Eile oli siis see päev, kui ma tegin esmakordset tutvust New Yorgiga. Ja üheksatunnise lennuga. Ja seitsmetunnise ajavahega. See kõik kokku andis päris võimsa emotsionaalse kokteili, tuleb tunnistada. Aga alustame algusest.
Kui ma inimestele rääkisin, et lendan Uzbekistan Airwaysiga, siis oli kõige harilikum reaktsioon „MIKS?!“ Mõned arvasid, et ma teen nalja. Mõned olid kindlad, et ma kukun alla ja ei jõuagi kohale. Aga teate mis? Uzbekistan Airways RUULIB. Üleeile lugesin veel klientide kogemusi, kellest suurem osa ütles, et see viib su punktist A punkti B, aga midagi rohkemat oodata ei tasu. Ma ei tea, milliste lennufirmadega nad varem lennanud on või mida ühelt transpordivahendilt üldse rohkemat oodata kui et seda, et ta su ühest kohast teise viiks, aga minu ootused said küll ületatud. Esiteks olid istmed kahekaupa ridades, mis oli ülimugav. Istmete peatugedes olid ekraanid, kus sai vaadata, kus su lennuk parasjagu asub, sai mängida mänge, vaadata filme ja kuulata muusikat. Tõsi, filmid ja muusika kuulusid küll kõik eranditult Vene klassikasse, aga seal oli ka USB auk, nii et selle kaudu sai ka oma meelelahutust mängida.
Aga mulle hullult meeldis see süsteem, mis meie asukohta näitas. Sest lisaks asukohale kuvas see ka seda, kuidas päikesevalgus parajasti üle maailma liikus. Nii ma siis vaatasin, kuidas New Yorgis ja veidi hiljem ka Charlestonis päike tõusis ning Austraalia ja Aasia järk-järgult pimedusega kattusid. Täiega äge!
Marsruudist aga... ma ei tea, mistõttu me otse üle Atlandi ei lennanud. Selle asemel ületasime hoopis Islandit, Gröönimaad ja Kanadat. Aga noh, miks minna otse, kui saab ringiga, eks. Gröönimaa kohal natuke raputas ka.
Sellele vaatamata kestis lend natuke alla üheksa tunni, mitte kümne, nagu mu piletil kirjas oli. Samas oli see aeg võib-olla ka varuga pandud, sest me tõusime õhku natuke pärast kümmet ja maandusime siin natuke pärast kahtteist.
Lend ise läks üllatavalt kiirelt, või vähemalt sujuvalt. Ma isegi ei võtnud oma arvutit välja, aga samas selleks ei olnud ka väga ruumi olnud, sest naine mu ees lasi kohe pärast õhkutõusu oma istme alla. Ei olnud küll nii kitsas kui bussis, aga arvutiga oleks suht ebamugav olnud ikkagi. Nii ma siis jagasin oma aega ristsõnade, tukkumise, lugemise ja söömise vahel. Ja süüa sai. Palju! Kõigepealt enne õhkutõusu pakuti vett või veini juua. Siis, pärast umbes pooletunnist lendamist anti kõigile pakk soolapähkleid ja pakuti juua vett, veini, mahla või karastusjooke. Nii palju kui ise tahtsid. Üks mees ladus endale kohe kolm topsi punast ja kaks topsi valget veini ette. Ma võtsin ka hetke ajel endale natuke valget veini ja see oli päris hea, ehkki netis kirjutati selle kohta igast õudusjutte. Aga noh, netis kirjutatakse üldse kummalisi asju. Pärast umbes kahte tundi õhus anti lõunat, mis oli naljakas, sest minu jaoks oli endiselt kell 12 päeval. Soe söök koosnes mingitsorti valgest kalast ja riisist, mis oli täiega hea ja reaalselt SOE. Ja tervislik. Ilmselt viimane kord järgmise 4,5 kuu jooksul, kui ma seda saan. Siis oli veel üks suurem karbike, kus oli täisterakukkel, pakike võid, mingi magus asi, köögiviljad, sinki ja juustu. Joogiks sai kohvi, teed, vett või karastusjooke. Kuna ma sain oma kalast kõhu täiega täis, panin oma võikukarbikese hiljemaks kõrvale, et mul maandudes kõht liiga tühi ei oleks. Kui umbes pool lendu lennatud oli, sõin need asjad ka ära peale singi ja juustu, mis olid vahepeal 2,5 tundi päikese käes küpsenud ja ma polnud kindel, kas need on halvaks läinud või mitte, aga leidsin, et lennuk ei ole ilmsel parim koht, kus toidumürgitusega riskida. Eriti lennukis, kus inimesed WC-s keskmiselt 20 minutit veetsid. Ja siis sai VEEL süüa. Meile toodi värskeid puuvilju ja croissant, millele sai peale määrida sulatatud juustu (kuhu oli eesti keeles ka „sulatatud juust“ peale kirjutatud) või maasikamoosi.
Igatahes, kas ma soovitaksin Uzbekistan Airwaysi? Noh, kui te tahate odavalt Riiast otse New Yorki lennata, pardal tasuta sööki saada ja täiega palju pagasit kaasa võtta, siis jah, soovitan küll. Mul ei ole küll millegi üle nuriseda.
Pärast maandumist pidime ette näitama oma viisad ja siis ma hakkasin natuke ära kohkuma. Lennujaamatöötajad EI olnud sõbralikud. Nad karjusid kõigi peale ja näitasid üldse igal võimalikul viisil välja, et nad teeksid parema meelega ükskõik mida, kui tegeleksid sinuga. Ja ka mingitel suvalistel laua taga istuvatel ametnikel olid relvad vööl, rääkimata siis hambuni relvastatud turvameestest. Igatahes lasti mind sealt läbi, tervitati Ameerika Ühendriikidesse ja alles siis sai minna kohvrit ootama. Mulle kohe üldse ei meeldi pagasit ära anda, sest kunagi ei tea, kas see jõuab kohale või mitte. Bruunot muudkui ei tulnud ega tulnud. Mulle tundus, et ootasin teda vähemalt tunni, aga tegelikult läks vist maksimaalselt 20 minutit. „Tollist“ läbi minemine, kus inimesed väidetavalt mõnikord kolm tundi ootavad, tähendas lihtsalt sellest, et mult võeti ära mingi lipik, mille ma lennukis ära olin täitnud, ja oligi kõik.
Kuna Bruuno kaaluks määrati lennujaamas peaaegu 25 kilo, ehk peaaegu pool mu enda kaalust, ja ma oleks tema pagasilindilt maha sikutamisega juba peaaegu sõrme murdnud, siis ei jäänud muud üle kui takso võtta. Lennujaamas oli mingi spets koht, kus töötaja küsis, kuhu sa sõita tahad ja siis määras takso ja andis mingi lipiku, mis kinnitas, et sa ikka päris taksoga sõidad. Ma olen kuulnud täiega palju New Yorgi sõbralikest taksojuhtidest, kes on paremad kui päris giidid ja häid reisinippe annavad. Minu oma igatahes mulle küll midagi ei rääkinud, näksisin seal tagaistmel oma müslibatoone ja vahtisin enda ees olevalt ekraanilt, reklaami, kus kutsuti sööma kohta, kus vahukoorele sulašokolaadi peale valati ja sinna veel komme peale puistati. Mõnna! Igatahes hakkas selleks ajaks väsimus ja nälg ja ärevus täiega minus segunema ja ma ei saanud isegi särava pilguga taksoaknast Manhattani siluetti imetleda, sest me sõitsime Harlemisse ja see siluett jääb vist üldse Brookyni poole.
Umbes kolmveerand kahest pandi mind my YMCA Harlemi hotelli/hosteli ees maha ja ma pidin veel tegema läbi suure katsumuse ning Bruuno viiest trepiastmest üles sikutama. Lõõtsutasin, nagu oleksin maratoni jooksnud ja siin töötavad tüdrukud vaatasid mind suht murelikult. Kella kahest sain end sisse registreerida ja see tüüp, kes mu asjad korda ajas, oli esimene reaalselt sõbralik njuujorklane, keda ma siin siiani kohanud olen. Alguses ma ei saanud oma tuppa sisse ja läksin täiega paanikasse, sest kui ma ennist ootasin, et kell kaks saaks, oli seal just üks tüüp, kes oli omale toa bronninud, aga mingi süsteemivea tõttu ei olnud see läbi läinud, nii et talle öeldi, et nad ei tea, kes ta on ja kust ta tuli, aga ära ta minema peab, sest kohta ei ole. Õnneks oli minu toas lihtsalt parajasti koristus käimas ja ma sain mingi viie minuti pärast juba sisse, olles eelnevalt paaniliselt liftiga kümnendalt uuesti alla sõitnud ja sõbraliku tüübi registreerimislauast endale appi kutsunud.
Mu tuba on tilluke, aga see on täiesti minu päralt ja tundub värskelt remonditud. Siin on nari, laud, tool, uue moega külmkapp, riidekapp ja telekas. Üks sein on Susannaroheline ja teine Keiupunane, mis on täiega äge. Ja noh, kümnendalt on päris hea vaade ka. Aknad on küll kahtlased ja siin natuke haiseb, aga seda tunneb ainult siis, kui sisse tulla. Mingi konditsioneerilaadne asi on ka akna sisse paigaldatud. WC-d ja duširuumid on koridoris, nagu ka „köök“, mis tähendab ühte suuremat lauda, mikrolaineahju ja kraanikaussi. Minu toas wifit ei ole, aga ma saan seda kasutada köögis ja mujal avalikes ruumides. Basseini ma praegu kasutada ei saa, sest mul pole ujumismütsi ja jõuksi ma ka eile ei läinud, sest olin lihtsalt liiga väsinud. Aga ma ei tahtnud liiga vara magama ka minna, sest siis mul olekski päev ja öö vahetusse jäänud, seega tegin väikse ringi siin ümbruses ja otsisin paaniliselt toitu, mis ei oleks frititud, õlis leotatud või koosneks 80% ulatuses valgest jahust, aga mida polnud, seda polnud. Lõpuks ostsin mingist kiirtoidukohast frititud kala, sest mul sees keeras ja see oli ainus, mis mulle tundus, et võiks ilma üles tulemata alla minna. Pärast kui ma läksin alla wifi kohta küsima, ütles sõbralik tüüp (kutsun teda edaspidi lihtsalt Tüübiks), et siit natuke edasi pidi olema koht, kus saad endale ise salati kokku panna. Nojah, see oli ainus suund kuhu ma oma paanilise 20-minutilise edasi-tagasi jalutuskäigu jooksul EI jõudnud. Aga selle ümbruse kohta ei oska ma muud öelda, kui et ma tunnen ennast siin maailma kõige valgema inimesena (terve eilse õhtu jooksul ei näinud ma ühtegi teist valget). See on lihtsalt väga kummaline, sest mulle tundub, et MINU nahavärv torkab siin täiega silma. Aga küllap ma harjun. Üldiselt tundub siin turvaline ja võrdlemisi puhas, politseijaoskond on ka umbes 400 meetri kaugusel :D
Igatahes oli mul plaan, et söön ära, lähen oma tuppa ja vaatan kaheksani telekat, sest siis on enam-vähem õhtu ja võib juba magama minna. Asi lõppes sellega, et pool kaheksa panin teleka kinni ja jäin magama ning magasin täna hommikul seitsmeni, korra olin öösel poole neljast ka üleval. Ma ei tea, kas ja kuidas see ajavahe mind edaspidi mõjutab, aga mõtlesin, et teeks täna Central Parki päeva ja võtaks rahulikult.
Erinevalt eilsest mustast masendusest tundub täna kõik palju värvilisem, päike paistab, ma olen suhteliselt välja puhanud ja valmis New Yorgiga rinda pistma. Musid!
No comments:
Post a Comment