Igavene kesköö

Ma ei taha leppida sellega, et mu eufooriline mesinädalatefaas siin on juba lõppenud, aga ma pean tunnistama, et noorte inimestega sammu pidamine on RASKE. Plaanin Floridasse pensionile minekut. Ma lihtsalt ei tea, kuidas see nii on, et iga kord, kui ma kella vaatan, on kesköö. Ja ma olen jälle ärganud kell seitse ja ma olen jälle kodust umbes poole tunni kaugusel ja ma tean, et ma ei saa jälle magama enne kella ühte. Viimasel ajal ei saa ma isegi Marinot süüdistada, sest meie ühised "rahvusvaheliste" üritused on toimunud kas varem või üks õhtu näiteks ei toimunudki midagi (eksole!).
Eile käisime jälle linna popimas kohas sushit söömas, sest teisipäeviti on seal 50% soodsam. 12 tükikest saab umbes viie euroga ja see on nii HEA. Me maandusime oma 35 inimese suuruse pundiga seal juba pool kaheksa, nii et kümnest oli kõik söödud. Aga noh, kuidas sa lähed koju, kui õhtu on nii soe (kuigi mitte enam palav) ja ookeanilt tuleb tuul ja ühesõnaga otsustasime oma väikse kambaga ookeani äärde Waterfronti parki minna, noh nii pooleks tunniks ja siis normaalsel ajal magama saada. Seal on selline puidust moodustis, ma ei tea, kuidas seda kutsutakse, midagi kailaadset, aga samas ka mitte, igatahes see viib vee kohale ja seal on imelised suured kandilised pingid, millel lesida ja tähti vaadata. Teresa ja Sebastian (maailma kõige Hollywoodilikumal moel geipoiss, kes on lihtsalt niii imearmas. Ja poliitiliselt ebakorrektne. Vaimustav) tukkusid ühel pingil, mina, Jose, Astrid ja Thomas pooleldi istusime, pooleldi lesisime teisel ja kõik olid lihtsalt nii väsinud, et see vestlus oli hüsteeriliselt naljakas. Õnneks oli tuul piisavalt jahe, et me ei saanud magama jääda, muidu oleks hommik meid sealt pinkidelt leidnudki. Küsisin Thomaselt, et kas ta on ka märganud, et viimasel ajal oleks nagu kogu aeg südaöö ning ta heitis pilgu oma käekellale ja hakkas naerma, sest loomulikult hakkas kell kümne minuti pärast kaksteist saama. Ja loomulikult ei saanud me sealt kohe minema. Loomulikult ei saanud me oma lobisemisi tee peal lobisetud. Loomulikult saime magama kell üks. Ja loomulikult ärkas meie kõrvaltoa tüdruk kell seitse, sest tal on kool kell kaheksa IGA PÄEV ja me jagame vannituba, mis on otse mu pea taga. Ma ikka teesklesin umbes üheksani magamist, kuigi mul on hunnik lugemist teha. Ja nüüd ma patustan siin blogimisega, aga kohe kui see valmis saab, torman raamatukokku. Töö hulk on vähemalt Euroopast tulnutele suhteliselt absurdne. Mul on praegu pooleli KUUS raamatut, neist kolm õpikud ja kolm romaanid, mille põhjal tuleb ülidetailsed esseed kirjutada. Ja kõik peab olema loetud umbes järgmiseks nädalaks. Ja kodused ülesanded peaaegu iga päev. Oeh.
Aa, ja üleeile näiteks ei läinud ma hilja magama mitte sellepärast, et me oleksime kodus rahulikult filmi vaadanud, nagu plaanis (ja see oleks tore olnud). Esmaspäeval ma ärkasin ja läksin raamatukokku, olin seal kaks tundi, siis oli mul kaks loengut, pärast mida läksime tüdrukutega lõunale, pärast mida läksime Teresaga päikseprille ostma. Me saime siin mingid kupongiraamatud, millega saab Ray Banide eest 30 doltsi alla ja kuna see päike siin on nii ere, et mu silmad on pidevalt punased, leidsin, et oleks aeg esimeste "päris" päikseprillide jaoks. Need on lihtsalt nii vinged, et mul pole sõnu. Siis läksime loomulikult ookeani äärde, kui Teresale meenus, et tal on tegelikult üks loeng veel ja mulle meenus, et ma pidin raamatukokku minema. Tema läks siis kooli ja mina lugema ja kusagil seal vahepeal mainisime oma Brasiilia naabritele, et vaataks õhtul filmi. Aga kui me tagasi koju jõudsime, kutsus Sebastian meid sööma ja kuna me olime täiega näljased, proovisime ära väidetava Charlestoni parima burksi (mis ei olnud just midagi väga erilist) ja Sebastian teatas, et tema tahab nüüd šokolaadikooki. Kuna aga kõik kohad olid kinni, siis otsustas ta, et tahab hakata šokolaadikooki KÜPSETAMA, nii et me suundusime oma pisikesse apteek-toidupoodi. Ma ei tea, kas asi oli burgeris või nende asjade nägemises, mida nad oma kooki plaanisid panna (valge šokolaadi küpsised, snickersid, maapähklivõi, šokolaad ja vahukommid), igatahes lõi mul kõhtu valu ja siis teatas Astrid ka, et tal kõht täiega valutab, nii et me läksime kahekesi koju. Hiljem saatsid nad mulle koogist pildi ja ma sain juba selle vaatamisest peaaegu suhkruhaiguse.
Lesisin voodis, lugesin natuke raamatut ja mõtlesin, et läheks õige varem magama, kui uksele koputati ja seal olid Alyson (kes on Teresa isiklik brasiillane) ja Thomas (kes on meil Astridiga kahepeale), kes teatasid, et nad tulid nüüd filmi vaatama... mille me loomulikult unustanud olime. Ma ütlesin endamisi ühe päris koleda eestikeelse sõna, aga kutsusin nad siiski sisse (muidu oleks nad pidanud tervelt 20 meetrit tagasi koju kõndima, oh ei!), sest tegelikult mulle meeldib nendega aega veeta, või üldse kellegagi, kes tuleb minu jaoks väga erinevast kohast ja tahab sellest meeleldi rääkida. Filmi me ei vaadanud, sest Teresat polnud ja Astrid oli rivist väljas, aga istusime niisama köögis ja rääkisime Brasiiliast ja Eestist ja elust, mis oli vaimustav... kuni käes oli jälle südaöö ja rohkemgi.
Eile, muide, pidime Teresaga varem magama minema, et täna tõusta ja jooksma minna. Ma ei loo endale enam illusioone.