Ma tegin asju

Oh god... Aeg-ajalt satun 14-aastaste blogidesse, kus iga viimnegi postitus algab sõnadega "Ma pole niiii ammu kirjutanud, sorrrri" ja muigan omaette, sest noh... miks sa siis blogid, kui sa ei blogi.

Mina blogin selleks, et mäletada. Ja kui ma ei blogi, siis ma ei mäleta. Aga järgmisel nädalal on Barcelona ja seda tahan ma kindlasti mäletada, samas oleks nagu veider teha nägu, et vahepealset poolt aastat ei olegi olemas olnud, eriti kui on juhtunud nii palju asju. Üritan selle siis fotokollaažide abil nii lühidalt kokku võtta kui võimalik.

Aprillis

toimus esiteks Pärnu restoranide nädal, mida ma kõigepealt Maria ja siis K-ga väisasin. Mmmm, toit.

Siiiiiis käisin ma oma tõenäoliselt-traditsiooniks-saaval lihavõttepühade-eelsel reisil Teresat Saksamaal külastamas. Värvisin oma juuksed lillaks ja võtsime ette ilmselt mu senise elu suurima matka ühe (Saksamaa mõistes) keskmise kõrgusega mäe otsa - kuus tundi ja umbes 20 km. Ühtlasi panin esimest korda proovile oma uued jooksutossud ja noh... pool aastat hiljem on mul jalgadel endiselt armid nendest saadud villidest. Aga oli päris huvitav kogemus t-särgi väel lumes sumbata.

Siis sõitsime "päris mägedesse" - käisime Berchtesgadeni rahvuspargis, sõitsime paadiga üle Königsee järve ja "künkad" olid elus.

Sealt edasi liikusime Salzburgi, kust Teresa leidis hiiglasliku hapukurgi kuju ja me külastasime söö-palju-jaksad sushi- ja mereannirestorani. Pean tõdema, et meie strateegia oli sinna minnes totaalselt vale (hoidsime terve eelneva päeva kõhtu ja sõime vaid tüki kooki), nii et olime juba pärast esimest taldrikutäit kurguni täis. Aga samas... mmm, toit (ma mõistan nüüd, et tühja kõhuga blogimine ei ole üldse hea).

Meie Airbnb korteris oli maailma kõige sõbralikum kass, mis on oluline info, sest Captain FluffyPants (nagu ma teda kutsusin) oli VÄGA nunnu. Reisi lõpuks sõitsime maailma vanima köisraudteega (või mis iganes see on) veel ühe mäe otsa - nagu näha, kadus lilla mu juustest rekordilise kiirusega.

Mais

juhtus kindlasti veel igasuguseid asju, aga ma leidsin oma telefonist pildimaterjali ainult selle kohta, et me tegime K-ga esimest korda veganburksi ja see oli fenomenaalne. Siis jäin ma lumetuisu kätte, mis on totaalselt normaalne asi, mida maikuus teha. Siis tuletasime õega lapsepõlve meelde ja joonistasime emadele-vanaemadele-vana-vanaemadele emadepäevaks kaardid (nagu näha, ei ole mu oskused alates kümnendast eluaastast edasi arenenud). Ja lõppeks käisin ka maijooksul. Ma mäletan suurt ärritust, sest rada oli teistpidi käima pandud ja esimesel kilomeetril tekkis nii kitsas pudelikael, et mul kulus selle läbimiseks NELITEIST minutit. Ei aidanud ka see, et inimesed ronisid jooksustarti oma paariaastaste lastega ja hakkasid nendega käest kinni kohe pärast starti jalutama. No ausõna... Vaatamata sellele jooksin ma oma uue rekordi, mis ma arvan oli kusagile 37 minuti kanti, mis pole paha, arvestades kui palju ma pidin pingutama, et algset ajakadu tasa teha, ja seda, kui ebanormaalselt soe, tuulevaikne ja päikseline ilm oli.

Juunis

olin ma ühe korra elus vahelduseks hästi ilus. Siis kasutasin ma esimest korda elus ära maijooksult saadud laevapiletid ja me põrutasime poistega pikaks nädalavahetuseks Helsingisse Keiule ja Rosinale külla. Veel veetsin ma palju aega Treimanis (terve suve peale üle viie nädala - milline hiilgav suvi!), korjasime Merilyga suure aasa pealt karikakraid nagu tüdrukud muiste ja siis tantsisime oma peikadega jaanipäeval läbi öö... või vähemalt julgelt südaööni. Lisaks magasime jaaniööl telgis, kui väljas oli kuus kraadi. Huuh.

Juulis

käisime ema ja vanaemaga laulupeol, sest me kinkisime neile emadepäevaks piletid. Päris uhke oli esimest korda nummerdatud pinkidel istuda ja vaadata, kuidas lihtrahvas aia taga tõmbleb. Siis magasime telgiga rannas ja mina sain lõpuks ära proovida oma hiiglasliku täispuhutava soolakringli, mille Teresa mulle Saksamaalt jõuludeks (võis sünnipäevaks) saatis.

Siis oli juulis ka minu selle aasta esimene puhkusenädal, mil me käisime naabrite ja K-ga Rummu karjääris valguspõhjaga parvedega sõitma. Oli SEE vast õõvastav ja imeline kogemus, kui sa oled pimedas vee peal ja näed enda all tervet metsa või vanglamüüri... kahjuks pole mul sellest pilte, sest K ei ole neid jaganud, nagu ma nüüd avastasin. Lisaks kohtusin lõpuks väikese Hansuga ja sain talle ühekuuseks saamise puhul ära anda lambateki, mida ma vahelduva eduga sellest ajast saadik kudusin/heegeldasin/tikkisin/õmblesin, kui ma teada sain, et mu kaksikõde Susanna lapse saab. Jaaa siis käisime veel Charlotte kolmanda sünnipäeva puhul suure kambaga Lottemaal.

Augustis

tegin ma poolteist nädalat tööd, pärast mida oli jälle aeg nädalaseks puhkuseks, seekord Teresa Eestisse tulemise puhul. Kõigepealt põrutasime otse Treimanisse, kus tegime talle täispaketi - kõigepealt suitsukala, lõke rannas ja (Teresa jaoks esimene) alasti öine ujumine, siis rannas telkimine ja siis soolakringliga mere peal hulpimine ja saun.

Siis sõitsime Tartusse, kus ma jäin haigeks, kuid sellele vaatamata käisime ära uues Tagurpidi Majas (olime testkliendid ja saime ilma massideta seal ringi hängida!) ning loomulikult ka... ööjooksul. Ma pean teile ütlema, sõbrad. See õhtu nõudis mult kõik ja rohkemgi veel ja ma usun, et olin oma Supermani keebi vääriline. Ühest küljest oli see nii lõbus - meie kostüümid ja seltskond ja kõik. Teisalt aga... kas te olete kunagi üritanud 26 kraadi ja palavikuga liikuda ringi onesie's, mis on nii soe, et ka 10-kraadise ilmaga on sellega õues täitsa paras? Jopp ja puhh, ma ütlen. Alguses keeldusin kategooriliselt ühtegi kiiremat sammu tegemast, sest noh, hingata oli raske ja palav oli ja sada häda, aga kui me neid tormipilvi nägime, siis pistsime punuma. See meid muidugi ei päästnud. Eks ma olen enne ka äikesevihma kätte jäänud, aga see oli midagi täiesti enneolematut. Meile oleks nagu terve järv kaela valatud, veel eales pole ma nii märg olnud, et ma enam EI NÄE. Muidugi tõmbasid ka meie kostüümid mõnusalt ennast vett täis, mis tegi sammu kohe eriti raskeks (ja lirtsuvaks). Aga noh, vähemalt see jooks ei unune. Tartust edasi sõitsime Tallinna ja sealt otse koos Mariaga Teresa elu esimesele (Stockholmi) kruiisile. Mina olin endiselt haige, aga see ei takistanud mul ühte alkoholivaba kokteilikest nautimast ja vapralt teistega Starlight Cabares jalga keerutamast.

Pärast Stockholmi oli meil Teresaga veel poolteist päeva Tallinnas. Alustuseks lõime end lille ja käisime peenes restoranis ja katusebaaris oma kolme aasta aastapäeva ja maarjapäeva tähistamas. Puhkuse lõpetasime päris ausa koguse sushiga (mmmm, toit).

Ja nii ta on, nüüd on mul jälle poolteist nädalat tööd ja siis saab taas (sellel aastal viimast korda) nädalakese puhata. Aga oodake! See pole veel kõik! Vanas peas on mul järsku tekkinud suur armastus kleitide vastu ja ma olen neid terve suve endale agaralt kokku ostnud, nii et praeguseks on mu kleitide rahaline väärtus vist lausa suurem kui mu kogu ülejäänud garderoobi väärtus. Sest noh, kui üks on valdavalt H&M ja teine Tallinn Dolls ja Bless This Mess, siis millest me ikka räägime. Aga samas - alates augustist olen ma ju oma firma palgal! #ärinaine

Denim Dream - Tallinn Dolls - Bless This Mess - Asos.

Oktoberfest 2015

Eelmisel nädalavahetusel sõitsime K ja poistega Münchenisse, kus ma sain kokku oma armsa Teresa ja Evaga ja me sattusime poolkogemata ka Oktoberfestile, kuigi mul poleks ka midagi selle vastu olnud, kui me oleksime niisama Müncheni peal hänginud, sest purjus rahvamassid pole päris minu teema. Kuna see oli ka aga Teresa jaoks elu esimene Oktoberfest, tuli sealt ikkagi läbi astuda. Eva kui kogenud festitaja oli meile teejuhiks.
Jõudsin Müncheni pearaudtejaama natuke enne ühtteist ja see, mis seal toimus, võttis kergelt õhku ahmima küll. Nahkpüksid ja tissikleidid olid lihtsalt igal pool ja panid pea ringi käima ning enamus oli ennast juba rongis kaasavõetud õllest lõbusaks joonud - Teresa ütles, et ta ei mahtunud peaaegu rongilegi, sest sõitjaid oli nii palju ja pooled pidid jaama maha jääma. Õnneks võeti tema siiski peale ja me suutsime üksteist selle hulluse keskel isegi üles leida ning Oktoberfesti alale jalutada ilma, et meid tikk-kontsade ja matkasaabaste alla oleks trambitud.
Festivali ala oli.. noh, nagu võiks ette kujutada, kuigi isegi Eestist tulnuna ei ole ma harjunud nii vara nii palju nii purjus inimesi nägema. Oli veel ka nn Itaalia nädalavahetus, mis tähendas, et linna oli saabunud massiliselt itaallasi, kes väidetavalt väga õlut ei kannata, nii et siin-seal võis neid juba okseloigus vedelemas näha. Õlletelgid olid juba enne kahtteist ääreni täis, nii et sinna ei saanud isegi sisse vaadata ja suurem osa inimesi veetis aega arvukate karussellide ja õnnemängudega. Tegime Teresaga alale väikse ringi peale (siis sai veel natuke vabamalt liikuda), saime Evaga kokku ja sõitsime suure vaaterattaga, et sellest värgist korralikumat ülevaadet saada, sõime lõunat ja hunnikutes magusat (sest K majas meil midagi magusat ei ole, kuna see on ebatervislik ja selle aja peale nägin ma juba und vannidest, mis on täietud šokolaadiküpsistega, mmmmmmm) ja suundusime lõpuks lihtsalt Müncheni peale, kus me paar tundi ringi jalutasime, kuni jalad hakkasid alt ära kukkuma, ning jätsime Evaga hüvasti ja suundusime siis Teresaga rongijaama (mul oli see tee ikka veel meeles sellest ajast, kui me seal mingi arv aastaid tagasi Keiuga käisime), et tema juurde Ingolstadti sõita.
Ausalt, see oli mu elu kõige pikem tunniajane rongisõit. Kell oli pool seitse ja enamike jaoks hakkas pidu juba ilmselgelt läbi saama, sest nad olid hommikul kella üheksast saadik joonud. Kõik laulsid ja karjusid ja purjus naised tirisid oma tissikleite VEEL allapoole, et veel rohkem paljastada ja lõid valimatult kõigile meestele külge ja aeg-ajalt võeti mingi veider laulujoru üles ja... oeh, see oli päris kole. Kui see seltskond maha läks, oli reaalselt selline tunne, nagu me oleksime kurdiks jäänud.
Aga Teresa juures oli tore, nagu meil alati on. Ta lihtsalt on mu sugulashing, pole midagi teha. Vaatasime John Oliveri ja sõime burksi ja järgmisel hommikul vaatasime John Oliveri ja sõime kooki ja ma sõitsin tagasi Münchenisse.
Oli tore, aga teist korda Oktoberfesti vist ei teeks. Aga pilte tegin ka seekord, lõpuks!

 Seal müüdi pesulõkse, mille ühes otsas olid erinevad kujundid alates õllekannust kuni vikerkaarelipuni ning sinna peale kirjutati puupõletiga seda, mida ise tahtsid. Me ostsime Teresaga ühesugused tissikleidiga lõksud, millele lasime peale kirjutatada Spozal, mis on hellitusnimi tüdrukule, umbes nagu "kullake" või nii.

 Üks hiiglaslikest telkidest, millel oli silt, et sinna rohkem ei mahu. Need sildid olid kõigi telkide peal.

 Ja need on inimesed, kes seisid sadade kaupa järjekorras, et saada sisse aeda, mis ümbritses telke, et seista seal uuesti järjekorras, et saada lauda õues või et seista järjekorras, et saada võimalust seista järjekorras, et saada telki, kui sinna inimesi sisse laskma hakatakse. Aga üldiselt pidi olema nii, et lauad telkides broneeritakse mitu-mitu kuud ette ja üsnagi tutvuste kaudu ja minimaalne summa, mis telgis lauas kulutada tuleb, on 300 eurot (lauad on kuuele inimesele).

 Sellised olid need õlleaiad telkide ümber.

 Kuulus õllelõvi, kes iga poole tunni tagant möirgab ja kannu tõstab.

 Eva tuli tissikleidis, nagu õigele baierimaalasele kohane. Ma ei tea, miks Teresa tõrkus (kuigi ta pakkus välja, et laenab mulle oma tissikleiti, aga mulle tundus, et ma tahaks pigem hingata ja olgem ausad, võrreldes enamike tüdrukutega seal poleks mul sinna nüüd midagi NII väga sisse ka olnud panna).

 Jaaa vaateid kogu värgile ülalt.

 Lõunasöök. Nii Baierimaa lihtsalt oma kuklite ja bratwurstidega,

See nahkpükstega tüüp rikkus pildi ära, aga seal jalutas lihtsalt kõige nunnum vanapaar, keda ma iial näinud olen.

This summer's adventure part 1: Germany

Mul on viimasel aastal ketsitallad kohe eriliselt sügelema hakanud, nii et ma kohe mitte ei saa olla teadmiseta, et mind (lähi)tulevikus mõni reis/seiklus/teise riiki kolimine/kõik kolm kokku ees ei oota. Umbes kohe pärast seda, kui me Austriast suusareisilt tagasi jõudsime, saime Teresaga skaibis kokku ja hakkasime tegema plaane üheks pikemaks suviseks seikluseks, millest kasvas lõpuks välja 2,5-nädalane retk, millesse mahtus viis päeva Saksamaad ja pea kaks nädalat Eestit.
Kuna me tegime selle plaani nii ammu aega tagasi, siis ausalt öeldes olin ma võrdlemisi šokeeritud, et see reis lõpuks reaalselt kätte jõudis, Aga kae nalja, 5. augusti õhtul saatsin oma viimase puhkuse-eelse tõlke ära ja 6. augusti hommikul sõitsin bussiga Riiga, et lennata sealt Münchenisse, kust Teresa mind auto peale võttis ja umbes kahe tunni kaugusele enda ülikoolilinna Bambergi sõidutas. Neljapäeval me suurt muud ei teinudki, jõudisme õhtul kümne ajal sinna, jõime veits veini, vaatasime John Oliveri ja sättisime ennast tema megapalavas magamistoas magama (ma sattusin Saksamaale mingi kuumalaine kuumalaine ajal, kõige külmem ilm oli vist 29 kraadi).

For some reason this itching in my shoes I've had since forever has gotten worse and worse over the past year and I seem to not be able to live without knowing that there is an adventure waiting for me at some point.
So, pretty soon after we got back from our ski trip, Teresa, Sebastian and I made plans of meeting up in August, followed by Teresa coming to visit me in Estonia.
Since the time between buying the tickets and me actually going Germany was so long, I was pretty sure that it would never come, but to my amazement it did, so on August 6 I got my backpack, took a bus to Riga and flew to Munich, where Teresa picked me up at the airport (in the VIP area!) and with a small stop at McDonald's on the way (always a healthy start to a vacation) we drove to her university town Bamberg. The day had been quite long, so we ended it with deliciously cold wine (the weather was hottttttttttttt) and good old John Oliver.

Reedel sõitsime Teresaga mõned tunnid jalgrattaga mööda imeilusat Bambergi. Või noh, õigem oleks vist öelda, et sõime jäätist ja vedasime ennast ühest varjust teise, sest nii palav oli. Bamberg on üsna turiste täis linn, mis on peamiselt, nagu ma aru saan, tuntud oma vanalinna poolest, mis kuulub ka UNESCO pärandisse.

On Friday Teresa and I spent a few hours biking and walking around in beautiful Bamberg, though because of the heat it was more like moving from one shade to another and eating ice cream. But the old town was really nice and I got to see her university and library and all the places where the magic happens.

Maailma kõige veidramate jalgadega müstilist liiki lind.

The creepiest bird-feet award goes to...

Pärastlõunal veetsime umbes kolm tunnikest autoga pm risti üle Saksamaa Sebastiani juurde sõites, kes elab väikeses "külas" Prantsusmaa piiri lähedal. Esimesel päeval me suurt muud teha ei jõudnud, kui saime kokku Stephaniega ning sõime sellele piirkonnale traditsioonilist toitu Flammkuchenit, mis on põhimõtteliselt... asjadega kaetud värgendus. Värgendus ise on imeõhuke ja krõbe ning asjad, mida sinna peale pannakse, on erinevad. Pildil on kõige traditsioonilisem, peekoni, sibula ja toorjuustuga, aga me sõime kokku vist 5 või 6 Flammkuchenit erinevate katetega, millest parim oli raudselt kitsejuustu ja meega. Ja tellimise kontseptsioon on geniaalne: kohe, kui üks lauda tuuakse, tellid järgmise, nii et kui sellega lõpetad. tuuakse juba järgmine ning tellid uue jne jne. Vaimustav!

On Friday afternoon we spent three hours or so driving across the country to visit Sebastian in his little "village". It was way too hot to do much else, so we met up with Stephanie, took a car tour in the surrounding areas (AC, yes!) and went out to eat Flammkuchen, which is basically... a thing with stuff. The thing is thin and crispy and the stuff you can put on there varies. I think we ended up eating 5-6 of them (the ordering system is ingenious - as soon as one lands on your table, you order the next one, so when you're done with your first one, the next one already arrives and you order the next one and so on so on, it's basically like a delicious food train, and since they're so thin, you really feel like you could keep eating them forever), but the one with goat cheese and honey will forever be etched in my memory.

Järgmisel päeval sõitsime umbes poole tunni kaugusele ime-ime-imeilusasse Heidelbergi ja põikasime läbi ka Mannheimist.

Representing unicorns in Heidelberg!

Ma olen nende piltide pärast veits nördinud, sest see valgus käis minu algajalikele fotograafioskustele ilmselgelt üle jõu ja ma ei suuda üldse edasi anda seda, kuiiiiii ilus seal oli.

Heidelberg was just gorgeous, but for some reason the light was so weird and I'm too much of an amateur to deal with this, so most of the pictures cannot nearly convey the beauty of it :(

Väljas oli veits palav.

Slightly hot outside.

Euroopa (ja maailma) suuruselt teine barokkloss Mannheimis (mille ees toimus suur pidu, nii et paremat pilti poleks nagunii saanud, peate leppima mu edevusega).

Laupäeva õhtul kostitasid Sebastiani vanemad meid uskumatult küllusliku õhtusöögiga ning päev lõppes mõningase veiniga, millele järgnes spontaanne 1,5-tunnine jalutuskäik Sebastiani küla "roosiaeda", kus pidavat peata Vene sõdur kummitama. Kummitust me ei näinud, aga Teresa tahtis meid vist küll maha lüüa. Aa, ja kas ma mainisin, et see jalutuskäik toimus kell kaks öösel ja palja jalu? Lihtsalt niisama.

Second-largest baroque castle in Europe in Mannheim.

Saturday night ended with a humongous and delicious dinner with Sebastian's parents, followed by sitting outside on the balcony, talking about stuff n' things, until we reached the idea of taking a walk in the middle of the night, which due to some weird circumstances turned into a 1.5-hour BAREFOOT walk to the "rose garden" to see the local ghost of a headless Russian soldier. Found out that long barefoot walks on gravel in the middle of the night aren't nearly as romantic as they may sound. Also that Teresa is afraid of ghosts but not Jesus. Good times.

Pühapäeva hommikul veetsime natuke aega Sebastiani küla loomapargis, kuhu oli kokku toodud igasugu tegelasi, keda ühe euro eest toita sai ning Teresa leidis endale uue hingelooma alpaka (või laama), keda me ülejäänud reisi jooksul veel korduvalt nägime.

On Sunday morning we walked around in an animal park in Sebastian's village where Teresa first met her new spirit animal alpaca (or maybe llama). As a teaser I may say that it was by far not the last alpaca we saw on our travels, but it was definitely the weirdest-looking one.

You could feed the animals, so they were a bit needy.

Pühapäeva lõuna ajal jätsime Sebastiani ja tema perega selleks korraks hüvasti ning võtsime ette järjekordse pika autosõidu Teresa kodukülla, mis oli ikka reaalne pisike külake keset hiiglaslikke viljapõlde ja väikseid imearmsaid künkaid.

Around noon we said good-bye to Sebastian and his family and drove to the village Teresa comes from. Since it was a pretty tiny place, I was more or less sure I was first and only Estonian there. Yay, represent! And the place itself was just adorable.

Pärast kolmepäevast ringisõitmist ja pidevat tegutsemist saime lõpuks aja maha võtta ja rahulikult olla, mis oli... imeline. "Vaatan diibilt kaugusesse ja ei tea, et klõpsu tehakse" pilt.

After three days of driving around and doing stuff we could just sit and take the time off for a while, which was also wonderful. This is my "Being all deep and stuff and looking into the distance, totes unaware that a picture is being taken" photo.

And this is Teresa's

Esmaspäeval tegelesime väga tähtsate asjadega, näiteks minu pressimisega Teresa teismeea tissikleiti, künka otsa sõitmisega ja piltide tegemisega. Ülejäänud pool päeva lesisime ja vaatasime John Oliveri (sest palavus oli endiselt üle mõistuse).

On Monday we were doing very important stuff such as squeezing me into Teresa's boob dress and taking pictures up on the hill, before retiring to Teresa's room and watching John Oliver to escape the heat.

Esmaspäeva õhtul sõitsime rongiga Teresa venna ja tema tüdruksõbra juurde Ingolstadti, kust me teisipäeva varahommikul bussiga Müncheni lennujaama sõitsime. Aga sellest, mis edasi sai, juba järgmises postituses!

Monday evening we took the train to Ingolstadt to stay the night at Teresa's brother's and his girlfriend's place and take the bus to the Munich airport early on Tuesday morning to fly to Estonia. I will write about all the stuff we did in Estonia in the next post(s) at some time.

I'm really sad that I didn't get to see the other unicorns as initially planned, but I'm more than sure it will happen at some point. And thank you Sebastian and Teresa for this adventure! ♥