Esimene öö kolme võõra inimesega ühistoas möödus suhteliselt raskelt. Sõbralik Aasia kutt, kellega me umbes samal ajal magama läksime, pani konditsioneeri üsna madala temperatuuri peale ja tekke siin ei anta, ainult tekikotte. Nii ma siis tõmbasin kampsuni selga ja külmetasin (pärast arvutasin, et tegelikult oli see temperatuur 21 kraadi peal, lihtsalt igal pool mujal on nii soe, et tundus, nagu ma oleksin külmkapis maganud). Kurk valutas ka täiega ning ma pidin pidevalt seda rõvedat neelatamise asja tegema, mis tegi olukorra ainult hullemaks.
Ühel hetkel tuli tuppa veel üks mees ja mingil ajal ka üks tütarlaps. Kuna ma tükk aega magama jääda ei saanud, siis magasin täna hommikul ehmatavalt kaua, lausa üheksani. Ärgates olid mehed oma kohvrid võtnud ja edasi liikunud, ainult see tüdruk, Kelly, oli veel. Ta osutus väga-väga sõbralikuks ja toredaks, aga tal on siin hosteli peal kusagil sakslasest peika ja iga kord kui ma olen tuppa läinud, olen nad sealt amelemas leidnud, mis on suht... ebamugav.
Suhteliselt hämmastav oli see, et ehkki ma ärkasin kaks tundi hiljem kui tavaliselt, sain hotellist välja umbes samal ajal kui New Yorgiski. Sõitsin metrooga loomaaeda, mis nagu muuseumidki, on täiesti tasuta. Otsustasin esimesena loomaaia kasuks, kuna mu jalad olid tänu eilsele suurele istumisele suhteliselt puhanud, nii et tundus mõistlik seda uut energiat loomaaias jalutamise peale kulutada. Oeh, see oli nii tore. Kui te kunagi peaks Washingtoni sattuma, siis ma kindlasti-kindlasti soovitan seda. Või noh, juhul kui te vihkate kõiki loomi, sealhulgas gepardeid, sebrasid, kõikvõimalikke ahve, lõvikutsikaid, elevante ja PANDASID, siis ma seda muidugi ei soovita. Kahju ainult, et mul kaamera patareid enne lõppu tühjaks said.
Seal oli tõsiselt tunda seda, et on tehtud kõik, et loomad ennast võimalikult mugavalt tunneksid ja lisaks näevad sealsed teadlased ka reaalset vaeva, et looduses väljasurevaid liike elus hoida ja paljundada (?) ning siis uuesti oma päris elukohtadesse tagasi lasta. Igatahes veetsin ma seal loomaaias kolm väga harivat ja mõnusat tundi ja kui uskuda loomaaia kaarti, läbisin ka tervelt 10 miili ehk umbes 16 kilomeetrit, seda peamiselt ülesmäge. Jalad olid väsinud küll, tuleb tunnistada. Ainsad, aga üsna suured tõrvatilgad selles loomaaia meepotis olid teised külastajad. Kuigi enamjaolt on inimesed siin viisakad ja toredad, siis osad inimesed panevad mind küll pead vangutama. Näiteks magas üks loomake parajasti oma puuris ning väike tüdruk nõudis oma emalt, et too looma üles ajaks. Ja mida tegi ema? Seletas oma lapsele, et loomad ei ole seal puhtalt tema meelelahutuseks ja las ta magab? Ei! Ta hakkas vastu klaasi taguma ja kisama ja ütles oma tütrele et too sama teeks, küllap nad ta koos siis üles ajavad. Siis oli seal suur troopikamaja, kus mitmed linnud ja ka ahvid vabalt ringi liikusid. Üks roosa lind oli suhteliselt teeraja ääres ning üks isa ütles oma pojale, et veab kihla, et too ei julge seda lindu katsuda, mille peale poiss siis vaest lindu sabasulgedest tirima hakkas. No üle mõistuse, ma ütlen.
Kui lõpuks kõik, ka pandakarud üle said vaadatud, sõitsin metrooga kesklinna tagasi ja sõin Hiinalinnas ühes meretoidu restoranis lõunat. Päris peen koht oli, aga suhteliselt normaalse hinnaga sai sealt maailma parimat krabisuppi. Päris krabiga! Ausalt! Ma olen juba pikemat aega tahtnud suppi süüa ja valutava kurgu peale oli see veel eriti mõnus. Aga poole kausi pealt tundsin, et hakkan lõhki minema. Tõsi, see oli ka üsna koorene, aga siiski. Ma olen siin juba ammu täheldanud, et ei suuda nii palju süüa kui Eestis, näiteks pitsat sõin ükspäev kolmeks söögikorraks ja ühte salatiportsu saan ka vähemalt kaks korda süüa, aga ma olen lihtsalt arvanud et see on sellepärast, et need portsjonid on siin lihtsalt suuremad kui meil. Kui ma aga juba tavalisele supitaldrikule vaevu suutsin otsa peale teha, siis hakkas küll juba asi kummalisena tunduma. Ilmselt on asi kuumuses (täna oli siin mingi aeg 32 kraadi). Või ajavahes.
Pärast lõunat kolasin veel natuke mööda linna ringi, aga hoidsin peamistest turistikatest eemale, kuna neid on mul plaanis homme rattaga avastada. Põhimõtteliselt otsisin postkaarte, mida saata (kuulsin, et vähemalt üks New Yorgi oma on kohale jõudnud, jee!), aga kui te neid Washingtonist ei saa, siis teadke, et ma vähemalt üritasin. Ma ei tea, kas ma otsisin valest kohast või mis värk on, aga neid ei müüda siin praktiliselt mitte kusagil või kui müüaksegi, siis on need häbitult koledad. Kas mingi abitult kokkuklopsitud kollaažid, Obama särava näoga USA lipu taustal taevasse vaatamas või siis Washingtoni metrookaart. No tõepoolest. Kelly soovitas nende põhiliste turistikohtade endi juurest vaadata, homme uurin.
Aga täna õhtul on meil hostelis filmiõhtu. Käib mingi kohutavalt vilets komöödia, aga peaaegu kõik elanikud on siin eluruumis ja kõigile on popkorni ja küpsiseid. Päris mõnus J
Selle vaese linnu saba oli järgmisel hetkel õela väikse poisi sabas
Nii need ahvid seal majas ringi hängisid.
Loomaaed ja jäätis, see!
Perepilt: kindlasti isa, võib-olla ema ja üleval on sellel kevadel sündinud kutsikad. Pärast nad mürasid ka omavahel väga võluvalt, aga mul sel hetkel fotoka akud millegipärast ei töötanud.
See on nii naljakas jutt lihtsalt :D
Kogu see paradiis ühele karule (keda ma ei näinud)
Hiinalinn
No ei pääse sellest armastusest siin.
Plekist puu
Washingtoni monument
No comments:
Post a Comment