Täna oli kummaline päev. Otseses mõttes tegin ja nägin suhteliselt vähe, aga samas sebisin hommikust õhtuni ringi. Magasin lausa poole kaheksani, ei tea, kas hakkan Ameerika aega täielikult ümber lülituma, või olen iga päeva lõpuks lihtsalt järjest rohkem väsinud.
Hommikul sõitsin metrooga Central Parki põhjakülje juurde ning jalutasin siis läbi pargi suurde Metropolitani kunstimuuseumisse, kus ma plaanisin tegelikult terve päeva veeta. Metropolitani kunstimuuseum on ühtlasi ka üks peamisi põhjuseid, miks ma New Yorki tulla tahtsin, sest siin on üks järjekordsetest Van Gogh’ päevalillemaalidest, millest ühte olen ma juba Londonis ja teist Münchenis näinud.
Ilmselgelt ei ole terve päeva kunstimuuseumis veetmise plaanid kunagi väga realistlikud, nii et tegelikult pidasin ma seal vastu ainult mingi 2,5 tundi. Põhjalikumalt vaatasin üle Ameerika kunsti ja mööbli näituse ning loomulikult Euroopa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse maalikunsti osa, kust ma ka lõpuks need päevalilled üles leidsin. Muuseum iseenesest meenutas täiega Briti muuseumi, ainult selle vahega, et ma polnud seda läbides enam nii noor ja entukas kui Londonis ja et seal oli külm. See oli ka üks põhjustest, miks ma Metis väga kaua olla ei saanud – mul hakkas lihtsalt nii külm, mis omakorda tegi mu kõhu tühjaks. Nii et kui keegi peaks sinna tulevikus sattuma, soovitan kampsuni kaasa võtta. Loomulikult ei tulnud kasuks ka see, et mu jalad jõudsid mind umbes täpselt ühest pingist teiseni kanda, aga see on muidugi mu oma viga, et ma terve eelneva suve ainult oma tagumiku otsas olen istunud ja trenni pole teinud. Igatahes jah, ühel hetkel hakkas mul nii külm, et ma pidin sealt välja minema. Iseenesest oleksin saanud selle kleepsuga hiljem ka tagasi minna, aga ei jõudnud.
Umbes kell pool kaks, kui ma muuseumist lahkusin, olin nii väsinud ja näljane, et see oli lihtsalt ulme. Sõin kähku jälle ühe hot dogi ära lootuses, et see mind turgutab ning istusin pargis ja kirjutasin lõpuni oma viimased postkaardid, aga väsimus oli endiselt selline, et oleksin võinud vabalt sinna pingile ennast magama keerata. Natuke aitas mango-banaani smuuti, mille ma ka tänavalt ostsin, ning siis suundusin viiendat avenüüd mööda linna peale niisama uitama, sest konkreetselt midagi rohkemat mul selleks päevaks plaanis ei olnud. Nägin lõputult Gucci ja Versace jms poode ning jõudsin poolkogemata ka Rockefeller Centeri juurde. Kuna ma tänaval postkaste näinud ei olnud järeldasin, et postkaartide saamiseks pean ilmselt minema peapostkontorisse ning võtsin kindlama sihi sinnapoole, vahepeal kaotasin ennast umbes pooleks tunniks ühte kaubamajja ning ostsin ära ujumismütsi, et saaks hotelli basseini kasutada. Ma pakun, et Charlestonis tuleb see ka kasuks. Selleks ajaks ma isegi enam ei tea, mis energiavarude baasil mu jalad töötasid, aga kui ma lõpuks postkontorisse jõudsin ja oma hunniku postkaarte teele saatsin, siis ma lihtsalt vajusin sinna treppide peale istuma ja tubli 15 minutit isegi ei üritanud püsti tõusta.
Lõpuks hakkasin tagasi metroojaama poole tagasi liikuma ning avastasin tee peal, et tegelikult on siin postkastid iga natukese maa tagant, ma lihtsalt ei märganud neid, sest vahtisin kogu aeg üles pilvelõhkujate poole :D Tee peal sain endale täna õhtuks ja homme hommikuks sööki kah kaasa haarata ning umbes kuue ajal sõitsin metrooga hotelli tagasi. Vahetasin vahepeal ronge ja puha, täielik metrooboss nagu ma olen. Maha ma seal istuda ei julgenud, sest kartsin, et ei saa enam püsti. Nüüd olen juba 2,5 tundi oma voodis lesinud, jalad seina peal. Kell on pool üheksa ja ma suudan vaevalt silmi lahti hoida. Samas see mürasaaste, mis siin linnas on, on ka ko-hu-ta-valt kurnav.
Aa, eile toimus Times Square’il see, et kaks kahekordset turistibussi põrkasid kokku ning üks neist rammis ka maha valgusfooriposti, mis jalakäijatele peale kukkus ja 14 inimest sai viga. Päris õudne.
Kuidas puhata jalgu.
No comments:
Post a Comment