnud küll päris täpselt, kuidas bussiga oma sihtkoha juurde jõuda, aga suunda ma enam-vähem teadsin ning pärast kolme suhteliselt instinktiivset bussivahetust jõudsingi kesklinna. Turgutasin ennast järjekordse smuutiga, ma olen neisse lihtsalt armunud. Need blenderdatakse sinu valitud puuviljadest ja marjadest kohapeal jääga kokku. Ooh, nii karastav ja nämma. Selle jää üle ma täna hommikul küll väga õnnelik polnud, sest hommikud on siin võrdlemisi jahedad. Kui ma poole kümne ajal hotellist lahkusin, oli ainult 19 kraadi, aga ühel hetkel läks nagu ikka väga järsku väga palavaks ja püsis nii päris õhtuni välja. Selleks ajaks kui oma smuuti kätte sain, olid muidugi mu jalad ka jälle väsinud, nii et istusin ühe purskkaevu äärde maha ja luristasin oma smuutit. Ühel hetkel vaatasin üles ja avastasin, et istun täpselt Plaza hotelli ees. Just enne olin just mõelnud, et huvitav, kus see on :D

MoMasse minnes olin targem kui Metropolitanis ning võtsin salli kaasa ja seda oli täiega vaja ka. Ma saan aru, et konditsioneer on selle palavaga vajalik, aga no see on ikka üle mõistuse. Isegi salli mässituna oli mul veits jahe, mis loomulikult muutis mu jälle näljaseks. Mis omakorda tegi mu uniseks. Ja jalad olid ka valusad. Viu viu :D Esimesed korrused mulle väga suurt muljet ei avaldanud, aga siis läks mu tuju kohe palju paremaks, kui Pollocki, Warholi ja teiste vanade heade sõpradeni jõudsin. Ma isegi natuke imestasin, et nad sinna NII palju kuulsaid taieseid on suutnud kokku kuhjata. Aga jah, neid oli täiega äge näha, kuigi ma tean, et ma kõlan praegu nagu keskpärane muuseumikülastaja, kes kappab ülejäänud maalidest-skulptuurides-fotodest niisama mööda ja rõõmustab ainult nende üle, mida ta kunstiõpikust näinud olen. A mis siis, mulle meeldis.

Pärast seda, kui olin seal ilusas skulptuuride aias umbes pool tundi jalgu puhanud ja ennast soojendanud, suutsin end suure vaevaga püsti vedada. Kuna mu energia oli jälle ei tea kuhu kadunud, võtsin ühe jääkohvi ning hakkasin otsima kohta, kus lõunat süüa. Ükspäev sain ühest hiinakast maru häid nuudleid ning mõtlesin, et oh, kui raske seda kohta ikka uuesti üles leida on. Väga raske, kui mitte öelda võimatu. Pärast seda, kui olin kaheksandal avenüül mõnda aega nõutult edasi-tagasi jalutanud, maandusin ühes kohvikus ning sõin hoopis salatit. No isegi salatiportsjonid on siin nii suured, et ma suutsin selle vaevalt ära süüa, uskumatu lihtsalt.

Siis istusin natuke Times Square’il, jälgisin menu ja koostasin edasist tegevuskava. Seda ma ütlen, et kui keegi peaks tundma, et talle inimesed liiga palju meeldivad, siis seda saab hõlpsasti Times Square’ilt läbi jalutades ravida. Inimestest saab ikka VÄGA kiiresti kõrini. Mina aga suundusin hoopis 60ndale tänavale, et sealt köisraudteega Roosevelti saarele sõita. Minu suureks rõõmuks ei pidanud sinna köisraudteele isegi eraldi piletit ostma, vaid sai tavalise MetroCardiga ning pärast vähem kui kümneminutilist maa ja taeva vahel kõlkumist olingi saare peal. Kui uskuda mu tarka turistiraamatut, siis peaks see olema täiesti liiklusevaba 3000 korteriga elamurajoon. Kui uskuda oma silmi, siis mingi hulk autosid seal siiski oli, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas need sinna said, sest see köisraudtee näis olevat ainuke võimalus sinna pääsemiseks. A võib-olla ei olnud kah, ma ei tea, sest köisraudteest väljudes ilmnes järjekordne probleem, nimelt hakkasin ma järsku lonkama. Ma isegi ei oska selle põhjust selgitada, tundus nagu mu parema jala säärelihas oleks järsku lühemaks muutunud. Noh, ma ei tea, kui kellelgi on ideid, kuidas mu jalgu uuesti tööle saada, siis ma hea meelega kuulaks. Samas võib-olla see käibki ülepäeva ja homme on kõik korras jälle, elame-näeme. Igatahes veetsin ma saarel aega peamiselt istudes, aga sellest polnud ka hullu, sest ma istusin täiega ilusas kohas, otse Manhattani nooblite kõrghoonete vastas jõe ääres.

Tagasi maismaal jalutasin paar kilomeetrit läbi linna, otsisin endale õhtuks süüa ning sõitsin metrooga koju tagasi.

Muide, ma tean küll, et ma virisen palju, aga tegelikult on endiselt kõik väga äge. Väsitav, aga äge. Samas noh, kusagilt peab see suurlinn ju oma energia saama, nii et eks ta seda ikka inimestelt võtab.

 Kortermajad Harlemis

 Harlemi jõgi.

 Banaani-mango-maasika smuuti.

 Plaza.

 Trump tower.

 Loooove.

 Oh Brad!

 Tsau Andy!

 Klassika.

 Jälle klassika!

 Picasso, me kohtume taas.

 Times Square.

 Mina väga popilt Times Square'il hängimas.

 Köisraudtee.

 Vaade Roosevelti saarelt.

 Niimoodi me seal kõlkusime.

A õhtul tegi päike sellist asja.

Downtown

Inimese aju pidavat kolme ööpäevaga enam-vähem kõigega kohanema. Lugesin kunagi ühest katsest, kus inimestele pandi ette prillid, mis nende nägemise sõna otseses mõttes pea peale pöörasid. Pärast kolmepäevast prillide kandmist nägid inimesed asju jälle õiget pidi. Ideepoolest peaks see kehtima ka ajavahega harjumise puhul, kuigi ma ei oska selle kohta midagi öelda, sest eile jäin jälle niimoodi magama, et viimane asi, mida ma mäletan oli see, et kell oli kümme. Mingi ime läbi olin isegi suutnud lugemislambi kustu panna, aga kui ma poole kuue ajal esimest korda ärkasin, oli mul luger koos Cookie Jriga kaisus :D

Igatahes, mulle tundub, et see kolme päeva reegel kehtib ka kehale, sest pärast kolmepäevast lakkamatut ringikõndimist, kusjuures eile õhtuks suutsin ma vaevalt ühte jalga teise ette tõsta, oli mul täna järsku energiat nii et vähe polnud. Arvutasin just kokku, et läbisin täna jalgsi umbes 18 kilomeetrit. Oleksin rohkemgi käinud, aga päevavalgus sai otsa ja ma tahtsin enne pimedat hotelli tagasi jõuda. Pealegi hakkas mu jäätis sulama. Olgu mis on, igatahes panen täna ka jalad seinale ja venitan lihaseid enne magama minekut, nagu eilegi.

Täna veetsin suurema osa päevast downtownis, mis on eesti keeli siis... all-linn? Hommikul sõitsin metrooga Geenwich Villagisse ehk lihtsalt Villagisse, New Yorgi boheemlaste, kirjanike, kunstnike ja geide keskusesse. Jalutasin seal ringi ning võtsin enda arust suuna järgmise piirkonna SoHo poole, aga läksin loomulikult valele poole, mis oli tegelikult väga äge, sest ma sattusin Union Square’i parki, kus toimus parasjagu tasuta kontsert, ning mille äärest sai maailma kõige segadusseajavamast kohvikust päris hea hinnaga jääkohvi ja toorjuustuga bagelit. Nii New York!

Pärast paari pilguheitu kaardile sain lõpuks ka õige suuna kätte ning jalutasin läbi SoHo Maailma Kaubanduskeskuse mälestusmonumendi juurde. Ma ei taha küll nüüd öelda, et ma mingi kristall-laps või „ekstrasenss“ olen, aga selles kohas oli nii halb energia, et mul oli seal lausa raske olla. Monument, või õigemini monumendid olid tegelikult väga mõjukad. Kaks suurt mustast graniidist kandilist auku, mille äärtest vesi alla keskel olevasse väiksesse kandilisse auku voolas ja äärte sisse olid lõigatud hukkunute nimed. Noh, ma ei oska seda hästi seletada, aga see oli minu arvates väga kohane. Ühteaegu nukker ja õõvastav ja ilus. Ja seda veidram oli näha inimesi, kes endast selle taustal säravate naeratustega selfie’sid tegid ja sinna sisse münte loopisid, kuigi spets oli öeldud, et ärge palun visake sinna asju. Oeh, ma loodan, et need inimesed ei teadnud päriselt, millega tegu, sest muidu oleks see veel eriti masendav.

Igatahes, kaua ma seal olla ei suutnud ning suundusin Battery parki, mis on ookeani ääres ning kust näeb ka Vabadussammast. Lisaks väljuvad sealt ka praamid, millega saab sambale suht lähedale sõita, aga järjekord praamile oli umbes sama pikk kui Tower of Londoni juures (Keiu teab), nii et ma ei hakanud seda üldse kaalumagi. Aga noh, ära ma selle Lady Liberty nägin ning lisaks oli seal pargis ka maailma kõige imelisem tuul. Mmmm... tuul...

Siis võtsin suuna kuulsale Brooklyni sillale, kuna sealt pidi olema väga hea vaade Manhattani siluetile. Sild ise on 1,8 kilomeetrit pikk ja ma kõndisin sellest natuke üle poole läbi, tegin hunniku pilte ning keerasin siis tagasi. Vaade oli tõesti päris võimas, tuleb tunnistada. Brooklynisse ma minema ei hakanud, sest mul oli plaan hoopis Hiinalinna ja Little Italyt ehk väikest Itaaliat külastada.

Hinnalinn mulle erilist muljet ei jätnud ehkki ma seda lootsin, igal pool olid turistid nagu mujalgi, ainult selle vahega, et tänavad olid räpasemad ja vahepeal haises päris hullult. Little Italy ja Hiinalinna piir ongi vist üsna hägune, igatahes jõudsin endalegi märkamatult järsku ühest teise ning otsustasin, et oleks aeg lõunatada. New Yorgis muide pidavat tänu kraanivee kvaliteedile Ameerika parimat pitsat saama ning ma mõtlesin, et kust seda veel autentsemalt saaks, kui mitte Little Italys. Kusjuures seal ei olnudki nii lihtne pitsakohta leida kui võiks arvata, suurem osa restorane keskendusid pastale ja mereandidele ja elukõrgetele hindadele. Lõpuks ma aga ühes väikeses kohas maandusin ning pidin endale küsima „laua ühele“, mis oli suhteliselt nukker. Selle tegi aga natuke tasa see, et mind teenindas korraga neli teenindajat :D Pitsa kohta ma väga midagi öelda ei oskagi, see oli päris hea ja HIIGLASLIK küll, aga Steffanile ikka vastu ei saa. Jõudsin ära süüa poole, lasin ülejäänu kaasa pakkida, nüüd sõin natuke ja hommikuks jääb ka veel. See oli suhteliselt sarnane Vapiano omale, ainult selle erinevusega, et seal oli rohkem manti peal ning mu pitsa polnud poolenisti söestunud, nagu viimati Vapianos.

Kõht ääreni täis, hakkasin ägisedes vaikselt kesklinna või ma ei teagi mille poole tagasi veerema ja mul tuli hullumeelne mõte käia Broadway läbi alates Hiinalinnast kuni Central Parkini ja sealt metroo peale minna. Kokku oleks see teinud umbes 6 kilomeetrit. Etteruttavalt ütlen, et ma jõudsin siiski ainult Times Square’ini, ehk siis natuke üle kilomeetri jäi käia. Ma oleks jõudnud küll, aga pimedaks hakkas minema. Aga iseenesest oli niimoodi käia täiega lahe, sest ma nägin, kuidas Broadway, mis alustas tavalise riidepoode täis tänavana ja vahepeal lausa mingiks kahtlasevõitu urkaks üle läks vaikselt üha enamate säravate tulede ja teatritega täitus.

Nägin Times Square’i hämaras ka ära ja ütleme nii, et pimedas mina sinna minna ei taha. Juba pool tundi enne päikeseloojangut oli seal kaks korda enam inimesi kui päeval (kui neid juba minu jaoks umbes 1000 korda liiga palju oli), ma ei kujuta ettegi, mis seal praegu toimub. Ilmselt on seal rohkem inimesi kui Eestis kokku.

Enne kaheksat olin hotellis ja lõin jalad seinale.

Aga üldiselt ma olen suhteliselt kindel, et New York tervikuna on üks suur meditsiiniline eksperiment et näha, kui suurte temperatuurierinevuste juures inimesed vastu peavad. Tassisin küll terve päeva salli kaasas, aga see jälitab mind hotellis ka. Ainus põhjus, miks ma veel ei köhi nagu tiisikusehaige vanamees on see, et ma olen puhast maatõugu Ida-Eurooplane, kelle heidutamiseks on vaja rohkemat kui väikest kümnekraadist temperatuurierinevust.

Aa, linna peal ringi kolades näeb kõige hämmastavamaid asju. Minu lemmik reklaam ilmselt läbi aegade – ma isegi ei tea, mis asutus see oli, ilmselt keemiline puhastus või midagi, aga nad vist hoiustavad riideid ka ja neil oli parajast käimas pulmakleidi eri: lisaks kleidi puhastamisele ja triikimisele lubavad nad ka su kleiti „sinu järgmiste pulmadeni“ suurepärases korras hoida. „Kuni surm meid lahutab“ küll selle koha moto ei ole.

Ja ajaloo kõige kohatuma tekstiga beebibodi auhind: „Mu emme on joodik, sest ma nutan öö läbi“ (My mama is a drunk because I cry all night).

Oh inimkond...

 Mina ja Lady Liberty (jah, see väike jublakas seal vasakul)

 Mõned panoraamid Brooklyni sillalt. Vahepeal käsi värises, a mis seal's ikka. Ma seda ei pannud, kus mul panoraami tegemise keskel herilane näpule maandus ja ma peaaegu oma telefoni alla liikluspöörisesse oleksin visanud.

 Bagel toorjuustuga.

 Suurlinn. See on ühtlasi New Yorgi kõige kõrgem hoone.

 Maailma Kaubanduskeskuse mälestusmärk.

 Seal ta seisab.

 Monument... ma ei teagi millele. Aga ma aiman :D

 Manhattani sild paistab sealt.

 Brooklyni sild.

 Manhattan.

 Hiinalinn.

Jõulud New Yorgis. Seal sees olid ehitud kuused ja lumememmed. VÄGA veider.

Metropolitani kunstimuuseum

Täna oli kummaline päev. Otseses mõttes tegin ja nägin suhteliselt vähe, aga samas sebisin hommikust õhtuni ringi. Magasin lausa poole kaheksani, ei tea, kas hakkan Ameerika aega täielikult ümber lülituma, või olen iga päeva lõpuks lihtsalt järjest rohkem väsinud.

Hommikul sõitsin metrooga Central Parki põhjakülje juurde ning jalutasin siis läbi pargi suurde Metropolitani kunstimuuseumisse, kus ma plaanisin tegelikult terve päeva veeta. Metropolitani kunstimuuseum on ühtlasi ka üks peamisi põhjuseid, miks ma New Yorki tulla tahtsin, sest siin on üks järjekordsetest Van Gogh’ päevalillemaalidest, millest ühte olen ma juba Londonis ja teist Münchenis näinud.

Ilmselgelt ei ole terve päeva kunstimuuseumis veetmise plaanid kunagi väga realistlikud, nii et tegelikult pidasin ma seal vastu ainult mingi 2,5 tundi. Põhjalikumalt vaatasin üle Ameerika kunsti ja mööbli näituse ning loomulikult Euroopa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse maalikunsti osa, kust ma ka lõpuks need päevalilled üles leidsin. Muuseum iseenesest meenutas täiega Briti muuseumi, ainult selle vahega, et ma polnud seda läbides enam nii noor ja entukas kui Londonis ja et seal oli külm. See oli ka üks põhjustest, miks ma Metis väga kaua olla ei saanud – mul hakkas lihtsalt nii külm, mis omakorda tegi mu kõhu tühjaks. Nii et kui keegi peaks sinna tulevikus sattuma, soovitan kampsuni kaasa võtta. Loomulikult ei tulnud kasuks ka see, et mu jalad jõudsid mind umbes täpselt ühest pingist teiseni kanda, aga see on muidugi mu oma viga, et ma terve eelneva suve ainult oma tagumiku otsas olen istunud ja trenni pole teinud. Igatahes jah, ühel hetkel hakkas mul nii külm, et ma pidin sealt välja minema. Iseenesest oleksin saanud selle kleepsuga hiljem ka tagasi minna, aga ei jõudnud.

Umbes kell pool kaks, kui ma muuseumist lahkusin, olin nii väsinud ja näljane, et see oli lihtsalt ulme. Sõin kähku jälle ühe hot dogi ära lootuses, et see mind turgutab ning istusin pargis ja kirjutasin lõpuni oma viimased postkaardid, aga väsimus oli endiselt selline, et oleksin võinud vabalt sinna pingile ennast magama keerata. Natuke aitas mango-banaani smuuti, mille ma ka tänavalt ostsin, ning siis suundusin viiendat avenüüd mööda linna peale niisama uitama, sest konkreetselt midagi rohkemat mul selleks päevaks plaanis ei olnud. Nägin lõputult Gucci ja Versace jms poode ning jõudsin poolkogemata ka Rockefeller Centeri juurde. Kuna ma tänaval postkaste näinud ei olnud järeldasin, et postkaartide saamiseks pean ilmselt minema peapostkontorisse ning võtsin kindlama sihi sinnapoole, vahepeal kaotasin ennast umbes pooleks tunniks ühte kaubamajja ning ostsin ära ujumismütsi, et saaks hotelli basseini kasutada. Ma pakun, et Charlestonis tuleb see ka kasuks. Selleks ajaks ma isegi enam ei tea, mis energiavarude baasil mu jalad töötasid, aga kui ma lõpuks postkontorisse jõudsin ja oma hunniku postkaarte teele saatsin, siis ma lihtsalt vajusin sinna treppide peale istuma ja tubli 15 minutit isegi ei üritanud püsti tõusta.

Lõpuks hakkasin tagasi metroojaama poole tagasi liikuma ning avastasin tee peal, et tegelikult on siin postkastid iga natukese maa tagant, ma lihtsalt ei märganud neid, sest vahtisin kogu aeg üles pilvelõhkujate poole :D Tee peal sain endale täna õhtuks ja homme hommikuks sööki kah kaasa haarata ning umbes kuue ajal sõitsin metrooga hotelli tagasi. Vahetasin vahepeal ronge ja puha, täielik metrooboss nagu ma olen. Maha ma seal istuda ei julgenud, sest kartsin, et ei saa enam püsti. Nüüd olen juba 2,5 tundi oma voodis lesinud, jalad seina peal. Kell on pool üheksa ja ma suudan vaevalt silmi lahti hoida. Samas see mürasaaste, mis siin linnas on, on ka ko-hu-ta-valt kurnav.

Aa, eile toimus Times Square’il see, et kaks kahekordset turistibussi põrkasid kokku ning üks neist rammis ka maha valgusfooriposti, mis jalakäijatele peale kukkus ja 14 inimest sai viga. Päris õudne. 

 The Met

 Ma tegin selle pildi lihtsalt sellepärast, et vaatasin alguses, et see on skulptuur naisest, kes endast titega koos selfiet teeb :D

 Selline maja oli majas sees.

 Uu, klassika!

 Jälle klassika!

 Päevalilled.

 Jee, klassika.

 Postkaartide saatmise päev.

 Rockefeller.

 Mille ees oli selline tegelane, kelle pea on millegipärast keskelt pooleks.

 Suurlinn.

Kuidas puhata jalgu.

Empire State Building ja Times Square

Kuna ma enne tulekut jõudsin vist kõigile, kellega kohtusin, viriseda, et pean New Yorgis täitsa üksi olema, viu viu ja vaene mina, panid nii mõnedki head inimesed oma pead tööle ja mõtlesid, kas neil on siin tuttavaid, kes mulle seltsi võiksid pakkuda. Täna kohtusingi ühe teise Eesti tüdruku Bretiga, kellega me Empire State Buildingu otsas käisime. Lihtsalt nii äge!

Kuna ma olen natukene vist endiselt Eesti ajas või väsitas mind eilne ilmatuma pikk jalutuskäik ära, jäin juba poole üheteist ajal magama ja olin täna hommikul kell pool seitse nii ärkvel kui üldse olla saab. Vaatasin telekast „Võluväge“, sõin oma eilsed pannkoogid ära ja sõitsin poole kümnest metrooga linna. Ma arvan, et sõitsin metrooga siit Times Square’ile umbes 20 minutit, sest siit lähevad ekspressrongid, mis igal pool ei peatu, aga see sõit tundus palju pikem, sest seal oli lihtsalt nii rõvedalt kange konditsioneer. Praegu juba tunnengi, et kurk hakkab valusaks saama, sest õues on nii palav, et nahk on pidevalt niiske, aga ükskõik, kuhu sisse minna, töötab konditsioneer täie võimsusega.

Igatahes, kui ma üles maa peale ronisin, vajus mul lõug maani. No ma pole elu sees midagi sellist näinud. IGAL pool oli lihtsalt nii palju tulesid, ekraane, muusikat ja loomulikult inimesi. Ma arvan, et vähemalt sama palju kui Pärnus kokku. Pimedas on see kindlasti veelgi ägedam, aga ma ei tea, kas mul õnnestub seda pimedas näha, sest olen iga päeva õhtuks nii väsinud, et jõuan juba tunnike enne päikseloojangut hotelli tagasi. Igatahes kõndisin seal natuke ühele ja teisele poole ja arvasin, et olen Times Square’il, aga päris kindel polnud. Kuidas saab olla mitte kindel, kas sa oled Times Square’il või mitte? Tegelikult ei saagi. Kui ma sinna hiljem päriselt jõudsin, siis ütleme nii, et polnud kahtlustki, kuhu ma sattunud olin. Hommikul jõudsin ma vist siiski alles otsapidi Broadwayle, kust ma suuna vaikselt Empire State Buildingu poole võtsin. 

Eile olin ma otsinud mäkki et endale õhtuks salatit osta ja sattusin igal pool Starbucksi otsa. Täna hommikul aga leidsin, et oleks aeg üks jääkohv võtta ja otsisin Starbucksi, aga leidsin ainult mäkke. Lõpuks ma muidugi leidsin selle Starbucksi ka üles, sest olgem ausad, neid on siin ikka iga nurga peal. Loomulikult tilgutasin oma valge pluusi ka kohvi täis ja pidin ülejäänud päeva seelikut lõuani tõmmata, et neid plekke varjata.

Juba enne Empire State Buildinguni jõudmist pakkus üks noormees tänaval mulle piletit müüa ja kuna ma olen nendest pikkadest järjekordadest seal hirmulugusid kuulnud, ostsin pileti ära. Hiljem muidugi selgus, et sain kümne dollariga nöörida. Nojah, turistiks olemise rõõmud. Üheteist ajal saime Bretiga kokku ja kuna temal piletit ei olnud, läbisime neid lõputuid järjekordi. Alguses oli järjekord et turvakontrolli läbida, siis et pilti teha, siis oli vist üks niisama järjekord, siis oli pileti ostmise järjekord ja siis esimene lifti järjekord. Selle liftiga saime 80nda korruseni kus öeldi, et me võime seal veel umbes 20 minutit järjekorras oodata, et kuus korrust ülespoole sõita, või võime ka jala minna. Meie valisime trepid ja umbes 50 minutit pärast hoonesse sisenemist olimegi üleval.

Oh, seal oli äge. Terve New York oli sõna otseses mõttes nagu peo peal ja ilm oli ka suhteliselt selge aga kerge uduga, nii et nähtavus oli päris hea. Võtsime seal rahulikult aega, imetlesime vaadet ja Bret näitas umbkaudu, mis kuhupoole jääb. Põhimõtteliselt nägime sealt otsast ka minu hotelli. Loomulikult ma ei eristanud seda, sest see oli umbes kuue kilomeetri kaugusel, aga kuna siit kümnenda korruse köögist näeb Empire State Buidlingut, siis on üsna loogiline, et sealt näeb siia ka. Ühel hetkel kohtasime ka teisi eestlasi, kes emakeelt kuuldes meid tervitama tulid.

Umbes poole kahe ajal ronisime/sõitsime alla tagasi ja leidsime ühe väikese sushikoha, kus lõunat süüa. Vähe sellest, et vähemalt Eesti mõttes oli see koht minu arust päris odav ja sushi imehea, sai söögi kõrvale ka piiramatult jäävett, mis oli palavaga nii hea. Soojenduseks toodi veel mingit kummalist suppi ja salatiti.

Pärast lõunat saatsin Breti Grand Central Stationisse, kust ma pühapäeval Washingtoni poole teele plaanin asuda ja kaesin ka seal üle, mis kus on. Nelja paiku sõitis Bret tagasi ja mina suundusin Times Square’ile tagasi. Või noh, alguses kõndisin umbes 20 minutit valele poole, aga kui turiste järjest vähemaks ja vähemaks hakkas jääma, sain aru, et lähen ilmselt valele poole ja keerasin otsa ümber. Ma ei taha siin eriti kaarti välja võtta.

Oeh, kui väsinud mu jalad olid. Ja mul oli ka täna õhtuks pöörane plaan jõuksi minna! Siis jõudsin ma lõpuks Times Square’ile välja, seekord päriselt. See oli lihtsalt... hullumeelne. Ma ei oska seda ei kirjeldada ega piltidega edasi anda. Tõeliselt tõeliselt hämmastav. Ja väsitav! Niiiiii palju inimesi, nii palju vilkuvaid tulesid ja nii palju lärmi. Seal toimus mingi värk ka, politsei oli igal pool ja uudisekaamerad ja helikopterid olid õhus ning inimesed vangutasid pead ja ütlesid üksteisele „hirmus hirmus õnnetus“, aga keegi ei seletanud rohkem, mis toimus.

Tegin veel ringi Broadwayl ja ostsin hunniku postkaarte ning marke. Umbes poole kuue paiku hakkasin metrooga hotelli poole sõitma, olles eelnevalt mingi 20 minutit selles hiiglaslikus Times Square’i jaamas seigelnud. Siin saavad vist kõikide liinide ja kõikide suundade rongid kokku. Igatahes, metroorong oli ääreni täis, nii et ma seisin oma valutavatel jalgadel püsti ja pooleldi kõlkusin kinnihoidmise toru küljes, paar korda pidin käe puhkamiseks lahti laskma ning oleksin peaaegu selili käinud. Siis koputas üks vanem meesterahvas mulle õlale ja ütles, et mu selja taga on üks tühi koht ja oleks parem kui ma istuksin, sest vastasel juhul kukun ma ümber ja tema peab mu kinni püüdma. Istusin siis maha ja ta ütles et ma ei kardaks, ta kaitseb mind ning seisis ülejäänud sõidu ajal minu ees. Ma pole päris kindel, mille eest ta mind kaitses :D Igatahes me väljusime samas jaamas ja ma olin hetkeks segaduses, kuhu poole ma minema pean, et hotelli jõuda ning ta küsis, kuhu ma minna tahan. Selgus, et ta ise annab YMCAs karate tunde ja oli ka siia teel. Uurisin talt, kas tegu on üldiselt turvalise kandiga ja ta ütles et jah, ainult nädalavahetusel pidavat tänavajõugud tegutsema. See kõlas natuke naljakalt, nagu teeksid need jõugud nädala sees rasket tööd, et siis nädalavahetusel oma jõuguasju ajada. Noh, ma ei tea, mulle tundub siin küll üsna ohutu. Aga samas ega ma siin öösel ringi ei kola ka.

Hotelli tagasi jõudes sai üsna selgeks, et mingist jõusaali minemisest täna küll juttu ei tule, eriti kuna ma tahan homme suurde kunstimuuseumisse minna, nii et mõistlikum on ennast natuke tagasi hoida.

Praegu käib mu kusagil mu akna all aga juba mitmendat tundi mingisugune kontsert. Ma ei näe küll midagi, aga politsei on pool tänavat sulgenud ning vihane räpp vaheldub maheda jazziga. See on ühtlasi hea näide sellest, kui sümboolsed need aknad siin on. Ehkki ma olen kümnendal korrusel, kostab kõik nii selgelt ära, nagu nad oleksid otse mu akna taga. Alguses tundus mulle, et keegi räpib mu akna sees olevas konditsioneeris :D Aga noh, ma loodan, et nad varsti lõpetavad, suht lärmakas on.

Pilte on mul Empire’i otsast umbes kuus tuhat ja kõik nad on enam-vähem identsed, aga panen mingi valiku.

 Well hey there, Christina!

 Empire State Building maa pealt.

 Näe seal taga on Central Park.. ja minu hotell.

 See teine kuulus kõrghoone, mille nimi mulle kunagi meelde ei tule.

 Kuulus kell Grand Central Stationis.

 Times Square.

 Seal oli igast kuulsusi! Mina ja Minnie.

 Mina ja Cookie Monster!

Selle pildi pühendaksin Mariale ja Merilyle (jah, ma tean, et vaatan kaamerast täiega mööda)