Kui olin hotellis kõik oma uimerdamised ära uimerdanud, otsustasin süüa esimese hommiku puhul midagi erilisemat ja suundusin umbes 50 meetri kaugusele IHOPi ehk International House of Pancacesi. Lisaks pannkookidele pakuvad nad ka erinevaid omlette, mille seast ma enesele ühe välja valisin. Menüüd vaadates pidin taaskord nentima, et pole imestama panev, et väga paljud inimesed siin bussi oodates enese alla terve pingi võtavad. Pea kõik on peekoniga, röstsaiaga ja rasvaste vorstikestega. On muidugi võimalik võtta ka „fitness“ valik, mida tehakse ainult munavalgest, kalkunipeekoniga ja kõrvale pakutakse värskeid puuvilju, aga need toidud on kaugelt kõige kallimad. Nii ma siis tellisin enesele rohelise tee (mida sai umbes pooleliitrise kannutäie, jee!) ja omleti avokaadoga. Sina issand. Mulle toodi ette HIIGLASLIK taldrik, millest poole võttis enese alla see juustuga omlett, millele oli peale lõigatud terve avokaado (nämma!) ja teise poole mingitsorti kartulist tehtud krõbe moodustis. Ja siis anti mulle kõrvale veel kolm üsna suurt pannkooki jäätisega. Ütleme nii, et kui ma oleksin ainult selle avokaado ära söönud, oleks mu kõht juba päris täis olnud. Sõna otseses mõttes higi otsa ees tegin ikkagi suuremale taldrikule otsa peale ja palusin pannkoogid kaasa pakkida, seisavad mul siiani külmkapis. Olles ära söönud terve nädala kalorikoguse ühe hommikuga tulin hotelli tagasi ja uimerdasin siin veel natuke ning võtsin siis suuna Central Parki poole, mille põhjakülje juurde kõnnib siit umbes 20 minutit. Kuna oli nii palav, kandsin lühikesi pükse ja sain tee peal ka paar kiitvat kommentaari oma „kena jalapaari“ kohta, aga see mõjus kuidagi tujutõstvalt, eriti mõeldes sellele, et kui ma sama söömistempoga jätkan, on paari kuu pärast kumbki mu jalg ilmselt sama jäme kui terve mina praegu.
Igatahes, kohe kui ma oma sellesse suurde rohelisse imeliselt jahedasse parki astusin, olin armunud. Ma ei tea, kas ma praegusel hetkel „I love NY“ t-särki kannaksin, aga kui keegi ulataks mulle „I love Central Park“ särgi, kannaksin selle ribadeks. No tegelt ka. Seal olid pehmed varjulised metsateid meenutavad rajad. Ja suured tiigid. Ja muruplatsid, kus inimesed päikest võtsid või oma lastega lendavat taldrikut mängisid. Ja väikesed kosed. Ja loomad! Oravad ja parditibud ja mingid imelikud linnud, kes ujuvad nii, et kogu keha on vee all ja ainult pea väljas ja kilpkonnad. Esimesed neli tundi ma lihtsalt kõndisin otseselt teed valimata ringi, nautisin ja liikusin vaikselt pargi lõunakülje poole, kus on kõik kuulsamad vaatamisväärsused (ja suurem osa turistidest). Kaesin üle John Lennoni mälestusmärgi, Alice imedemaalt monumendi ja muud kuulsad turistidest üleujutatud paigad. See kõik oli lihtsalt nii äge! Ühel hetkel läks väga väga palavaks, aga õnneks on parkide suur eelis see, et seal saab alati kuhugi varju hoida. Lõpuks käisin ära ka Central Parki loomaaias, mille kohta ma ei oskagi seisukohta võtta. Ühest küljest oli see imearmas, pisike ja hoolikalt kujundatud nii, et loomad end seal võimalikult mugavalt tunneks. Teisest küljest oli ta jälle natuke liiga pisike, et minu arvates oma piletihinda õigustada. No umbes 15 minutiga läbitav ja seda juhul, kui minu kombel jalgu taga vedada ja iga ettejuhtuva pingi peal istuda. Aga ma sattusin sinna merilõvide söötmise etenduse ajaks, mis oli täiega lahe.
Lõpuks pidin ma ennast ikkagi pargi rohelisest imelisusest välja murdma ning otsima koha, kust saaksin endale šampooni, hambapasta ja küünelakieemaldi. Täiesti juhuslikult sattusin maailma kõige ägedamasse asutusse (ma ei oska seda kuidagi liigitada), mis oleks justkui pidanud olema apteek, aga müüs lisaks sellele ka igasuguseid hügieenitarbeid, kosmeetikat ja toitu. Salateid! Jess! Kuna pargis erilist valikut ei olnud, sõin lõunaks seal hot dogi ja jäätist, nii et LÕPUKS OMETI värske ja tervisliku toidu leidmine tekitas minus tõelist elevust. Lisaks sain kõik asjad mida vaja, et ennast ikka puhta ja värskelt lõhnavana hoida.
Algselt plaanisin ka koju tagasi jalutada (siinkohal tahaksin tervitada oma oma Ecco jalanõusid, millele ma Eestisse tagasi jõudes altari plaanin ehitada, kui nad ka edaspidi sama imelised on), aga mulle meenus, et tegelikult oleks hea ka homme jalul püsida, seega otsustasin metrooga minna. Kogu süsteem tundus nii keeruline, et sõbralik politseinik metroojaamas (jah, siin olevat igas jaamas relvastatud politseinik) küsis mult, kas minuga on ikka kõik korras (sest ma nägin vist nii kohkunud ja segaduses välja) ja kinnitas, et ma olen õiges kohas ning puhus minuga veel rongi saabumiseni natuke juttu, mis oli temast väga armas.
Hotelli tagasi jõudes puhkasin natuke jalgu, sõin ühe banaani ja otsustasin siinse jõusaali vähemalt korra üle kaeda, kuigi pärast kaheksatunnist ringi kõndimist mul erilist trennienergiat just polnud. Sikutasin spordiriided selga ja sõitsin teisele korrusele, kus ootas mind ees jõuks, mis MyFitnessi omagi punastades kõrvale vaatama paneks. NIII peen! Aga kuna seal oli päris palju inimesi, ma olin väsinud ja kell oli suhteliselt palju, piirdusin ainult elliptilise masinaga, mille ekraanil saab muuhulgas telekat vaadata. Kindlasti tuleb kasuks, kui kõrvaklapid kaasas on, mul ei tulnud see huultelt lugemine kohe üldse välja. Siis pesin ennast ära ja kreemitasin hoolega kakaovõiga kokku ning kohe võtan oma salati ette.
Panen lõpetuseks pilte kah, mitte et nad suudaks Central Parki võlusid mingilgi määral edasi anda aga noh, abiks ikka.
New York ja USAvärvi küüned.
No comments:
Post a Comment